võtsin. Ei tea isegi, kuidas ma otsustasin kellele helistada, miks ma helistan just Zahrale. Aga seda ma tegin ja see oli nii tore. Oli tore rääkida ja nii tore oli kuulda, et teine inimene nutab. Nii tore oli kuulda, et ta hakkas muretsema. Et ta hakkab minust puudust tundma. Nii kena oli kuulda, et inimene reageerib just niimoodi. Et nii peabki reageerima. Ma kuulasin mõne hetke tema pisaraid ja siis hakkasin teda lohutama.
„See ei ole üldse nii hull,” laususin ma. „Mul on olnud täitsa hea elu.”
Me vaikisime. Me ei teadnud, kas see on tõsi. Aga me ei öelnud selle kohta midagi. Lihtsalt kuulasime teineteise vaikimist ja sellest piisas.
„Kas sa Aramile oled juba rääkinud?” küsis Zahra.
Ma raputasin pead.
„Hallo?”
„Vabandust,” ütlesin ma. „Ei ole rääkinud. Ei temale ega kellelegi teisele.”
Zahra noogutab. Ma kuulen, et noogutab.
„Kas sa tahad, et mina talle räägiksin?”
Ma ohkan kergendatult.
„Jah. Jah, palun. Kas sa teeksid seda?”
„Ma ei tea,” vastab ta.
Mida saab ühelt inimeselt üldse nõuda? Kõike, arvan ma. Ma võiksin praegu välja nõuda kõiksugu teened. Viimase kui ühe.
„Aga ma olen tänulik, kui sa räägid, räägi siis palun, ole kena.”
Kuulen, et ta hakkab uuesti nutma. Aga ta ajab selle asja korda, kuidagi ajab ta selle asja ikka korda.
„Ma tulen sinu poole,” ütleb ta, ja me lõpetame kõne.
Siis pööran ennast selili. Panen silmad kinni. Mõni nädal, pool aastat, paar aastat. Praegu pean aga natuke tukkuma.
*
Nad tulevadki. Minu sõbrad, kõik. Ma pikutan ikka veel diivanil ja vaatan neid poolsuletud silmil. Nad lasevad mul seda teha. Nad ei räägi kuigi palju. Istuvad, lõug peos. Vaatavad aeg-ajalt üksteisele otsa ja raputavad pead. Raputavad kuidagi aeglaselt, kuidagi imelikult. Nagu siis, kui mure on suurem, kui see paistab olevat. Kui üks mure on kõigi teiste murede põhjus. Ma tean, mida nad mõtlevad. Me oleme nii palju kaotanud. Me oleme juba nii palju kaotanud. Miks peaksime kaotama veel rohkem. Miks peab olema nii, et me peame veel kaotama. Mina arvan samuti. Seda nad ei märka, sest nad ei söanda minu poole vaadata, kuid mina laman poolsuletud silmil ja raputan samuti pead sedamoodi. Imelikult. Kui üks mure on kõigi murede põhjus.
Siin on Zahra ja Leila ja Anne ja Firozeh. Kõik on kohal. Nad tulid otsekohe, nad tulid ühe tunni jooksul. Ma ei olnud jõudnud silmigi avada enne, kui nad olid kohal. Ma mõtlen oma märkmetele, neile, mis on korvis. Märkmetele, kus ma räägin oma üksindusest. Ma mõtlen, et ma näitan neid neile, ütlen: Miks te alles praegu tulete? Miks te varem ei tulnud, varem, kui ma üksi olin? Aga ma ei tea. Mõtlen ühtlasi, et peaksin need paberid tuhandeks tükiks rebima. Sest üksi pole ma kunagi olnud. Ei ole või? Ma ei tea. Mis on üksindus? Kas tunned üksindust siis, kui tahaksid hoopis meelelahutust, või tunned üksindust siis, kui oled suremas. Võib-olla ma ei olegi kunagi üksi olnud.
Ma kuulen, et nad hakkavad sosistama. Alguses ma ei kuule, aga siis mõistan. Nad ei ole Aramile veel öelnudki. Mul on tunne, et pean asja ette võtma, et pean stseeni korraldama. Ma palusin teilt ühte asja! Ühte ainukest asja! Kuid hoian end tagasi. Tean, et see ei ole kaugeltki mitte esimene asi, mida ma palun. Tean, et seda paluda on liiga palju.
Zahra tõuseb püsti ja helistab. Räägib sosinal. Ma kuulen, et Aramiga ta ei räägi, ei räägi. Ta räägib kellegi teisega. Ta palub oma lapsel rääkida minu tütrele. Millised argpüksid me oleme! Revolutsionäärid. Mitte kellelgi meist ei ole pealehakkamist. Võib-olla on inimesel elus üldse ainult piiratud maht pealehakkamist. Võib-olla on meie ind ikka veel neil veristel demonstratsioonitänavatel. Ma mõtlen, kes see küll on, kes Aramile räägib, et ma olen suremas. Mõistan, et ma ei tea, ja et ma ei aja ennast püsti, et see välja uurida.
8
Ma seisan sageli akna juures ja vaatan välja. Vaade on imeline, nagu maal. Ma osutan sellele, kui keegi külla tuleb.
„Vaata,” ütlen ma. Nagu oleks üldse võimalik seda mitte näha.
Ma elan kolmeteistkümnendal korrusel ja terve üks sein on aken. Väljas paistab ainult taevas. Taevas, taevas, lõputu taevas. All on meri, seda võib pilguga saata, kuni see üle silmapiiri valgub. Ja selle ümber on mets. Puud, mis seisavad tihedalt üksteise kõrval ja peegeldavad aastaaegu.
Enamiku jaoks ei ole selles midagi erilist. Taevas ja vesi ja mets. Ma tahan neile, oma külalistele selgeks teha, miks see on eriline. Kuid see on mulle vastumeelt. Ma tahaksin rääkida. Öelda: Kas tead, mis minu ümber oli, kui ma laps olin? Kui ma tänaval kõndisin, kui kooli läksin. Liiv ja kivid. Liivased kivid. Seda on vist raske ette kujutada. Kollast liiva, mis katab kingi. Mis katab maju. Mida ema mitu korda päevas uksest välja pühkis. Mõelda vaid, et mina, kes ma tulen liiva seest, elan nüüd taeva ja veega. Nagu oleksin ma elementi vahetanud. Tahan seda välja öelda, sest see on võimas. See on suur asi. See on isegi kuidagi kurb. Et see, mis ma olin, on nüüd möödas. Et see asendub millegi muuga.
Kuid ma ei ütle midagi ja ma tean, miks. Ma ei taha, et nad arvaksid, et ma olen kõrbest pärit. Et ma kuulun kõrberahva hulka. Nad arvavad seda niigi ja ma ei taha endast nende pähe veelgi rohkem imelikke pilte istutada. See, millest ma räägin, on liiv, mitte kõrb. Kaks ise asja, aga inimesed ei saa ju aru.
9
Mul on midagi viga, kuna ma ei saa vait olla. Tihtipeale tean, kui peaksin olema. Vähemalt tagantjärele. Ma lihtsalt pean välja ütlema, mida mõtlen. See aga on asi, mida ei tohi teha. Inimesena. Emana. Ole vait, kui su mõtted teevad kellelegi haiget. Aga ma ei suuda.
Olen oma valu käes üksi. Jõudsin praegu sellele arusaamisele. Aram on see, kes peaks seda muret minuga jagama. Valu läheb ühelt naiselt edasi teisele. Kuid Aramile ei lähe.
Ta tuli siia alles neli tundi ja nelikümmend viis minutit pärast seda, kui teate sain. Pärast seda, kui sain teada, et suren. Ma tean, et mitte keegi ei olnud sellest talle varem rääkinud. Ma tean, et ta ei teadnud. Kuid tunnen siiski, et olen ärritatud. Jah, siin on teisi inimesi. Kuid see on hoopis teine asi. Nemad on kurvad. Nemad hakkavad minust puudust tundma. Kuid mu tütre jaoks … Tema ei toibu sellest kunagi. Me jagame seda. Ma tahan, et ta jagaks seda. Lõplikkust.
Kui Aram tuleb, laman ikka veel diivanil, silmad poolkinni. Kõik teised tõusevad püsti ja ütlevad talle tere. Ma kuulen ta häält, see on väsinud. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks tulnud sisse kisades. Kisades ja nuttes. Paanikas. Kuid nii see ei ole. Ta tuleb sisse ja teretab väsinud häälel mu sõpru. Ma ei tõuse. Lasen tal tulla lähemale. Tema ei kiirusta. Seisab veidi esikus. Esitab küsimusi. Püüab mõista. Ma tean, et see on nii. Kuid niisugust tunnet ei teki. Jääb mulje, et ta lihtsalt seisab ja lobiseb ja see vihastab mind. Mina leban siin ja kõik on katki kärisenud, ja tütar tuleb alles nelja tunni ja neljakümne viie minuti pärast ja ka siis ei jookse ta kohe minu juurde, vaid seisab seal esikus. Ma tunnen, kuidas mu keha pingesse tõmbub, sääremarjad, tuharad, käed, näoni välja. Kui ta siis minu kõrvale tekile istub, ei lausu ma sõnagi. Pigistan silmad kõvasti kinni.
„Tere, ema,” lausub Aram.
„Sul ei ole ema,” vastan mina. „Sul ei ole mitte kedagi. Sul ei ole vanemaid.”
Ma kuulen, kuidas ta ahmib õhku, kuidas kõik ruumis õhku ahmivad. Ma kuulen valu, mille olen põhjustanud, valu, mille olen õhku paisanud. Ma kuulen kurbust. Aram ei ole see, kes karjuks ja nutaks, see mu tütar, ma tean seda. Nii kuulengi, kuidas kurbus tema kehas levib ega lase tal hingata. Läheb veidi aega, mõni minut, arvan ma. Siis ta tõuseb ja läheb ära. Ta läheb vannituppa, võtab enda eest hoolt kanda. Nagu ta seda alati on teinud.
Ma tunnen, kuidas mu silmist pisarad mööda nägu voolavad. Alla kurguauku. Mu sõbrad kogunevad mu ümber, kui näevad, et ma nutan. Võtavad mu käest kinni, silitavad pead. Kõik on minu ümber. Aram on eemal, üksinda.