aeglaselt aeg kulgeb, sõltub järelikult sellest, kui kiiresti liikuda.
Minul pole aja kiiruse jälgimiseks kosmoselaeva vaja. Mulle piisab mu koerast. Shira tuli minu juurde kaheksanädalase kutsikana. Täna, kolmeteistaastaselt, on ta minust vanem. Vaatan teda ja küsin: „Kuidas sa ometi oled nii vanaks saanud?“
Shira on heldes meeleolus ja heidab mulle lõputult heatahtliku pilgu, mis ütleb: „Vaata parem ennast.“
Muidugi on tal õigus. Ka mina olen vanemaks jäänud. Ma ei tea, kuidas Shira oma vananemist tunnetab. Tahaksin uskuda, et ta lihtsalt lepib sellega ja parimal juhul naudib.
Praegu lesib ta minu kirjutuslaua all, selg vastu radiaatorit surutud. Aeg-ajalt sirutab ta käpad välja nagu kass, surub küüned vaipa ja vaatab mulle otsa. Siis ohkab ta sügavalt ja magab edasi, üks esikäpp teise peal nagu vaikseks palveks kokku pandud. Käpp võpatab kergelt.
Vananemine on meie kõigi jaoks tundmatu maa, sõltumata faktist, et inimkond on alati vananenud. On olemas hullematki kui veeta oma viimased aastad armastatud olevuse kõrval magades ja nähes und sellest, mis on olnud ja mis veel võiks tulla.
Shira oli väike armas kutsikas, kes tormas mööda heinamaid, kõrvad laperdamas. Mõnikord ta komistas oma liiga suurte käppade otsa ja veeres läbi rohu, et siis jälle püsti karata ja tormata järele liblikale, kelle ta oli lendu ehmatanud. See oli üliarmas. Kutsikaeale järgnes puberteet ja noorkoera periood. Siis tuli palju ilusaid ühiseid aastaid täiskasvanud koeraga. Ja siis saabus päev, mil märkasin, et pontsakast karvakerast on saanud vanur, kes lesib meelsamini diivanil kui ajab palli taga ja kelle liigesed püsti tõustes ragisevad. Minuga oli enam-vähem sama lugu. Ainus erinevus oli, et Shira vananes oluliselt kiiremini.
Üks mu sõbratar ei lase ka veel seitsmekümneselt enda kohta „vana“ öelda. Teisele tuttavale kinkisid lapsed 75. sünnipäevaks pensionäride turismireisi. Ta ei võtnud kinki vastu, sest ei pida-nud ennast vanaks inimeseks.
Mina olen eluaeg rõõmustanud vanaduspõlve üle, mis tähendas minu jaoks vabastust paljudest ühiskondlikest ootustest ja survest. Lõpuks ometi saan teha kõike, mida tahan, ja inimesed naeratavad leebelt: on ikka hull vanainimene!
Üleminekuaastate algust tähistasin Red Hot Mama peoga. Sinna olid kutsutud ainult üleminekueas naised. Kandsime kõik punaseid riideid ja sõime vürtsiseid toite nagu tšilli ja Tai road.
Praegu olen kuuekümne seitsme aastane ja minu võimalus jõuda sajani on statistiliselt hea. Loomulikult ei ole ma vanaduse hädadest puutumata jäänud, nii nagu Shiragi. Tema pealt aga õpin ma positiivset vananemist ja seda, kuidas võtta olukorrast parim.
Vanim maailmas elanud inimene oli Piibli andmeil Methusalem, kes elas üheksasaja kuuekümne üheksa aastaseks ja sigitas saja kaheksakümne seitsme aastaselt poja Lamechi.2 Guinnessi rekordite raamatu järgi oli maailma vanim koer hulk aega kahekümne üheksa aasta ja viie kuune Austraalia karjakoer Blueye. Uue rekordi lõi 2016. aastal samuti Austraalias kelpie tõugu koer Maggie. Tema elas kolmekümneaastaseks.3 Seda ei saanud küll ametlikult tõestada, sest tema omanik farmer Brian McLaren oli tema sünnitunnistuse kaotanud. Nii polnud võimalik tema täpset vanust kindlaks teha. Aga kui McLaren tookord kaheksanädalase Maggie endale võttis, oli ta poeg Liam täpselt nelja-aastane. Praegu on ta kolmkümmend neli.
Kui ma üritasin netikalkulaatoriga Maggie vanust inimese aastatesse ümber arvutada, vastas programm tõrksalt: palun sisestage 25st väiksem number! Ilmselt ei eeldanud programmeerijad, et koerad võiksid elada vanemaks kui kakskümmend viis aastat. Maggie vanus vastab umbes kahesajale inimaastale.
Inimese ja koera oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud ja kasvab edasi. Neljajalgsetel on see kahekümne aastaga kerkinud kolme aasta võrra. Põhjuseks on paranenud meditsiin ning tõule kohane toitmine ja hooldus.
Enamik koeri elab kaheksa- kuni viieteistkümneaastaseks. Erandjuhtudel elavad nad kahekümneseks. Göttingeni ülikooli teadlased uurisid rohkem kui viitkümmend tuhandet koera seitsmekümne neljast tõust ja tegid kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed.4 Samuti surevad tõukoerad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.
Uurimuse tulemused oleksid pidanud mind murelikuks muutma: Shira on labrador ja kuulub pigem suurekasvuliste tõugude hulka. Muidugi võiks teda pidada ka segavereliseks, sest ta isa oli labrador, ema aga siledakarvaline retriiver. See tähendab, et olen võitnud aega. Ohkan kergendunult. Jälle pääsesin. Ma tean, mis tunne on elada varjatud ohu tingimustes. Kui käin Ameerikas Yellowstone’i rahvuspargis hunte uurimas, peatun alati viis kilomeetrit kõrgemal hiiglaslikust hõõguvat magmat täis vulkaanikambrist. Siin võib iga hetk hakata purskama supervulkaan. Teadlased ootavad purset iga kuuesaja tuhande aasta tagant. Eelmine oli kuussada tuhat aastat tagasi, niisiis on suur purse juba hilinenud.
Siiski kordan endale kartmatult: praegu veel ei hakka. Minuga seda ei juhtu. Praegu ei ole veel aeg.
Sama lugu on mul Shiraga. Kolmteist aastat pole ju mingi vanus? Loomulikult tahan ma, et ta elaks võimalikult kaua ja oleks terve.
Kas vanaks elamiseks on olemas võluretsepti? Üritasin seda leida ja palusin oma online-uudiskirjas vanade koerte omanikke, et nad kirjeldaksid mulle oma elu koos neljajalgsega. Sain üle kahesaja vastuse ja tänan siinkohal kõiki, kes mulle oma loo jutustasid ja südame avasid. Need lood liigutasid mind väga ja ajasid sageli ka nutma. Eelkõige aga andsid teie kirjad mulle lootust.
Võtame näiteks Kathy koera Peggi. Kaheksateistaastane Tiibeti terjeri ja kokkerspanjeli segu koer elab peamiselt koos Kathy seitsmekümne kaheksa aastase emaga Hamburgis. Siin on teineteist leidnud kaks vanakest, kes on muide veel täiesti kõbusad. Või Heike Malta bolonka – tänavalt leitud koer, kes suri kuueteistaastaselt. Rosemary koer Pocolino sündis Fuerteventuras ja elas auväärse kahekümne aastani. Andrea segavereline terjer Filou on üheksateistaastane. Paljude mu lugejate koerad said viisteist, kuusteist või rohkemgi aastat vanaks või elavad selles vanuses praegugi. Shira on selle kõrval päris lapsuke ja see paneb mind lootma, et kolmteist ei olegi veel nii üüratult vana.
Kas ma sain aga teada võluretsepti? Pean teile pettumuse valmistama: kõrge vanuseni elamiseks ei ole retsepti ei koerte ega inimeste jaoks. Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liig kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid.
Te võite teha ka kõik õigesti või valesti, kuid see ei garanteeri, et teie koer või te ise elate sellepärast kauem. Arvukalt on tehtud uurimusi, mis ütlevad inimesele, kuidas ta peab toimima, milliseid toite sööma ja mismoodi liikuma, et elada saja-aastaseks. Aga ikkagi võite homme kodust väljudes näiteks bussi alla jääda. Nõnda siis loeb meie elu kvaliteet, mitte eluaja pikkus.
Otsustasin, et ei lase end rohkem hullutada. Vanadus ei ole haigus ei kahe- ega neljajalgsete puhul. Kahekümne viie kilone Shira on minu netiprogrammi järgi inimaastates üheksakümne kolme aastane. Nii on ta vanem isegi mu kaheksakümne seitsme aastasest emast.
Teen kokkuvõtteid. Kuidas on Shira vanadusega muutunud? Mu kirjutuslaua all lamades kiirgab temast meditatiivset rahu. Minu silmis jääb ta igavesti nooreks. Me oleme palju aastaid teinud kõike koos. Oleme tundide viisi jalutanud, järves ujunud, pallile järele jooksnud (hüva, seda küll rohkem Shira). Mõnikord igatsen tema noorusaastaid, kuid enamasti naudin tänast päeva rohkem kui midagi muud. Meie suhe muutub iga päevaga sügavamaks: me usaldame teineteist pimesi ja teame, mida teine tahab. Teda vaadates tean, mis toimub tema sees. Meil on sisseharjunud päevarutiin.
Kuid Shira vanaduse märke ei saa enam eirata. Tema kuldne kasukas on mõnestki kohast hall ja muutunud hõredamaks. Aluskarv tuleb aina rohkem lahti. Seetõttu kannab ta talvel fliisist mantlit ja vihmasabina vastu vihmakeepi. Ta külmetab kergemini.
Tema