kordama. See oli suht nõme periood.
Teised lõpetasid kooli ammu enne mind ning läksid edasi kas uruhoidjateks või kaevuriteks. Tüdrukud enamjaolt hoidjateks ja poisid kaevuriteks. Mina jäin endast aasta noorematega ning olin õpetajate ning vanemate sõnul „raske teismeea“ ning „kasvuprobleemidega“. Nagu mida iganes!
Tagantjärele mõeldes peab vanemate kiituseks siiski ütlema, et ema püüdis mind mõista ning aitas mind ehk rohkemgi, kui pidanuks. Aga teda tasakaalustas isa ikka täiega, sest tema oli see, kes ei saanud aru, miks mul nii palju probleeme oli. Temagi vist püüdis aidata, aga see seisnes peamiselt lühikestes ja emotsionaalsetes loengutes ning neid võiks võtta kokku kahe lausega: „Kui sa end kokku ei võta, siis sinust asja ei saa!“ ja „Mis mees sinust niimoodi tuleb?!“
Nojah, võib-olla oli tal omal viisil õiguski, sest meest või siis tegijat, nagu ta väga soovis, minust tõesti ei saanud, aga samas – ega ta mulle kunagi ka täpsemalt rääkinud, kuidas see „enda kokku võtmine“ välja peaks nägema.
Sedasi sain külge musta lamba märgi ning kui kusagil mõni pahandus juhtus olema, siis ikka leiti, et süüdlane ei ole keegi muu kui mina, Erki Mürsupuu …
Okei-okei, võib-olla pooltel kordadel ma olingi süüdi, aga KAUGELTKI mitte alati! Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis see pidev süüdistamine tegi mind suht tuimaks. Mind ei huvitanud enam teiste arvamus. Selle koha pealt ma arvan, et muutusin isegi paksunahaliseks. Lasksin teistel uskuda enda kohta asju, mida nad tahtsid, ja ise jätkasin oma elu nii, nagu paremaks pidasin. Ja see toimis!
Teismeea üheks helgeimaks hetkeks oli see, kui ma sellesamuse kolmeliitrise klaaspurgi rannast leidsin! Seegi oli üks elavatest piltidest, mis mulle silme ette kangastus. Ütleme nii, et see oli parim kingitus, mis ma saanud olin! Või noh – kes teab, kas see nüüd kellegi poolt tehtud kingitus oli, aga igal juhul omastasin ta esimesel kohtumisel. Olin siis kolmeteistkümneaastane.
Lõpuks ometi oli mul koht, kuhu minna ning kus rahulikult olla, ilma et keegi mind segama tuleks. Polnud mul enam vaja vahtida vanemate süüdistavaid pilke ega taluda ka noorema venna tõmblemisi. Rahu ja üksiolemine oli just see, mida ma enim vajasin, ja eks teisedki said minust rahu.
Oma vanematekodu ma täiel määral maha ei jätnud, aga peaasjalikult käisin seal siis, kui oli tarvis süüa või magada. Mis aga puutub kooli lõpetamisse, siis see jäi muidugi pooleli. Ega ma ka näinud, et see mind kuhugi välja viiks. Mingiks uruhoidjaks või kaevuriks ma ju saada ei tahtnud.
Just niimoodi ma oma elu mäletasin. Oli teine suht lühike ja mingis mõttes ka igavavõitu, kuid mis seal ikka!
Sellega meenutused lõppesid. Avastasin end taas purgist, seismas silmitsi haigemast haige linnuga, sellesamuse naerukajakaga. Olukord polnud teps mitte paranenud!
Lind oli pressinud end veelgi mugavamini sisse ja ta suu oli veelgi rohkem pärani. Tundsin rämedalt roiskunud kala lehka. Tema eelmist einet.
Siis sirutas kajakas end veelgi pikemalt välja ja …
… LAKSATAS!
Külm ja kõva nokk lõi mu sääre juurest sisse.
No nüüd oli täitsa kööga! Mul ei olnud enam midagi teha. Loobusin igasugusest võitlusest. Lasksin keha lõdvaks, käed rippu ning alistusin. Polnud muud, kui oodata, et lind mu jalad keha küljest lahti tiriks või siis mind purgist jalgupidi välja tõmbaks. Selline ots mu elul siis pidigi olema.
Kuid teate mis?!
Seda lõppu ei tulnudki!
Kajakas oli ilusti omal kohal, irevil silmadega otsekui mu külge naelutatud. Jätkuvalt löögivalmis, aga millegipärast kuidagi väga paigal! Midagi oli lahti! Vahetasime küll teineteisega rohkem kui ühe küsimärgi, aga lind oli suuremaski segaduses ja hämmingus kui mina.
Tuli välja, et korraliku jäsemelöögi asemel oli ta kogemata haaranud kinni mu sokkidest! Täpselt nii! MINU SOKKIDEST!
Noka otsas rippusid kaks pikka ja väljaveninud sokki. Seal need armsakesed olidki! Nagu pesunööril kuivamas!
Arvata võib, et see oli tema jaoks midagi kummalist ning pehmelt öeldes – ebameeldivat! Vaevalt ta mõistis, mis nartsudega tegu. Ja selle asemel, et need välja sülitada, hakkas rumaluke neid keelega katsuma, justkui soovides kindlaks teha, mis on nende koostisosad. Aga ta poleks pidanud …
Sokid kleepusid linnu suulakke, jäid sinna rippuma nagu mingid lühtrid ning ajasid vaesekesel südame nii pahaks, et ta hakkas ikka päris tõsiselt öökima! Mu sokid olid nii vanad ja mustad, et hakkasid süljega kokku puutudes laiali lagunema, ja ütleme nii, et mul oli, mida vaadata! See oli suht huumor!
Sokitükkidest moodustus paks ja kleepjas klimp, millest kajakal ei õnnestunud kõigist püüdlustest hoolimata vabaneda. Võimalik, et ta keha protesteeris ning seedekulgla andis vastakaid signaale, ma ei tea. Võimalik, et kui ta oleks sokid mulle tagasi oksendanud, oleks koos klimbiga tulnud välja kõik seespidine, ka soolikad. Sedagi ma ei tea. Aga mida teadsin, oli see, et olukord oli tänu sokkidele pöördunud minu kasuks ning vaatemäng jätkus!
Mulle see meeldis!
Kajakas vaatas mind meeleheitliku pilguga. Vaeseke pistis rüselema ja tegi kõik, et purgist kuidagi välja rabeleda. Kuid mis ei õnnestunud, see ei õnnestunud! Purk oli tugev ning hoidis lindu, nii nagu pidi, ilusti kinni.
Siis hakkas lind värisema. Oi, see oli ränk! Samal ajal muutus ta keha aina nõrgemaks, kuni viimaks päris üles ütles. Klimp kurgus, avausse ta jäi ja rohkem ta ei hinganud. Aegamisi sirutas lind oma koivad pikalt-pikalt purgist välja ning ohkas sügavasti. Ja niimoodi ta siis oligi – klimp kurgus, silmad punnis – vaatamas mind oma viimses agoonias.
Ma ei suutnud seda uskuda. MA JÄIN ELLU!
Vaatasin imestusega oma jalgu. Neil polnud kriimugi! Isegi mustus mu varbavahedes oli täiel määral alles! Kogesin üle pika aja meeletu mõnusat üle keha uhavat kergendust ning naersin täiest südamest. Oi, see oli hea!
„Ei ole võimalik! EI OLE VÕIMALIK!“
„Elu hea!“
Linnust enam elajat ei olnud. Või nagu isa ütleks: Halleluuja!
Istusin midagi kartmata ta nokale ning hakkasin kätega trummi taguma nagu mõni võidukas ürgelanik ammusel ajal. Ja teate mis? Mida rohkem ma seda tagusin, seda vabamalt ning võimsamalt ma end tundsin! Polnud ma enam midagi nii väikseke! Ma olin väikest viisi tegija!
Siis tegin tagumisest väikse pausi ja jäin kuulatama. Sulgesin silmad ning olin hästi-hästi vaikselt. Kuulatasin iga väiksematki heli, mida veteavarused mu meeleheaks pakkusid. Iga laine ja loksatus paitas sel hetkel mu hinge ning see oli mu jaoks rahustavam kui eales varem! Ma olin pääsenud! Pääsenud kõige hullemast!
Viimaks tukastasin. Kukkusin kajaka noka kõrvale uppi ning jäin tükiks ajaks magama. Ärkasin alles siis, kui purk millegi kõva vastu kolksatas.
„MIDA ASJA?!“
„Ei ole võimalik!“
Olin millegi kõva vastu sõitnud. Mu ümber oli mitu hiiglaslikku punakaspruuni kaljumürakat. Ja mitte ainult! Imestust äratas veel midagi enamat.
Rahnude tagant paistis MAA. Kohe päris tõeline maa! Rohekas maa!
„Ülikõva! Lihtsalt ülikõva!“
Nüüd ei olnud muud, kui tõmmata purgist jeed, kuid nagu arvatagi võib, siis sellega oli järjekordselt üks takistus. Ehk siis seesamune kalade ja sokkide järele haisev elutu röövkajakas.
Proovisin teda nii tirida kui tõmmata, kuid mu jõud ei käinud temast üle. Ta oli ikka hellalt raske ning purgi avauses väga tihedalt kinni. Mul ei jäänud muud üle, kui lasta käiku rusikad.
Surusin need nii kõvasti kokku, kui jõudsin, nõnda et nukid valged. Otsisin seejuures purgiklaasis võimalikult äratoksitud