edasilükkamatud asjatoimetused. Moskvalased kiirustavad väga elama, meenus Iljale. Aga koloonia õpetab kannatust.
Kõikidest vastutulijatest – seal oli õrnalt embavaid vanureid ja ninapidi telefonis kinni papp ja vanust trotsiv punkar – komistas Ilja pilk ainult naistele. Sedavõrd võõrdunud oli ta neist nende aastate jooksul. Ta oli unustanud, kui vähe on neil sarnasust inimestega, kui palju kaunimad nad on!
Ja kui üks neist äkki Ilja pilgule vastas, jäi ta landi otsa ning see kiskus ja tiris teda vastuvoolu – enda järel, pinnale.
Siis krimpsutas keegi nägu, turtsatas vaevukuuldavalt ja Ilja langes kohe alla tagasi, vajus kössi: nad võivad temas ju ära tunda endise vahialuse. See on talle sinkjashalliga otsa ette kirjutatud, habemenoaga mullakarva nahale lõigatud. Jope istub tal seljas nagu tunked. Naised tajuvad mehes ohtu, tajuvad nälga ja pidetust – neil on selleks loomalik, eksimatu vaist.
Edaspidi piidles Ilja neid salamahti, kohmetult, et keegi teda enam ei paljastaks. Piidles ja otsis igaühes sarnasust Veraga. Iseenesest kukkus nii välja.
Ta otsustas, et ei helista Verale mingil juhul.
Andestada talle ja mitte helistada. See jutuajamine ei anna Iljale midagi, isegi kui naine soostub vestlema. Kuulda ainult Vera häält? Milleks. Ilja oli tema eest endamisi juba mitmeid kordi kõik rollide kaupa ära öelnud: küsimused ja vastused. Keelitused, etteheited. Kujuteldav Vera libises alati ära.
Tõeline Vera tegi Iljale kõik selgeks ühe telefonikõnega, juba teisel aastal. Vabandas, kahetses, nagu oskas. Ütles, et ei taha valetada. Et kohtas kedagi. Et tal on õigus olla õnnelik. Korrutas seda, nagu oleks Ilja temaga vaielnud. Ilja ei saanud Veraga teiste kuuldes vaielda.
Vera ei käinud teda kordagi vaatamas.
Seepärast vaidles Ilja kujuteldava Veraga – veel viis aastat. Kuid ta ei suutnud veenda ka kujuteldavat Verat.
Metroovagunis võis ta inimesi jälgida hirmuta, isegi neid, kes istusid otse vastas. Vagunis ei tundnud tema vastu keegi huvi: kõik olid süüvinud oma telefoni. Värvitud küüntega värvitud tädid, pilusilmsed mõhnaliste kätega võõrtöölised, tikkpeente sõrmekestega koolilapsed, kõik ajavad ekraanidel midagi laiali, kõigil on klaasitükkides teine, tõelisem ja huvitavam elu. Varem olid nutitelefonid ainult eesrindlikel, noortel. Kuni Ilja kinni istus, tehti oma internet muulastele ja vanuritele ja piimahabemetele.
Neil oli kongis ainult üks telefon. Muidugi mitte Iljal. Ilja pidi kauplema endale sekundeid kõneaega ja minuteid sotsiaalvõrgustikus VKontakte, mida ta vahetas sigarettide vastu ema saadetud pakkides. Raha oleks kohemaid ära näpsatud, aga sigarettidest võeti pakki läbi puistates ainult pooled: tollimaks. Ja side oli kallis. Nii et sekundid ema häält ja minutid Vera kodulehel – napivõitu.
Kuigi Vera ei laadinud sinna peaaegu üldse fotosid, ainult linke mingitele klippidele, isiksusetestidele, mõttetule jurale. Võibolla sai ta aru, et Ilja vaatab teda vanglast ega tahtnud, et näeks.
Ja ikkagi näpistas Ilja endale vahel natuke aega, et Tõbrast vaadata. Kuidas mehel on. Kuidas elu läheb. Kuidas auastmed tõusevad. Kuidas ta Tais puhkab. Euroopas. Millise Infinity ta endale ostis. Milliseid neiusid embab.
Tõpra elu oli uhke. Iljal kriipis kurku, kui ta vaatas Tõpra fotosid; südant kõõbiti noaga. Ta ei suutnud vaadata, kuid ei saanud ka vaatamata: kuidas inimene elab tema asemel.
Ülejäänud maailma tarvis ei jätkunud Iljal enam traffikut. Võlgu ei tohtinud tsoonis jääda, seal käis kogu elu ainult deebetis.
Pole viga, ta oli telefonita harjunud. Kuigi enne kinnikukkumist oli ta ainult sellest unistanudki, tellinud emalt aasta enne sünnipäeva, pannud ülikoolis kohe lauale, kui loengusse saabus, et plikad imetleksid ekraani diagonaali.
See polnud veel kõige hullem, millega seal harjuda tuli.
Ta väljus Savjolovskaja jaamas.
Jälle mendid. Kõikjal mendid.
Kolmandal ringil liikusid aeglaselt miljonid autod, tuled põlesid päeval, rataste alt paiskunud pori heljus õhus, inimesed imbusid välja maa-alustest tunnelitest, Moskva pöörles ja hingas. Elus. Ilja tahtis teda puudutada, puudutada kõike järjepanu, silitada. Ta oli tahtnud Moskvat seitse aastat puudutada.
„Lobnjasse.”
Elektrirongid olid väga muutunud.
Tema mälus olid need määrdunud, rohelised, kriibitud aknaklaasidega, täisjoonistatud külgedega, puidust ühispinkidega, põrand päevalilleseemneid täis, mahavalgunud õlu aurustub aeglaselt ja kõik haiseb selle õlle järele. Aga nüüd: uued valged rongid kollaste nooltega külgedel, pehmed istmed: igale oma. Reisijad istusid kombekalt. Valged rongid olid neid õilistanud.
„Kas tahaksid minuga Navkat vaatama tulla? Jääsõu,” ütles üks äravaevatud tädi teisele. „Ma käisin eelmine kord, taevalik.”
„Võibolla tulengi. Navka läks ju sellele, vuntsidega, noh? Putini sekretär. Täitsa kobe mees,” vastas teine, üle viiekümne, kurnatuse üle krohvinud naine. „Imposantne.”
„Ole nüüd,” rehmas esimene. „Navka oleks võinud endale ka parema leida. Tead, kes mulle meeldib? Lavrov. Lavrov on hea. Mina võtaks Lavrovi. Pealegi on ta sinu vuntsist otsusekindlam.”
Ilja kuulas ega saanud millestki aru. Rong venis. Tühjad soolikad urisesid, rinde all näris. Ta ei raatsinud vaksali ees tšeburekki osta: kioskis olid Moskva hinnad, aga sõiduhüvitis oli solikamskilik. Milleks raisata raha tšeburekile, kui varsti saab ema kuuma kapsasuppi?
Hirmus isu oli kapsasupi järele. Kolmepäevase. Hapukoorega. Pudistaks sinna kuiva leiba, nagu lapsepõlves, vanaisa eeskujul. Et leem saaks tummisem. Uputaks koorukesed suppi, aga mitte üleni, vaid et krõmpsuks veel natuke, hingaks kapsahõngu ja pistaks keelt kõrvetades lusika suhu.
Suu hakkab vett jooksma.
Aga ema istub nende poolemeetrise laua taga, nurgetsi Ilja poole ja ilmselt ulub. Nii kaua pole näinud.
Esimesed neli aastat käis ema tema juures iga kuue kuu tagant: kõik, mida ema suutis palgast kõrvale panna, kulus sõidule Solikamskisse, võõrastemajadele ja kohtumistele. Siis hakkas vererõhk jupsima, Ilja justkui kohanes koloonias ja keelitas ema nendest sõitudest loobuma. Piirduti telefonikõnedega, kuigi ema oli hakkamist täis, et kohale tulla.
Viimasel aastal lõppesid vestlused tihti ema pisaratega. Kuigi mis siin nutta oli, kui enam polnud midagi jäänudki, võrreldes ärakantud karistusega. Mida saab Ilja emale öelda, kui kõrval on kas valvur või, veel hullem, pätt, kellelt Ilja ostis oma ema minutiks? Niipea kui ema hakkas pisaraid valama, lõpetas Ilja kohe kõne. Ei saanud teisiti. Kas ema saab aru?
Pole viga, las nutab täna isu täis. Täna võib. Kõik on läbi saanud.
„Lobnja!”
Ühele teele jäi seisma elektrirong, teine oli silmapiirini kaubarongi all: härmas tsisternid naftasaadustega. Härmatisele oli sõrmega maalitud: „Krimm on meie”, „Obama on luuser”, „14/88”, „Vitalik + Daša”, „Minu kodumaa – Minsk” ja veel midagi. Ülekäigu poole astudes luges Ilja neid mehaaniliselt. Krimmi sündmused juhtusid, kui Ilja oli tsoonis, ja see läks temast kuidagi mööda. Kinnipeetavad olid Krimmi suhtes ükskõiksed, valvurite riigi vallutused neid ei kottinud. Kinnipeetavad on juba olemuslikult opositsioon. Sellepärast ei antagi kolooniatele valimistel hääleõigust.
Ta otsustas jaamast koduni jalgsi minna. Oli vaja kõik esimesel korral jalgsi läbi käia. Selline tahtmine oli. Ja nii saab kiiremini ka, kui marsruuttaksot ootama jääda.
Lobnjas oli teistsugune ilm. Moskva hingas palavust, oli autode kõrbehaisust kuumaks köetud. Lobnjas oli õhk läbipaistvam, pakaselisem; siin pudenes taevast külma soola, peksis põski. Kõnniteed polnud üles sulanud, asfaldi asemel oli kõikjal kõvaks tambitud lumi. Lumised autod keerutasid ratastega hallikaspruuni segu. Laiade vuukidega plokkmajad seisid, tuuletunud, pahurad. Inimesed olid valvel. Paksult mingitud kahvatud naised leekisid otsustavalt kuhugi, külmetades sukkades jalgu.
Kõigest pool tundi