Unusta kompromissid. Chris Voss

      2. PEATÜKK

      Peegeldage

      30. september 1993

      Krõbe sügishommik, kell on umbes pool üheksa. Kaks maskides pangaröövlit vallandavad alarmi, tungides Brooklynis Seventh Avenue ja Carroll Streeti nurgal asuvasse Chase Manhattan Banki kontorisse. Pangaruumides on ainult kolm töötajat: kaks naissoost pangatellerit ning meessoost turvamees. Röövlid virutavad kuuekümne­aastasele relvastamata turvamehele 0,357kaliibrisega vastu pead, lohistavad ta meeste tualettruumi ning panevad ta sinna luku taha. Ka ühele pangatelleritest saab osaks samasugune relvaga vastu pead kohtlemine.

      Seejärel pöördub üks röövel teise telleri poole, pistab revolvriotsa talle suhu ja vajutab päästikule – klõps, teeb tühi padrunipesa.

      „Järgmine on ehtne,“ ütleb röövel. „Tee nüüd varakamber lahti.“

      Pantvangidega pangarööv. Filmides on see väga levinud, kuid viimasest korrast, kui midagi sellist New Yorgis juhtus, oli juba peaaegu kakskümmend aastat möödas, kuigi New York on linn, kus peetakse pantvangiläbirääkimisi rohkem kui üheski teises Ameerika Ühendriikide omavalitsuses.

      Ja see juhtus olema minu esimene tuleproov, pea-ees-vettepantvangidraama.

      Olin end juba pooleteise aasta jagu pantvangiläbirääkimiste teemal täiendanud, kuid seni polnud mul avanenud võimalust oma uusi oskusi katsetada. Mulle oli 1993. aasta olnud juba niigi ülipõnev ja kiire. FBI terrorismivastase rakkerühma liikmena olin ma olnud agendina kaasatud juhtumisse, mis vääras terroristide plaani seada pommid Hollandi ja Lincolni tunnelitesse, ÜRO peakorterisse ning aadressile Federal Plaza 26, mis on FBI New Yorgi esinduse kodu. Me paljastasime terroristide plaani ajal, mil nad turvamajas pomme kokku segasid. Rünnaku kavandajad olid seotud Egiptuse rakukesega, millel olid sidemed „Pimeda Šeigiga“, kes hiljem meie paljastatud salaplaani autorina süüdi tunnistati.

      Võiks ju arvata, et pangarööv on terroristide julma plaani paljastamise kõrval käkitegu, kuid selleks ajaks olin juba äratundmisele jõudnud, et läbirääkimised jäävad minu elukestvaks kireks. Ma olin innukas oma uusi oskusi proovile panema. Pealegi, nagu selgus, polnud selles olukorras midagi lihtsat.

      Väljakutse saabudes kihutasime mina ja mu kolleeg Charlie Beaudoin sündmuspaigale, hüppasime saabudes tema mustast Crown Victoriast välja ning kiirustasime koordineerimispunkti. Kohale oli saabunud tõeline raskekahurvägi – NYPD, FBI, SWAT – õiguskaitse parimad musklid ja ajud, kelle vastas oli paar meeleheitel panga­röövlit, kes pealtnäha olid hammustanud suurema tüki, kui nad närida suutsid.

      New Yorgi politsei oli end sisse seadnud teisel pool tänavat teise panga kontoris, sini-valgetest pikapitest ja patrullautodest müüri taga. Liivakivist naaberhoonete katustel silmitsesid läbi püssisihikute ümbrust SWATi meeskonna liikmed, relvad suunatud panga ees- ja tagaustele.

      EELDUSED PIMESTAVAD, HÜPOTEESID JUHENDAVAD

      Vilunud läbirääkijad teavad olukorda sisenedes, et nad peavad olema valmis võimalikeks üllatusteks; suurepärased läbirääkijad kasutavad oma oskusi selleks, et paljastada üllatused, mille olemasolus nad on veendunud.

      Kogemused on näidanud, et kõige parem on läbirääkimistel lähtuda mitmest hüpoteesist – olukorra, vastaspoole soovide ja kõik­võimalike muude tegurite kohta – ning hoida neid kõiki korraga meeles. Olles olukorras 100 protsenti kohal ja tähelepanelikud, kasutavad kogenud läbirääkijad saadud infot nende hüpoteeside pidevaks katsetamiseks ning tõeste hüpoteeside ekslike hulgast välja sõelumiseks.