tubli portsu viskit kallanud.
„Ma tahtsin küsida, kuidas sa vastu pead, aga vastuse võib välja lugeda sinu näolt,” nentis Marcus tiibadega nahktugitooli prantsatades.
„Marcus, ütle lihtsalt, mida sa tahad. Mul on nii palju asju tarvis ära teha …”
„Ära teeskle, et sul on kohutavalt raske, sest vana hea Jim jättis maja sulle.” Marcus lõi käed ruumis ringi vaadates laiali ja viski loksus klaasiservale ohtlikult lähedale.
„James jättis sulle suure hulga raha,” ütles Zoe läbi kokkusurutud hammaste. „Ma tean, et sa oled vihane …”
„Pagan võtaks – olen jah! Ma olen nii lähedal – nii lähedal – võimalusele, et Ben MacIntyre nõustub minu uue filmiprojekti režissööriks saama. Aga ta peab kõigepealt veenduma, et mul on olemas kapital, millega alustada eeltööd. Mul on tarvis saada firma arvele ainult sada tonni ja ma olen kindel, et siis ta on nõus.”
„Varu veidi kannatust. Kui testament on tõendatud, saad sa selle raha kätte.” Zoe nõjatus valutavaid meelekohti masseerides diivani seljatoele. „Kas sa laenu ei saa võtta?”
„Sa ju tead, missugune on minu laenureiting. Ja ka Marc One Films pole olnud laitmatu finantskäitumisega. Kui ma passima jään, liigub Ben edasi ja võtab käsile midagi muud. Usu mind, Zo, kui sa neid tegelasi tunneksid, tahaksid ka sina nendega koostööd teha – sellest saab praeguse aastakümne, kui mitte aastatuhande kõige olulisem film …”
Zoe ohkas. Viimase paari nädala jooksul oli ta Marcuse uuest projektist piisavalt palju kuulnud.
„Ning varsti me peame taotlema luba Brasiilias filmida. Oleks siis vähemalt paps nõus mulle testamendi tõendamiseni raha laenama, aga ta keeldus.” Marcus heitis õele tigeda pilgu.
„Sa ei saa süüdistada papsi, et ta sulle ära ütles – ta on sind minevikus nii palju kordi hädast välja aidanud.”
„Aga seekord on kõik teisiti, see projekt muudab kõike, Zoe, ausõna!”
Zoe ei lausunud sõnagi, aga vaatas talle otse silma sisse. Marcus oli viimaste nädalate jooksul täiesti liimist lahti ja venna pidev purjusolek hakkas Zoele muret tegema.
„Mul ei ole sularaha, Marcus, sa teda seda.”
„Ah, ole nüüd, Zoe! Sa võiksid vabalt sellele majale uue hüpoteegi seada või saada isegi minu jaoks pangalaenu, ainult mõneks nädalaks, kuni pärand avaneb.”
„Stopp!” Zoe laksatas vastu diivani käetuge. „Nüüd aitab! Mõtle, mida sa räägid! Kas sind tõesti üllatab, et James ei jätnud seda maja sulle, sest oli peaaegu veendunud, et sa müüd selle otsekohe maha? Kui ta haigeks jäi, käisid sa haruharva teda vaatamas. Mina olin ainus, kes tema eest hoolitses, kes teda armastas …” Zoe ei suutnud jätkata ja neelas alla nuuksatuse, mis ähvardas valla pääseda.
„Seda küll …” Marcusel jätkus sündsustunnet enda pärast häbi tunda.
Ta langetas silmad ja võttis lonksu viskit. „Aga sa olid ju alati tema jaoks eriline tüdruk, olid ju? Minu vastu ta peaaegu huvi ei tundnudki.”
„Marcus, mis sinuga toimub?” küsis Zoe vaikselt. „Ma ju hoolin sinust, ja ma tõesti tahan sind aidata, aga …”
„Sa ei usalda mind. Täpselt nagu paps ja Sir Jim. Selles ongi asi, eks?”
„Oh, Marcus, sinu viimase aja käitumist arvestades pole selles midagi üllatavat. Ma pole Jumal teab kui kaua näinud sind kainena …”
„Ah et nüüd on „oh, Marcus”! Pärast empsi surma muretsesid kõik pidevalt selle pärast, kes kalli Zoe oma hoole alla võtab! Aga kas minust keegi karvavõrdki hoolis, ah?”
„Kui sa tahad igivanad lood jutuks võtta, siis neid võid sa heietada üksipäini, mina olen selleks liiga kurnatud.” Zoe tõusis ja näitas ukse poole. „Helista, kui oled kaineks saanud, aga senikaua, kuni sa sellises seisus oled, ma sinuga ei räägi.”
„Zoe …”
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Marcus, ma armastan sind, aga sa pead end kokku võtma.”
Marcus ajas end vaevaliselt püsti, jättis viskiklaasi põrandale ja kõndis toast välja.
„Ära unusta, et sa lubasid järgmise nädala alguses minu filmi esietendusel mu saatja olla!” hõikas Zoe.
Vastust ei järgnenud ja ta kuulis, kuidas välisuks venna selja taga pauguga sulgus.
Zoe läks kööki, et teha endale kruusitäis rahustavat kummeliteed, ning jäi siis tühje köögikappe silmitsema. Õhtusöögiks piisanuks pakikesest kartulikrõpsudest. Ta sobras läbi telefoni kõrval vastust ootava kirjakuhila, otsides kutset filmi esilinastusele – ta oli saanud oma rolli valmis vahetult enne seda, kui James tõsiselt haigeks jäi. Kontrollides üksikasju, et kutse tekst Marcusele meeldetuletuseks sõnumina saata, pälvis äkitselt kogu ta tähelepanu nimi kaardi ülaosas.
„Armas taevas,” pomises ta.
Tugitooli vajudes tundis ta, et magu teeb täispöörde.
4
Marcus Harrison kõndis North End Roadil kakskümmend neli tundi avatud kihlveokontori taga rõskel alleel oma korteri sissepääsuni ja keeras ukse lukust lahti. Ta õngitses vestibüülis riiuliavast paki kirju – igaühes neist ähvardati kindlasti pintsettidega ühekaupa välja tõmmata kõik tema kubemekarvad, kui ta lisatud arvet otsekohe ära ei maksa – ja ronis trepist üles. Nägu roiskveetorude vastiku haisu peale krimpsus, keeras ta oma korteri ukse lukust lahti, pani enda järel kinni ja toetas selja vastu ust.
Tal oli äge pohmell, mis polnud ikka veel üle läinud, ehkki käes oli järgmine õhtu ja kell peaaegu kuus. Visanud arved köögilauale koos ülejäänutega tolmu koguma, suundus Marcus elutuppa pooltühja viskipudeli juurde. Ta valas räpasesse klaasi tubli sortsu, vajus istuma, kallas viski kurku ja tundis, kuidas selle rahustav soojus mööda keha allapoole valgub. Ning küsis endalt õnnetult, kus ta vea oli teinud.
Siin ta siis oli, eduka ja jõuka isa vanim poeg ning riigi kõige enam ülistatud näitleja pojapoeg. Ühesõnaga, kuningriigi pärija.
Peale selle oli ta päris hea välimusega, eetiline, heasüdamlik – hm, võimalikult lahke oma veidravõitu nohikust õepoja vastu –, üleüldse sedasorti inimene, keda peaks kõikjal saatma edu. Aga ei saatnud. See oli jäänud kättesaamatuks.
Mida isa oli Marcusele pärast mälestusteenistust öelnud, kui ta testamendi tõendamiseni sada tuhat naela laenuks palus? Et ta on „loodrist viinanina”, kes ootab, et kõik teised lahendaksid tema probleemid. Jeerum, kuidas see haiget tegi, kuradima kõvasti.
Aga Marcus teadis, et hoolimata sellest, mida isa temast mõtles, oli ta alati andnud endast parima. Marcus tundis ema surma järel temast nii suurt puudust, et kannatas kaks aastat pärast tema kaotamist ägedat füüsilist valu. Ta ei osanud oma leina väljendada – isegi sõna „emme” tõi ta kurku klimbi – ning üdini mehelik Briti internaatkooli karm maailm polnud paik, kus kellelgi oleks lastud olla nõrguke. Seetõttu oli ta enesesse sulgunud ja kõvasti tööd teinud – ema nimel. Kuid kas seda üldse märgati? Ei, sest kõik muretsesid ainult tema õekese pärast. Ja kui ta otsustas Los Angeleses algaja filmiprodutsendina õnne proovida ning valis projektid, mis tema meelest oleksid meeldinud ka emale, sest „neil oli midagi maailma kohta öelda”, tulistati need üksteise järel sõelapõhjaks.
Tollal oli tema isa Charles veel mõistev. „Mine tagasi Londonisse, Marcus. Los Angelese keskkond ei sobi sulle. Inglismaal suhtutakse palju paremini sellistesse väikese eelarvega eksperimentaalfilmidesse, mida sa teha tahad.”
Kui nüüd päris aus olla, siis oli Charles andnud talle isegi kenakese summa, et ta endale Londonis elupaiga üüriks ja end seal mõnusalt sisse seaks. Marcus oli kolinud avarasse Notting Hilli korterisse ja rajanud firma Marc