küsis mees teda mööda koridori edasi lükates. „See taksos jäi nagu natuke väheseks.”
Virge tundis, et oli täna niigi ülemäära joonud, rohkem ei tahtnud, aga ühe päriskepi võiks küll veel teha. Mees oli näppudega üsna osav olnud, vast oskab riistagi sama nauditavalt kasutada ja ta vastas: „Juua enam väga ei tahakski, aga kui ma juba siin olen ... siis ... ee-e ... selle teise pakkumise vastu ei ole mul küll kõige vähematki.”
Mees lükkas koridori lõpus asuva ukse lahti ja kohe süttisid liikumisanduriga laevalgustid. Naine leidis ennast helesinise päevateki- ja paljude patjadega kaetud laia voodiga magamistoast. Mees võttis laua pealt puldi, vajutas nupule, mispeale ruloo liikus sujuvalt hoovipoolse klaasseina ette.
„Mida sa enam ootad, hakkame aga kohe pihta!” pöördus ta seejärel uksel seisva naise poole. Virge viskas kingad jalast ja lõi kõhklema – kuidas peaks ta edasi käituma? Voodilt päevateki ära võtma, või midagi ...? Aga mees oli kärsitu, ei andnud aega aru pidada. Tõmbas tal ühe ropsuga kleidikese üle pea ja paiskas naise otse päevatekile patjade vahele. Vabastas ennast seejärel kiiresti pükstest-särgist ja juba oligi naise kõrval.
„Kuidas ma nüüd peaksin sind panema? Eest? Tagant?” küsis ta arupidavalt. „Tegelikult tahaks hoopis ...”
Seepeale tõukas ta naise kõhuli, tõstis puusadest üles ja ise põlvili voodil, sisenes naisesse tagant – tehes seda tugeva kiire tõukega. Sellises asendis tungis tema üsna suur riist sügavale naisesse. Virge kiljatas, väga valus oli, kui teda niimoodi rammiti. Naine nihkus instinktiivselt ettepoole.
„No mis sa perutad!” pomises mees rahulolematult. ,,Just sain korralikult sisse.”
,,Valus oli!” niutsus naine õnnetult. Ja lisas veel vabandavalt: „Sul ju nii suur.”
Mees naeris meelitatult: „Aga nüüd püüa kenasti paigal püsida.” Surus seejärel kogu jõuga uuesti ja alustas tugevate tõugetega keppimist. Virge oli vahepeal ennast kogunud ja veidi asendit muutnud, suutis nüüd seda toimingut isegi nautida.
Kuna mees täitis kogu tema sisemuse, hakkas naisel uus mure – pissihäda muutus lausa talumatuks. Ta oli seda juba varemgi tundnud, aga mees ei olnud andnud talle aega ega võimalust tualetti kasutada.
Äkki kuulis Virge kummalist heli – justkui oleks kusagil ust avatud-suletud. Mees oli tõeliselt hoos ja nähtavasti ei kuulnud midagi. Hoidis naist tugevasti puusadest, liigutades teda oma riista otsas järjest kiirenevas tempos, tundus, et varsti on ta valmis purskama. Virge jõudis veel mõelda, nii tugevast ja valusast pitsitusest on tal kindlasti homme puusanukkidel sinikad, aga siis nõudis kogu tema ihu ja hinge tähelepanu jõuliste tõmmetega mõnus orgasm, millega meeski koheselt ühines.
,,Millega siin siis tegeletakse?” jõudis kriiskav naisehääl Virge teadvusse. Kiiresti pööras ta pead. Uksel seisis uhkes karusnahkses boolerojakikeses blond iludus, kelle silmad olid pealuust otsekui välja tungimas ja ehmatus-imestus näol.
Mees vandus ja tõukas Virge endast eemale. Tal oli just hetk enne tulnud ja nüüd purskus osa spermast uhkele päevatekile.
„Kurat küll! Kuidas sa nii vara koju jõudsid?”
„See pole oluline! Mind huvitab hoopis, mida sina siin teed?!”
„Näed isegi – kepin litsi – ööklubist korjasin kaasa! Sina ei taha enam sugugi anda! Mida ma siis sinu arvates tegema peaksin? Pihku taguma või?” mehe häälest kostub teeseldud solvumine ja põlgus. Muidugi, parim kaitse on rünnak.
Mees oli ennast kiiresti voodilt püsti ajanud ja sikutas pükse jalga, sealjuures kukkus tal tagataskust rahakott maha. Kähku haaras ta selle põrandalt, tõmbas välja sajaeurose ja viskas rahatähe Virgele voodisse, ise karjudes: „Mida sina siin veel passid! Aja ennast üles! Kargud alla ja minek! Selline summa sai kokku lepitud, rohkem ei ole sul siin midagi oodata.”
Võttis seejärel põrandalt naise kleidi ja viskas selleg talle voodisse: „Aja kohe selga ja tõmba uttu!”
Virge jäi sellisest ülbusest keeletuks. Nüüd – oma naisele vahele jäädes – mängis mees etendust, et oli omale raha eest litsi keppimiseks koju toonud. Oh, issand, kui alandav. Virge tundis, kuidas veri talle näkku lahvatas. Nüüd oli vaja kiiresti tegutseda! Nii ta seda asja ei jäta! Mida teha? Mõtlemist segas ka üha tugevnev pissihäda, põis oli lausa lõhkemas. Enam ei suuda pidada ...
Siis juhtub midagi kummalist. Virge on otsusele jõudnud. Ühe hetkega hüppab ta voodile püsti, ajab jalad harki, ning kuseb pladinal sajaeurose, uhke päevateki ja patjade peale – peremees-perenaine soolasammastena, suud ehmatusest ammuli, pealt vaatamas.
Esimesena toibub mees ja sööstab Virget takistama, püüdes teda jalast haarata, et voodilt maha tõmmata. Vot siin tegi ta vea – kust pidigi mees teadma, et Virge harrastab taipoksi. Väike pööre, välkkiire jalalöök ja ülbe mees ongi oiates kägaras maas.
Virge oli pehme voodi peal, kogu jõudu löögisse pannes, veidi kõikuma löönud, aga suutis siiski tasakaalu säilitada. Nüüd ei jäänud ta enam peremehe toibumist ootama: tõmbab välgukiirusel kleidi selga, haarab põrandalt käekoti ja kingad, põigates ikka veel sõnatuna uksel seisvast perenaisest mööda, tormab naine välisukse poole. Õnneks suudab erutusest ja hirmust värisevate kätega kiiresti luku avada ning sööstab, nagu jalad võtavad, öösse. Saaks ainult majast kaugemale! Kurat küll, pissimine jäi ka veel pooleli.
Olles enda arvates piisavasse kaugusesse jõudnud, keegi teda taga ei ajanud, peatus naine lõõtsutades ja astus inimtühja tee pervele. Kuna majast väljumisega oli ikka väga kiireks läinud, siis aluspükse tal jalas ei olnud. Ju jäid sinna magamistuppa voodi kõrvale põrandale vedelema.
Nüüd tõstab ta kleidi natuke kõrgemale ja ikka püstijalu, oma pikki saledaid jalgu harki ajades, tühjendab seekord põie lõplikult. Täpselt samamoodi, nagu oli seda toimingut veidi aega tagasi võõra voodi peal teinud. Mõte sellest paneb naise rahulolevalt muigama. Tema juba ennast alandada ei lase ...
*
MUDAAUGU EBE
Mudaaugu Ebe oli sel kevadel viisteist aastat vanaks saanud ja nüüd suvel ka leeri läbi teinud. Tema isatalu oli suhteliselt kehval järjel, aga isa korraldas sellest hoolimata oma ainsale tütrele väärilise leeripeo. Külarahva ja sugulaste tarbeks olid rikkalikud söömad-joomad ette valmistatud. Veristati koguni veebruaris ilmavalgust näinud pullike. Vennanaine õmbles Ebele ilusa pika valge kleidi. Kõik oli olnud, nagu tavaliselt jõukamates peredes kombeks. Ebe tundis ennast nüüd täisealiste inimeste hulka arvatud olevat ja eks nii tegelikult oligi.
Ebe oli oma vanematel hiline, kogemata sündinud lapsuke. Tema kaks venda kolmest olid selleks ajaks juba täiskasvanud, kui ema veel neljakümne kuue aastasena tütrega maha sai. Keegi ei osanud seda enam oodata ega karta, aga võta näpust. Ema arvas enesel päevade ärajäämisel ealise muutuse olema, tegelikult oli hoopis käima peale jäänud. Eks vanamees oli aastatest hoolimata veel üsna himur olnud ja puges meeleldi eide kaissu seda va vanainimeste asja toimetama.
Igatahes nüüdseks oli ema juba üle kümne aasta mulla all puhanud ja Ebe varakult pooleldi orvuks jäänud. Väikese tüdruku kasvatamine-kantseldamine oli edaspidi peamiselt kümme aastat vanema venna hooleks olnud. Nõnda siis Ebe kasvaski kodutalus ainsa naishingena. Ei olnud kedagi teda õpetamas-juhatamas.
Ebe mäletab, kui tal juba jalad all olid ja väljas pissil käima hakkas, siis vend käskis lihtsalt särgisaba üles tõsta ja selleks asjatoimetuseks kükitada. Vot see oli asi, millest pisitüdruk aru ei saanud. Ega ta siis mingi rumal ole, oli ju ikka näinud, et kõik teised pissisid püsti. Muidugi vend ise ka ja tema tegi seda toimingut lausa uhke kaarega, aga alati oli ta õekese poole seljaga. Ebe lunis küll, et vend näitaks, kuidas ta seda teeb, aga vend millegipärast ei näidanud ega lubanud tal ka kunagi oma pissimist pealt vaadata. Muidu ta ikka näitas Ebele kõike ja seletas, aga selles asjas jäi kõigutamatuks. Pisiplika ei saanud kuidagi aru, mis saladus see meestel-poistel on. Rohkem ei olnud kellegi käest küsida ka.