tellimus ning toimetada see lauda. Kui keegi soovib maksta, marsime kiviaja moodi kassasse ja palume arve, mis otse loomulikult asub – üllatus-üllatus – puust karbikeses! Arveldame ainult sularahas, sest tundub, et 2009. aastal pole plastkaardid veel siiakanti jõudnud. Klient ulatab raha ja meie vantsime kilplaslikult kassasse tagasi, oodates vahetusraha, mis ühtlasi annab meile võimaluse veel kord naasta kliendi juurde. Ilmselt on tegemist süsteemiga, mis vendadele teada ja tuntud juba lapsepõlvest, kui kassas asjatas veel nende oma isa. Aastate jooksul läbi proovitud ja toimib nagu valatult, pole mingit põhjust juba kivisse raiutud harjumusi muutma hakata!
29. juunil saadan sõbranna Sigridile järgmised lakoonilised ülestähendused.
Tervitusi Saapatallalt!
Tänaseks olen lisaks jäätisesortidele ja viisakustele õppinud ära vähemalt poolsada uut sõna itaalia keeles. Intellektuaalsemast suhtlusest kui „kühvel ja hari“ võin aga vabal ajal vaid unistada. Ainukesed kaks hinge terve küla peale, kes inglise keelt oskavad rääkida, on 40aastane vetelpäästja (David Hasselhoffi itaallasest kadunud kaksikvend) ja kohaliku maffiabossi poeg Gianluigi, kes kuulduste järgi õppivat Milanos ülikoolis. Nende kahega nii umbes kord nädalas jutustades rahuldan oma sotsialiseerumisvajadust.
PS! Olen vist saavutanud maksimaalse jumekuse ülima astme – kuskil seal tumekollase ja helebeeži vahepeal. Nüüd võin muutusteta ka ilma päiksekreemita rannas meritähte mängida. Päike pole kahvanägudele.
Kärt
12. august 2009
Ahoi, sõber!
Pean nüüd ette-taha vabandama, et sulle tükk aega vastanud pole! Sinu põhjalikud kirjeldused Eesti elust ajasid lausa hüsteeriliselt naerma ja pööraselt kodu igatsema! Mõtlen nostalgiaga isegi Eesti halvale ilmale.
Tööd on iga päevaga aina rohkem. Süüa, põit kergendada ja jalga puhata enne kella kahte öösel ei saa. Koju ülakorrusele vaarume alles kella nelja-viie aegu. Siis joome rõdul kehva, ent odavat veini. Vahel käime ka sõprade-tuttavatega varahommikul rannas jalutamas. Proovin oma limiteeritud sõnavara ritta seada ja vestlusi arendada. Väga primitiivseid vestlusi...
Kell on juba 7.32, altkorruselt poeb tuppa värske sarvesaia lõhn ja terrassil naudib iiri setteriga klient cappuccino’t. Panen äratuskella 16.30-ks helisema ja lähen magama.
Kärt
Viimase meili saadan Sigridile vaid paar päeva enne lahkumist. Kindlasti läbi veinivine...
3. september
Andunud vaatleja viis tähelepanekut Itaalia kultuurimaastikul:
1) Elu väikses külakeses, kus isegi turistid on itaallased mõnest teisest Lõuna-Itaalia linnast, on suurem osa ajast väsitav. Oleme ainukesed blondid terve küla peale, justkui kahel jalal kõndivad tundmatud tsirkuseloomad. Kõik teavad ja tunnevad, vahel näitavad näpuga, vahel astuvad ligi, et teha tutvust tolle kummalise põhjamaise loomaliigiga. On olnud juhtumeid, kus meid peetakse kaksikuteks...
2) Siesta polegi müüt, aga siin kutsutakse seda riposino’ks, sonnellino’ks või pisolino’ks. Kella 13 ja 17 vahel võib linna ainukeses supermarketis soovitud tooteid vaid klaasi tagant piiluda. Ka kassapidajad tahavad perega lõunalauas istuda ja uinakut teha.
3) Kartul on nagu iga teine juurvili. Sobib ka pitsakatteks – seda igal võimalikul kujul. Itaalia laste üheks vaieldamatuks lemmiktoiduks on friikartulite ja viineritega pitsa!
4) Kui aga selline šedööver kuidagi ei isuta, siis klassikalise suussulava pitsa leidmiseks tuleb navigeerida nagu Markko Märtini varalahkunud kaardilugeja Michael Park – pööra nurga taha, siis veel kord kõrvaltänavasse, mine kangi alt läbi ja kui lõpuks silmad kõige suvalisemat pizzeria’t, kus interjöör on pöördvõrdelises seoses toidu kvaliteediga, oled jõudnud soovitud sihtpunkti.
5) Kohvi serveeritakse pitsis või nukuserviisis ja seda juuakse võimalikult tihti.
Kohtumiseni hallis Eesti sügises,
Kärt
Septembri alguses kohvreid pakkides vaatan tagasi suvele, mõrud ja pingelised momendid kohvikus on hägustunud ja esile kerkib vaid positiivne. Kõik need autosõidud Kalaabria mägistel teedel, San Remo lauluvõistluse võidulaul üürgamas kõrvus ja termomeeter ohtlikult laes. Öised jalutuskäigud rannas pärast pikki tööpäevi, päike juba õrnalt terendamas taeva- ja merepiiril. Isegi oksendamiseni kõlanud kohviku playlist Ligabue ja Eros Ramazzotti lembelauludega tundub ühtäkki tohutult kallis. Ka kõik need inimesed, kellega küll kunagi ühtegi korralikku vestlust maha ei saanud pidada, on pugenud sügavale südamesse. Kurvalt jätame kõigiga hüvasti, teadvustades endale, et see on ilmselt viimane kord, kui neid näeme.
Veel enne koju naasmist loen mälu värskendamiseks läbi ka kõik mõrumagusad meilid, mis said Sigridiga vahetatud. Ühes väsitavalt pikas meilis kinnitan, et tahan naasta Itaaliasse. Tahan õppida itaalia keelt, et saaksin tulla tagasi targemana, et mul oleks kaart, millega orienteeruda Itaalia kultuuriruumis. Ilma kohaliku keeleta oleme vaid vaatleja rollis. Keel annab võimaluse kiigata kulisside taha.
Iial poleks ma aga osanud oodata, et see kogemus inspireerib mind lõpuks ülikooli astudes valima erialaks itaalia keele ja kultuuri ning paneb lumepallina veerema ühe igavesti pika juhtumistejada mööda Saapasäärt, millel on kodumaast sootuks erinev hääle-, pildi- ja maitseruum. See suvi oli vaid põgus tutvumine Itaaliaga, kuid juhuse tahtel sai sellest palju rohkemat.
1 Panino – võileib, täidetud baguette. (itaalia k) Eestis on käibele võetud peaasjalikult sõna mitmuslik vorm – panini. [ ↵ ]
Saatuse keerdkäigud
Ajal, kui sajandeid mõõdeti veel ühekohaliste numbritega, oli siin vaid pime soo. Praegu on see 118 saarele rajatud muuseum, vee ja turistide alla mattuv teemapark.
Meie ees laiub Canal Grande, Veneetsia peatänav, kus suured praamid ja väikesed paadid väsimatult edasi-tagasi sõuavad, turjal laisad ja kuumusest lössis turistid. Kanal jagab linna kaheks ja vältimaks igasuguseid keerukaid nimetusi, olevat kunagi kanali erinevaid kaldaid kutsutud lihtsalt kui „see pool“ ja „teine pool“, vastavalt de citra ja de ultra. Orientiiriks mõistmisel, milline pool oli see ja milline too teine, oli loomulikult linna kuulsaim ja suurim väljak – Piazza San Marco.
Kummalist seltskonda, kellega olen löönud käed Itaalia avastamiseks, võiks võrrelda 21. sajandi seitsmeliikmelise versiooniga naksitrallidest. Mingi täiesti ebaharmooniline kombinatsioon inimestest, kes kunagi koos reisile ei peaks minema. Nagu Eno Raua tegelaskujudel, on ka meie liiklusvahendiks minibuss, mille juhid ja liidrid on koostanud selge tegevuskava järgnevaks kümneks päevaks. Mina, Gerli ja Anna oleme aga otsustanud totaalselt eirata kehtivat programmi, lüüa lahku ülejäänud reisigrupist ja jääda kolmekesi maha Veneetsiasse. Lähima kümne tunni jooksul pole minemas ühtegi liiklusvahendit meie ööbimispaika. Selline pisiasi ei pane mind eesootava öö osas esialgu muret tundma. Pärast aastat Tallinna ülikoolis itaalia keele õppimist olen viimaks kauaigatsetud Saapamaal ja soovin kinnitada endasse iga viimse kui tundmuse, laskmata mingil närusel bussigraafikul oma plaane segada.
Oleme linna maagilise ilu kütkes: kitsad tänavad, salapärased kangialused ja romantiline kanaliterägastik. Linn on täpselt nii ilus ja lummav, kui mäletan seda oma ema 1990ndatel Veneetsiast toodud