Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной Харари

protsenti Afganistanis teenivatest Ameerika sõduritest kasutas sõjapinge ja -survega toime tulemiseks unerohtu või antidepressante. Hirmu, depressiooni ja traumat ei põhjusta mürsud, maamiinid ega autopommid. Neid põhjustavad hormoonid, virgatsaine ja närvivõrgud. Näiteks kui kaks sõdurit satuvad ootamatult varitsusele, võib üks hirmust kangestuda, aru kaotada ja näha veel aastaid hiljem sellest õudusunenägusid, teine liikuda edasi ning saada aumärgi. Erinevus tuleneb sõdurite erinevast biokeemiast. Kui me leiame mooduse, kuidas seda kontrollida, saame ühe hoobiga nii rõõmsamad sõdurid kui ka tõhusama armee.^[40.]

      Biokeemiline õnnepüüe on ka peamiseks kuritegevuse põhjuseks maailmas. 2009. aastal oli pool USA kinnipidamisasutustes viibivatest inimestest sattunud sinna narkootikumide tõttu. 38 protsenti Itaalia vangidest oli mõistetud süüdi narkootikumidega seotud seaduserikkumistes, 55 protsenti Ühendkuningriigi kinnipeetavatest tunnistas, et nende kuritegu oli seotud narkootikumide tarbimise või müügiga. 2001. aastal korraldatud uuring näitas, et 62 protsenti Austraalias vanglakaristust kandnud inimestest oli kuritegu sooritades uimastite mõju all.^[41.] Inimesed joovad alkoholi, et unustada, suitsetavad kanepit rahu tundmiseks ning tarbivad kokaiini ja metamfetamiini, et olla ergas ning enesekindel. Ecstasy annab neile ekstaatilise tunde ja LSD saadab nad otse taevasse, kus neid ootab Lucy, nagu biitlite laulus „Lucy in the Sky with Diamonds”. Mida osa inimesi üritab saavutada õppimise, töötamise või pereeluga, püüavad teised saada õige annuse molekulidega palju lihtsamalt. See kujutab olemuslikku ohtu nii ühiskondlikule kui majanduslikule korrale ning see on põhjus, miks riigid peavad biokeemilise kuritegevuse vastu järeleandmatut, verist ja lootusetut sõda.

      Riik loodab korraldada biokeemilist õnnepüüdlust eristades „halbu” ja „häid” võtteid. Põhimõte on selge: biokeemilised võtted, mis suurendavad poliitilist stabiilsust, ühiskondlikku korda ja majanduskasvu, on lubatud ning ka soodustatud (näiteks need, mis rahustavad koolides hüperaktiivseid lapsi või innustavad lahingus ärevil sõdureid). Võtted, mis seda stabiilsust ja kasvu ohustavad, on keelatud. Kuid igal aastal töötatakse ülikoolide, ravimitootjate ja kuritegelike organisatsioonide laborites välja uusi uimasteid. Lisaks muutuvad pidevalt riigi ja turu vajadused. Biokeemilise õnnepüüdluse hoogustudes muudab see ka poliitikat, ühiskonda ja majandust ning seda on üha raskem kontrollida.

      Uimastid ja ravimid on üksnes algus. Uurimislaborites juba luuakse inimese biokeemia mõjutamiseks tunduvalt keerukamaid viise, näiteks elektriimpulsside saatmist teatud ajupiirkondadesse või meie keha ülesehituse geneetilist muutmist. Ükskõik milliseid vahendeid selleks kasutada, ei osutu õnne saavutamine bioloogilise mõjutamise abil kindlasti lihtsaks, sest see nõuaks tähtsate elumustrite muutmist. Kuid teisalt polnud kergete killast ka näljahäda, surmavate nakkushaiguste ja sõja võitmine.

      Pole sugugi kindel, et inimkond peaks biokeemia abil saavutatavasse õnne nii suurel määral panustama. Leidub neid, kes arvavad, et õnn pole selleks lihtsalt nii oluline ning on ekslik seada inimühiskonna ülimaks eesmärgiks üksikisiku rahulolu. Samuti leidub neid, kes hindavad õnne ülimaks hüveks, kuid kes ei nõustuks õnne bioloogilise määratlusega, mille järgi seisneb õnn meeldivate aistingute kogemises.

      Umbes 2300 aastat tagasi hoiatas Epikuros õpilasi, et mõõdutundetu naudingute tagaajamine toob neile pigem meelehärmi kui õnne. Paar sajandit varem avaldas Buddha veelgi radikaalsema väite, õpetades, et just meeldivate tunnete poole püüdlemine on kõigi kannatuste põhjuseks. Sellised tunded on mööduvad ja tähendusetud vibratsioonid. Kui me neid kogemegi, ei ole me rahul, pigem ihkame veelgi enamat. Seega pole vahet, kui palju õndsaid või erutavaid aistinguid ka ei kogetaks, ei piisaks neist kunagi, et täielikult rahule jääda.

      Samastades õnnelikkuse ajutiste meeldivate aistingutega ja soovides aina rohkem selliseid tundeid kogeda, ei ole muud valikut, kui pidevalt nende poole püüelda. Kui need lõpuks saavutada, kaovad need kiiresti ja kuna möödunud naudingute mälestusest rahuoluks ei piisa, peame jälle otsast alustama. Ka siis, kui aastakümneid selliste aistingute kogemise nimel pingutada, ei too need kaasa kestvat rahulolu. Vastupidi, mida rohkem neid taga ajada, seda suurem on stress ja rahuolematus. Selleks et tõeliselt õnnelik olla, peavad inimesed õnnepüüdlusi aeglustama, mitte tagant õhutama.

      Sellel budistlikul arusaamal õnnest on palju ühist biokeemilise vaatega. Mõlema lähenemise järgi kaovad meeldivad aistingud sama ruttu, kui tekivad, ning senikaua kuni inimesed ihkavad meeldivaid tundeid ilma neid tegelikult kogemata, jäävad nad rahuolematuteks. Probleemil on kaks väga erinevat lahendust. Biokeemiline lahendus seisneb toodete ja ravivõtete väljatöötamises, mis pakuvad inimestele meeldivate aistingute katkematu voo nii, et nad ei pea kunagi neist ilma olema. Buddha pakutud lahendus oli isu meeldivate aistingute järele ohjata ja mitte lasta neil elu kontrollida. Tema sõnul suudame treenida meeli tähelepanelikult jälgima, kuidas tunded meis pidevalt esile kerkivad ja mööduvad. Kui meie meel õpib nägema aistinguid sellena, mis nad tegelikult on – pidetud ja tähendusetud vibratsioonid –, siis kaotame ka huvi neid kogeda. Mis mõtet on joosta millegi järel, mis kaob niisama kiiresti, kui tekib?

      Praegu on inimkond palju rohkem huvitatud biokeemia pakutud lahendusest. Mida mungad Himaalaja koobastes või filosoofid elevandiluust tornides ka ei räägiks, kapitalistlikule moolokile seisneb õnn nautimises. Punkt. Aasta-aastalt muutub meie valulävi ebameeldivate tunnete suhtes madalamaks ja isu meeldivate aistingute järele üha kasvab. Nii teadusuuringutes kui ka majanduses lähtutakse sellest eesmärgist, tuues igal aastal turule üha paremaid valuvaigisteid, uusi jäätisesorte, mugavamaid madratseid ja suuremat sõltuvust tekitavaid mänge meie nutitelefonidele, et me ei peaks bussi oodates hetkegi kannatama igavuse käes.