praeguse juhtumiga pistmist on?” küsisin.
Frank kehitas õlgu, kustutas sigareti. „Lihtsalt huvi pärast küsin. See Cassie Maddox, keda mina tundsin, ei oleks olnud rahul mingi turvalise üheksast-viieni tööga, mida oleks suuteline tegema ka une pealt. Muud midagi.”
Minus tekkis korraga äge soov Frank oma korterist välja saada. Temaga koos tundus korter liiga väike, liiga rahvast täis ja ohtlik. „Noh, jah,” ütlesin, võtsin veiniklaasid ja viisin need kraanikausi juurde. „Me pole kaua aega näinud.”
„Cassie,” ütles Frank minu taga oma kõige leebemal toonil. „Mis sinuga juhtus?”
„Ma leidsin Jeesuse, kes mind päästis,” ütlesin ja asetasin klaasid kraanikaussi, „ja ta ei kiida heaks inimeste ajude keppimist. Ma lasin endale uue aju siirdada, sain hullu lehma tõve, sain pussitada ja sain vanemaks ja mulle tuli mõistus pähe – nimeta seda, kuidas tahad, ma ei tea, mis juhtus, Frank. Ma tean vaid seda, et tahan lõpuks ometi veidike rahu ja vaikust ja oma elu elada, ja see kuradi haige juhtum ja see sinu kuradi haige mõte suure tõenäosusega ei võimalda seda. Okei?”
„Kuule, arusaadav,” ütles Frank tasakaalukal toonil, mis tekitas minus tunde, nagu oleksin ma idioot. „See on sinu otsus. Aga kui ma sulle luban, et ei hakka enam juhtumist vatrama, kas ma saan siis veel ühe klaasi veini?”
Mu käed värisesid. Keerasin kraani lahti ega vastanud.
„Võiksime natuke kaotatud aega tagasi teha. Nagu sa ütlesid, ei ole me kaua aega näinud. Vingume ilma üle, ma näitan sulle pilte oma lapsest ja sina räägid mulle oma uuest silmarõõmust. Mis selle tüübiga juhtus, kellega sa enne käisid, Mistanimioligi, see advokaat? Ma pidasin teda sinu jaoks alati liiga vanamoodsaks.”
Temaga juhtus salaagenditöö. Ta jättis mu maha, kui ma alatasa kohtumistele ei ilmunud, ei rääkinud talle, miks, ei rääkinud talle, mida ma päevad otsa tegin. Ta ütles, et ma hoolin rohkem oma tööst kui temast. Loputasin klaasid ja asetasin kuivatusrestile.
„Kui sa just ei taha veidi omaette olla, et asja üle järele mõelda,” lisas Frank abivalmilt. „Ma saan aru. See on suur otsus.”
Ma ei saanud sinna midagi parata, hetke pärast lagistasin juba naerda. Frank võis olla tõeline sitapea, kui tahtis. Kui ma ta nüüd välja viskaksin, oleks see sama, kui öelda, et ma kaalun tema hullumeelset mõtet. „Olgu,” ütlesin. „Hästi. Joo nii palju veini, kui soovid. Aga kui sa seda juhtumit veel kord mainid, annan sulle matsu munadesse. Sobib?”
„Imeline,” ütles Frank rõõmsalt. „Tavaliselt pean säärase asja eest maksma.”
„Sinule teen iga kell tasuta.” Viskasin klaasid ükshaaval talle tagasi. Ta kuivatas need oma särgi sisse ja küünitas veinipudeli järele.
„Niisiis,” sõnas ta. „Kuidas meie Sammy ka sängis on?”
Tegime lõpu esimesele pudelile ja alustasime teisega. Frank viis mind kurssi salaoperatsioonide osakonna kuulujuttudega, kõigega, mis teiste osakondadeni ei jõua. Ma teadsin täpselt, mis tagamõttega ta seda teeb, aga nii hea oli kuulda tuttavaid nimesid, ametile omaseid termineid ja ohtlikke sisenalju ning kiiret, täpset jutuvada. Mängisime „kas-sa-mäletad” mängu: see kord, kui ma olin peol, aga Frankil oli vaja mulle kiiresti infot anda, seega saatis ta ühe teise agendi ärapõlatud kavaleri mängima ja akna alla Stanley Kowalskit[1.] tegema („Lexiiiiiie!”), kuni ma välja läksin; see kord, kui me Merrion Square’i pargipingil briifingut tegime ja ma nägin üht tuttavat ülikoolist meie poole tulemas, seega kargasin püsti, sõimasin Franki valju häälega vanaks perverdiks ja tõmbasin minema. Taipasin, et kas ma seda tahtsin või mitte, mulle meeldis, et Frank siin oli. Mul käisid vanasti kogu aeg inimesed külas – sõbrad, mu endine paarimees, kellega koos me end diivanil välja sirutasime ja liiga kaua üleval olime, muusika taustal mängimas ja me mõlemad veidike liiga jokkis –, aga sellest ajast, kui keegi peale Sami mu korteris viibis, on kaua möödas; veel kauem on möödas ajast, kui ma viimati niimoodi naersin, ja see oli hea tunne.
„Tead,” ütles Frank tükk aega hiljem, meditatiivselt, oma klaasi sisu poole silmi kissitades, „sa pole ikka veel ei öelnud.”
Mul polnud jaksu selle peale ärrituda. „Kas ma olen öelnud midagi, mis kõlab natukenegi jaa moodi?” pärisin.
Ta nipsutas sõrmi. „Nii, mul on üks mõte. Homme õhtul on meil juhtumiga seoses koosolek. Sa võiksid ka tulla? See võib aidata sul otsustada, kas tahad kaasa lüüa või mitte.”
Ja bingo! – seal see oligi: konks teiste peibutiste keskel, tema tõeline eesmärk kõigi nende šokolaadiküpsiste ja vanade aegade meenutamise ja minu vaimse tervise pärast muretsemise keskel. „Isver, Frank,” ütlesin. „Kas sa ise ka aru saad, kui läbinähtav sa oled?”
Frank irvitas, näitamata üles mingitki häbi. „Sa ei saa mulle ette heita, et ma üritan. Ausalt, sa peaksid tulema. Abivägi ei alusta enne esmaspäeva hommikut, nii et tegelikult oleme seal ainult mina ja Sam, ning arutame, mis meil seni on õnnestunud välja uurida. Kas sind üldse ei huvita?”
Muidugi huvitas. Kogu Frankilt saadud info ei olnud öelnud mulle midagi selle kohta, mida ma tegelikult teada tahtsin: milline see tüdruk inimesena oli. Toetasin voodil pea vastu seina ja süütasin järgmise sigareti. „Kas sa tõesti arvad, et me saaksime sellega hakkama?” küsisin.
Frank mõtles hetkeks. Ta valas endale uue klaasi veini ja viibutas pudeliga minu poole; raputasin pead. „Tavapärastes oludes,” ütles ta viimaks, kui oli end diivanil paremini sisse seadnud, „ütleksin, et arvatavasti mitte. Aga need ei ole tavapärased olud ja on mõned asjad, lisaks kõige silmanähtavamale, mis meile eelise annavad. Esiteks eksisteeris see tüdruk sisuliselt ainult kolm aastat. Sul ei tule hallata terve eluaja pikkust ajalugu. Sa ei pea petma ära vanemaid või õdesid-vendi, ei saa joosta kogemata kokku tema lapsepõlvesõpradega, keegi ei tule sinult küsima, kas sa mäletad oma esimest tantsu koolipeol. Teiseks näib tema elu nende kolme aasta jooksul olevat väga piiratud: ta suhtles ühe väikese seltskonnaga, õppis ühes väikeses õppetoolis, tal oli üks töökoht. Sa ei pea tegelema terve hulga pereliikmete, sõprade, kolleegidega.”
„Ta tegi inglise kirjanduses doktorikraadi,” märkisin. „Ma ei tea inglise kirjandusest mitte mõhkugi, Frank. Sain keskkooli lõpueksamil küll A, aga sellega asi ka piirdub. Mul ei ole vajalikku sõnavara.”
Frank kehitas õlgu. „Nii palju, kui meie teame, ei olnud seda ka Lexiel, ja temal õnnestus kõiki ära petta. Kui tema sellega hakkama sai, saad ka sina. Meil on taas siin veidi õnne: ta oleks võinud ka farmatseutikat või inseneriteadust õppida. Ja isegi kui sa tema doktoritööd sõrmeotsagagi ei puuduta, noh, see olekski ju ootuspärane, mis? Iroonilisel kombel on see noahaav päris kasulik: me saame diagnoosida sul posttraumaatilise stressihäire, amneesia, mida iganes tahame.”
„Kas tal poissi oli?” Nendel asjadel on piir, milleks ma töö nimel valmis olen.
„Ei, nii et sinu vooruslikkus on kaitstud. Ja on veel üks asi, mis meile eelise annab: need fotod? Meie tüdrukul oli kaameraga telefon ja paistab, et nad kõik kasutasid seda üksteise filmimiseks. Pildikvaliteet pole kiita, aga tal oli igavesti suur mälukaart ja see on täis erinevaid klippe – kuidas nad koos väljas käivad, piknikku peavad, oma uude ulualusesse kolivad, seda remondivad, kõik-kõik. Nii et sul on juba olemas tema hääle, kehakeele, maneeride ja nendevaheliste suhete valmis juhend – kõik, mida vaid tahta oskaks. Ja sa oled hea, Cassie. Sa oled kuradi hea salaagent. Pane see kõik kokku ja ma ütleksin, et meil on pagana head šansid see asi ära teha.”
Ta kummutas klaasi, et sellest viimased tilgad kätte saada, ja küünitas oma jaki järele. „Oli tore sind jälle näha, tibu. Sul on mu number. Anna teada, mida sa homse õhtu kohta otsustad.”
Ja läinud ta oligi. Alles siis, kui uks tema järel kinni langes, sain ma aru, mida olin teinud: tema doktoritöö ja poisi kohta küsimine jättis mulje, nagu kontrolliksin ma plaani vettpidavust; nagu kaaluksin ma tõepoolest selle tegemist.
___