oled Wilbrookis.“
Ta märkas Gabrieli silmades välgatust, mis tundus olevat lootus. Lootus, et ta oli leidnud turvalise paiga. Chandler jätkas informatsiooni jagamist, püüdes noormehes tekkinud tunnet alal hoida.
„Wilbrook, Lääne-Austraalia. Tema on Tanya, meie vanemkonstaabel, ja see on Nick, teine konstaabel. Kustkohast sina tuled?“
Taas osutas mees sõrmega kõhklevalt müüri suunas. „Sealt.“
Chandler püüdis rahustavalt naeratada. „Ma tahtsin teada, kus sa elad.“
„Perthis ... kuid ma reisin.“
Ta tõmbus vastu seljatuge kössi. Hetkeks näis, nagu võiks ta toolilt otse põrandale libiseda.
„On sul mõni isikut tõendav dokument?“
„Ta varastas selle.“
Chandler noogutas. „OK ... kas sa tead tema nime, Gabriel?“
Noormees vaikis. Silmad, mis olid hoogsalt tuba silmitsenud, hakkasid kinni vajuma. Chandler vaatas veel kord ta riideid. Kuivanud veri ei vihjanud tõsisele vigastusele, kuid ta ei saanud kõrvale jätta nähtamatut ajusisest verejooksu.
„Kas sa ...“
„Heeeeath,“ ütles Gabriel, tuues kuuldavale pika ohke.
„Heath?“ Chandler noogutas Tanyale, kes juba nime üles kirjutas.
Gabriel ühmas. „See maniakk. Ta nimi on Heath. Ta varastas mu ID-kaardi.“
Keha, mis oli tundunud toolil istuva hüübinud tarretisena, kangestus ja püüdis tõusta. „Ma pean siit välja saama.“
Chandler astus ettepoole ja sundis meest uuesti istet võtma. Ta oli harjunud tungiva põgenemissooviga. Paljud inimesed, kes olid politseijaoskonda tulnud, tahtsid kiiresti lahkuda, uskudes, et kui nad seal liiga kaua viibivad, määritakse neile mingi süütegu kaela.
„Püsi paigal, ja me hangime sulle meditsiinilist abi.“
„Ei,“ lausus Gabriel, silmad pärani. „Ma tahan teile rääkida, mis juhtus, ja siis siit ära minna. Juhuks, kui ta tagasi tuleb.“
„Sa oled nüüd turvalises kohas,“ kinnitas Chandler talle.
„Mitte enne, kui olen siit kaugel eemal.“
Gabriel hingas pikalt ja sügavalt, võideldes närvilisusega, ja krimpsutas nägu, kui ennast sirutas. Chandler arvas, et ta ribid on kõvasti muljuda saanud.
„Me võime sulle arsti kutsuda,“ sõnas Tanya ja hiilis jälle ettepoole.
„Ei, ma tahan teile jutustada, mis juhtus.“
3. peatükk
Väike vestlusruum asus vastuvõtuleti taga ja peaaegu alati kasutati seda sööklana. Erinevalt kontori suviselt kollastest seintest oli siin kogu ruum tumeroheliseks värvitud. Chandler oli kuskilt lugenud, et sellel toonil on võime inimesi rääkima panna.
Habras plasttool ägises külastaja raskuse all. Chandler seadis ennast sisse teisel pool kirjutuslauda, hallil PVC-kattel olid sinepiplekid. Ta tahtis teada, kelle kord oli koristada – tõenäoliselt tema kord.
Ta pöördus külastaja poole.
„On 23. november 2012. Palun ütle oma täisnimi, et ma saaksin selle üles märkida.“
„Gabriel Johnson.“
„Kustkohast?“
„Algselt Perth, kuid ... kuidas te seda ütlete? Ilma ...?“
„Ilma kindla elukohata.“
„Just nii. Ilma kindla elukohata. Vabandust, mu mõistus on veidi ...“ Gabrieli pilk liikus ruumis ringi, nagu tahaks ta kõike meelde jätta. Midagi erilist näha polnud.
„Vanus?“
„Kolmkümmend.“
Mees rääkis väsinult, mis laskis arvata, et tal on seljataga rasked ajad, mõtles Chandler. Mehe näkku oli sööbinud sügav päevitus ja see tegi aknearmid kenamaks. Need muutsid ta ikka veel poisilikud põsed tähniliseks.
„Ja mida sa siin teed?“
„Otsin tööd.“
„Missugust?“
„Võin olla tööline, sulane, ükskõik kes. Mõtlesin, et proovin siin kandis midagi leida.“
„Midagi täpsemalt?“
„Ei, kuid ma kuulsin, et siin on mõned tööotsad.“
Gabriel ei eksinud. Siin oli palju karjajaamu ja talukohti, mis asusid ülisuurtel tasandikel ja sarnanesid väikeste riikidega. Noormehel oli kõhn sitke keha, mis tööks sobis, mis oli harjunud hakkama saama liha ning veel millegi vähesega ning harjunud tegema kõike alates puuraukude vee kontrollimisest kuni karja kokkuajamise ja loomadele põletusmärgi tegemiseni.
„Ja kuidas sa seda ... Heathi kohtasid?“
Tema nime mainimine pani külastaja judisema ning tal kulus hetk, et end koguda.
„Olin Port Hedlandis. Tulin eelmisel päeval veoautojuhiga Exmouthist.“
„Tead ta nime?“
Gabriel kehitas õlgu, sest pidas seda tähtsusetuks. „Mingi Lee. Umbes viiekümnene hiinlane. Paks. Suitsetas kokkukeeratud plärusid, mis olid topitud auto päikesevarju taha. Muud erilist polegi tema kohta öelda.“
„Ja ta viis sind Port Hedlandi?“ küsis Chandler.
„Jah, ta ise suundus Darwini poole.“
„Mida sa Port Hedlandis tegid?“
„Magasin.“
„Kus?“
„Pargis.“
„Millises pargis? Nimi?“
Gabriel raputas pead. „Ei tea. See polnud mingi vaatamisväärsus. Seal olid rohi ... puud ... pink. Teate, nagu pargis ikka.“
Chandler tegi edasiseks küsitluseks märkmeid. „Jätka.“
Mehe hääl oli mõnevõrra pingevabam, kuid kõlas siiski ebakindlalt nagu närvilise koera haugatus. „Järgmisel päeval otsustasin sisemaale tööd otsima minna.“
„Miks sa rannikule ei tahtnud jääda?“
„Üks kutt Exmouthist rääkis mulle, et sisemaa on tööotsimiseks parim. Ütles, et enamik inimesi jääb rannikule, saamaks kiiremini ühest kohast teise liikuda, kuid konkurents töö pärast tähendab seda, et peremehed ei maksa peaaegu midagi. Rännak sisemaale tundus mulle ka seiklusena.“
Siinkohal jäi Gabriel vait, nagu oleks mõttelõnga kaotanud. Chandler otsustas lasta noormehel puhata, et sõnad ja mõtted tuleksid loomulikult.
Gabriel pilgutas kiiresti silmi, valmis edasi vestlema. „Ma olin ... tee peal ... peateel.“ Ta vaikis ja vaatas Chandleri poole. „Ma ei tea selle nime.“
Chandler teadis. Kiirtee nr 1, must soon, mis lõpuks ühines teega nr 95 ja jõudis Wilbrooki. Seda teed pidi oli ta palju kordi edasi-tagasi sõitnud, eriti siis, kui ta Teriga alguses kohtamas käis, siis kui naine oli elav pidusid armastav tüdruk rannikult. Chandler ei teadnud, et rannik jääb alati Teri üle valitsema.
„Ma matkasin piki teed, päike pimestas mind selle eest, mis tulemas oli. Kuulsin tagantpoolt mootori undamist ja tõstsin pöidla püsti. Kaks autot olid minust sel hommikul juba möödunud ja ma arvasin, et ka see veereb edasi ... kuid ta peatus.“
„Saad sa seda kirjeldada?“ küsis Chandler. Ta vaatas kahepoolsesse peeglisse ja lootis, et Tanya suutis kõik peale võtta. Oli möödunud peaaegu aasta sellest ajast, kui siin viimati