Bertie istus kuninglikus hiilguses Shelbourne’i söögisaalis, poleks keegi osanud arvatagi, et mehel on majanduslikke raskusi.
„Sul täna hommikul silm särab ja karv läigib,” ütles Bertie pojale. „Ega sellel ei ole äkki midagi pistmist kena tüdrukuga, kellega sa eile tuttavaks said?”
JP naeratas laialt, tal laiutasid ninal tedretähnid ja tema hallid silmad särasid. „Ma kavatsen talle vaatamisväärsusi näidata,” teatas ta.
„Nii et sa võtsid mu nõu kuulda?”
„Võtsin jah. Ma jätsin talle hotelli lilled ja kirja. Loodan temaga täna kell kümme kohtuda.”
Bertie võttis vestitaskust uuri. Ta pidi seda keti otsas endast eemal hoidma, et näha väikesi osuteid, sest tema silmanägemine muutus juba kehvemaks. „Sul on vaja veel kaks tundi surnuks lüüa, JP.”
„Ma tean, ja need on kindlasti kaks kõige pikemat tundi minu elus.” JP naeris ja Bertie vangutas pead ning tõstis teetassi huulile.
„Tundub, et see polnudki nii ammu, kui Maud mind niimoodi tundma pani.” Bertie võttis lonksu teed ja tema pilk muutus ähmaseks. „Raske uskuda, eks ole?” JP oli märganud, et abikaasast rääkides kõlas isa jutus teatud igatsev noot. Väikesest peale oli JP kuulnud oma poolõdede Kitty ja Elspethi jutust, et Maud on ennast täis, südametu ja isekas ning tema abielu Bertiega oli juba aastaid olnud tühi. Maud polnud Bertiele andestanud, et too oli avalikult omaks tunnistanud JP, ebaseadusliku lapse, kelle ta oli saanud ühe teenijatüdrukuga, või et Bertie oli ära müünud lossi, nende poja Harry päranduse. Maud oli tormanud Londonisse ja nii palju, kui JP aru sai, oli see kergenduseks kõigile, eriti Kittyle ja Elspethile. Aga hiljuti oli Bertie suhtumises Maudi midagi muutunud. Tundus, et jää nende vahel oli hakanud sulama. Vanade kibestumiste jää. Haavad olid hakanud paranema. Maudi nimi hiilis Bertie lausetesse ja selle kõla ei olnud enam ebameeldiv.
JP ei mõelnud peaaegu kunagi naisele, kes oli ta sünnitanud. Ta küll palvetas tema eest igal õhtul ja mõtles vahel, kas ta on taevas ja vaatab sealt alla oma poja peale. Aga eriti ta sellest ei hoolinud. Tema ema oli alati olnud Kitty ja Kitty abikaasa Robert oli JP-le nagu kasuisa. JP arvas, et tal on vedanud, kui tal on kaks isa. Paljudel polnud ühtegi, sest ilmasõtta oli jäänud peaaegu terve põlvkond mehi. JP ei suhtunud minevikku nostalgiliselt ega näinud oma sünniloos midagi romantilist. Ta teadis, et oli toodud korviga Jahimaja ukse taha, kus elasid tema isa ja Kitty, kaasas kiri, kus paluti, et Kitty hoolitseks lapse eest, kuna lapse ema on surnud. JP ei tahtnudki rohkem teada. Ta ei tundnud end kuidagi puudulikuna, nagu mõned ehk oleksid tundnud, sest ta oli kindel, et Kitty armastab teda nagu oma last ja JP ei igatsenud midagi rohkemat, see lihtsalt polnud tema loomuses. Ta oli õnnelik ja positiivne noormees, kes elas täiel rinnal olevikus, mees, kelle süda oli tulvil tänulikkust.
„Ootan sind siis poole kuueks tagasi,” ütles Bertie. „Sõidame õhtuse rongiga Ballinakellysse. Ütlesin Kittyle, et sa oled õhtusöögiks kodus.”
JP nägu venis pikaks. „Ma lootsin, et võime jääda veel üheks õhtuks,” tunnistas ta.
Bertie raputas pead. „Kas tüdruk ei pidanud mitte Londonisse minema?” küsis Bertie, pidades silmas Martha Wallace’it.
„Ma ei tea, millal ...”
„Vaata kõigepealt, kuidas täna läheb. Võib-olla ta ei meeldigi sulle nii väga, kui sa arvasid,” lausus ta.
JP teadis, et seda ei juhtu.
Kui viimaks oli aeg minema hakata, oli JP The Irish Timesi kaks korda sõna-sõnalt läbi lugenud. Ta pani kaabu pähe, tõmbas mantli pintsaku peale, seadis lipsu hotelli vestibüülis peegli ees otseks. Väljas oli külm ja udune. Puud St Stepheni pargis näisid udus peenikesed ja hädised, linnud hoidusid näljaselt maadligi ja otsisid porisest maapinnast ussikesi. Siiski ilmusid rohu seest nähtavale lumikellukesevõrsed, valmis õitsema hakkama kohe, kui talvine päike välja tuleb.
JP kõndis läbi pargi, käed taskus, ja vilistas lõbusat viisi. Aga kui ta hakkas hotelli juurde jõudma, ütlesid tal närvid üles. Mis siis, kui tüdrukut polegi seal? Mis siis, kui ta ei taha JP-d näha? Mis siis, kui ta oli ainult ette kujutanud, et tüdruk tunneb tema vastu huvi? JP pea oli täis kahtlusi, ta jättis vilistamise ja aeglustas sammu. Kas temast oli ülbe oletada, et tütarlaps vastab tema tunnetele? Võib-olla oli ta naeratanud ainult viisakusest. Võimalik, et JP tulisus oli teinud ta selle tõiga suhtes pimedaks. Ta tonksas jalaga kivi teerajal ja ohkas. Oma tavalise optimismiga otsustas ta, et ega ta enne teada ei saa, kui Marthat näeb, ja kui neiu tema kutse tagasi lükkab, sõidab ta lihtsalt õhtuse rongiga koju, olles saanud väärtusliku tagasihoidlikkuse õppetunni.
JP jõudis hotellini ja astus sisse. Tema pilk libises üle väikese fuajee, kuid ta nägi ainult mõnda kübara ja mantliga vana naist, kes istusid, käekott süles, ja ootasid midagi. Aga JP oli jõudnud kohale pisut varem, nii et polnud midagi imestada, et Martha ei olnud veel alla tulnud. Oleks ju olnud näotu, kui daam peaks ootama härrat.
JP jäi akna alla seisma, võttis pintsaku rinnataskust välja kuldse sigaretietüi ja plõksas selle pöidlaga lahti. Ta pistis sigareti huulte vahele ja süütas põlema. Siis ta ootas, püüdes närvilisust mitte välja näidata.
Korraga tundis ta, et õhkkond muutub, ja keeras ringi. Registraatorilaua juures seisis Martha Wallace, ilus sinine kleit seljas, kübar peas, mantel käsivarrel. JP kustutas kiirustades sigareti ja läks Marthat tervitama. Noormeest märgates Martha naeratas ja punastas, mis oli JP meelest hea märk. JP tundis kiindumuse ära, kui ta seda nägi, ja tal langes kivi südamelt. „Mul on hea meel, et te otsustasite tulla,” lausus ta, leides, et Martha on veelgi kenam kui eelmisel päeval Shelbourne’is.
„Ma ei saanud ju keelduda, kui olite jätnud mulle nii kauni roosikimbu,” vastas Martha ja oli ise ka üllatunud, kui rahulikult ta hääl kõlas, kuigi sisemiselt värises ta nagu tallesaba.
„Mul on hea meel, et lilled meeldisid,” ütles JP.
„Oi, väga meeldisid. Tänan teid.” Just siis astus nurga tagant välja proua Goodwin, kübar peas, mantel seljas ja kindapaar peos.
„Tere hommikust, proua Goodwin,” tervitas JP, olles pisut pettunud, et Martha kaaslane tuleb ka. Ta oli lootnud, et saab tütarlapsega veidi omavahel olla. „Nii, kuhu me siis läheme? Linnas on palju vaadata. Ma arvan, et võiksime alustada Trinity kolledžist ja jalutada edasi peapostkontori juurde. Kui hästi te tunnete Iirimaa ajalugu?” küsis ta, kui nad ukse poole liikusid.
„Üldse ei tunne,” tunnistas Martha.
„Siis lubage, et ma olen teie giid ja õpetaja,” lausus JP tähtsalt, võttis Martha mantli ja aitas selle talle selga. „Aga ärge muretsege, ma ei tee teile lõunalauas testi.”
JP tegi ettepaneku sõita taksoga Trinity kolledži juurde ja proua Good win oleks selle pakkumise hea meelega vastu võtnud, sest hommik oli niiske ja udune ja tema jalad olid veel eelmisest päevast valusad. Aga Martha tahtis nagu JP-gi jalutada läbi pargi ja nii nad siis asusid puude all teele. Vana hoidja kõndis diskreetsel kaugusel noorte taga, lootes, et ehk teevad nad kolledžis peatuse, et juua tassike teed.
Peagi olid JP ja Martha närvilisusest üle saanud ja ajasid vabalt juttu. JP küsis Martha kodu kohta Connecticutis ja Martha omakorda Ballinakelly kohta, kumbki ei avaldanud tõtt oma vanematest. Martha varjamine oli tema hiljutise avastuse tõttu sihilikum, sest teema oli liiga värske, et sellest rääkida, JP aga oli oma ebahariliku sünnilooga nii harjunud, et ei pidanud seda kõneväärseks.
Kõikidest oma elu headest asjadest rääkimine oli Marthale teretulnud vahelduseks. Ta ei maininud, et nad on proua Goodwiniga põgenikena jooksus. Rääkis JP-le hoopis, et vanemad tahtsid, et Martha näeks veidi maailma, ja kust oleks siis veel parem alustada kui oma ema sünnimaalt Iirimaalt – see oli osaliselt tõsi, sest Tobinid, Pam Wallace’i pere, olid päris Clonakiltyst.
Selle aja peale, kui nad Trinity kolledžisse jõudsid, oli proua Goodwin näost roosa ja hingeldas. „Ma pean tõesti istuma,” kuulutas ta, märganud nurgas väikest restorani.