oli kapis. Mis juhtus?”
„Anna andeks. Ma ei tahtnud… palun vabandust.” Jälle kõlas see tasane piinatud heli. „Mind kutsuti välja. Sündmuspaigale.”
Mu süda lõi tohutu matsuga vastu rinnakorvi. Sam on mõrvarühmas. Ma teadsin, et peaksin uudiseid oodates arvatavasti istuma, kuid ma ei suutnud sundida põlvi painduma. Toetusin selle asemel vastu kapirivi.
„Kes?” küsisin ma.
„Mida? Ei – jumal, ei, kellegagi ei… tähendab, see pole keegi, keda me tunneksime. Või vähemalt ma ei usu… Kuule, kas sa saaksid siia tulla?”
Sain hingamise tagasi. „Sam,” ütlesin. „Mis kurat teil seal toimub?”
„Lihtsalt… kas sa saaksid lihtsalt tulla? Me oleme Wicklow’s, Glenskehyst natuke edasi. Sa ju tead seda kohta, jah? Tule viitade järgi, sõida läbi Glenskehy küla ja suundu otse lõunasse, umbes pooleteise kilomeetri pärast näed paremale pööravat teeotsa – politseilint on seal juba ees. Me ootame sind seal.”
Korravalvetüübid paistsid juba väga huvitatud. „Mul hakkab tunni pärast vahetus,” ütlesin. „Sama palju kulub mul ainuüksi sinna jõudmiseks.”
„Ma helistan neile. Ütlen koduvägivalla omadele, et meil on sind vaja.”
„Ei ole. Ma ei ole enam mõrvarühmas, Sam. Kui tegu on mõrvaga, pole minul sellega asja.”
Taustal kostis kellegi mehe hääl: kindel, veidi venitatud vokaalid, raske mitte tähele panna; tuttav, kuid ma ei osanud seda hetkel kuhugi paigutada. „Oota korra,” ütles Sam.
Surusin telefoni kõrva ja õla vahele ning hakkasin jälle oma relva kokku panema. Kui tegu polnud kellegagi, keda me tunneme, pidi asi väga halb olema, et Samile niimoodi mõjuda; väga halb. Iirimaal toimuvad mõrvad on endiselt, enamjaolt, lihtsakoelised juhtumid: narkokaklused, viltu läinud röövimised, AB-mõrvad (kiremõrvad ehk abikaasa abikaasa vastu või siis „absoluutne klassika”, oleneb, kellelt küsida) või see pikaleveninud perekonnatüli Limerickis, mis juba aastakümneid statistikatabeleid mõjutab. Meil pole tulnud tegeleda nende arvukate õudustega, mida teistes riikides ette tuleb: sarimõrvarid, jubedad piinamised, keldrid, mille põrandaid katavad laibad nagu sügisesed lehed. Aga nüüd on see kõik vaid aja küsimus. Viimase kümne aastaga on Dublin muutunud kiiremini, kui meie aju seda hallata suudab. Majanduskasv on tekitanud meile liiga palju helikopteritega inimesi ja selliseid, kes on surutud jõuga imepisikestesse õudukakorteritesse, liiga palju neid, kes jälestavad oma elu fluorestseerivates kontorikuubikutes, kus piineldes nädalavahetust ootavad, et siis jälle sedasama korrata, ning me hakkame selle raskuse all kokku varisema. Ma tundsin seda juba mõrvarühma lõpuaegadel: hulluse kime pinin õhus, linn, mis koogutab ja tõmbleb nagu marutaudis koer, suundudes otsejoones vägivallalainesse. Varem või hiljem pidi keegi sattuma esimese õudukajuhtumi otsa.
Meil ei ole ametlikke portreteerijaid, aga mõrvarühma tüübid, kellest suurem osa pole ülikoolis käinud ning kellele minu poolik psühholoogiakraad avaldas rohkem muljet, kui oleks pidanud, kasutasid selleks vahel mind. See tuli mul üsna hästi välja; lugesin vabal ajal palju õpikuid ja statistikaaruandeid ning üritasin end asjaga kursis hoida. Kui Sam jõudis sündmuspaika ja leidis sealt eest midagi piisavalt jubedat, sai tema politseinikuinstinkt arvatavasti kaitsjainstinktist võitu, ning ta kutsus mu kohale, sest mind oli vaja.
„Pea kinni,” ütles punapea. Ta oli demonstratsioonirežiimi välja lülitanud ning ajas end nüüd pingil sirgu. „Sa olid enne mõrvarühmas?” Just nimelt see oli põhjus, miks ma ei tahtnud nendega ennist nii sõbralikult lobiseda. Ma olin viimaste kuude jooksul seda innukat tooni juba liiga tihti kuulnud.
„Kunagi hallil aal,” ütlesin ning saatsin talle oma armsaima naeratuse ja pilgu, mis ütles: sa ei taha teada.
Punapea uudishimu ja libiido pidasid maha kiire võitluse; nähtavasti sai ta aru, et tema libiido võimalused olid nii ehk naa nullilähedased, sest uudishimu võitis. „Sina uurisid seda juhtumit, jah?” ütles ta end paari kapiukse võrra lähemale libistades. „Selle surnud tüdruku oma? Mis seal tegelikult juhtus?”
„Kõik kuulujutud vastavad tõele,” ütlesin talle. Telefoni teises otsas pidas Sam kellegagi summutatud vaidlust, lühikesed ärritunud küsimused, mida katkestas see aeglane venitatud kõnepruuk, ning ma olin kindel, et kui punapea ometi sekundikski vait jääks, suudaksin välja mõelda, kes see teine mees on.
„Ma kuulsin, et su paarimees pööras ära ja kargas kahtlusalust,” informeeris punapea mind abivalmilt.
„Sellest ei tea ma midagi,” ütlesin, püüdes kuulikindlat vesti seljast saada, ilma et telefon käest kukuks. Minu esimene mõte – endiselt – oli öelda talle, et ta iseendaga midagi loovat teeks, kuid minu endine paarimees ja tema armuelu ei olnud minu mure, enam mitte.
Sam tuli liinile tagasi, veel rohkem pinges ja endast väljas. „Kas sa saaksid päikeseprillid ette panna ja mõne mütsi või kapuutsi või midagi pähe tõmmata?”
Tardusin, vest pooleldi üle pea tõmmatud. „Mida kuradit?”
„Palun, Cassie,” ütles Sam ja tema hääl oli nii pingul, et võis iga hetk katkeda. „Palun.”
Mul on iidvana logu Vespa, mis linnas, kus sinu üle otsustatakse su rahaliste vahendite järgi, on täiesti mittelahe, kuid sel on oma hüved. Linnaliikluses liigub see umbes neli korda kiiremini kui keskmine maastur, seda on võimalik parkida ja see on mulle mugavaks sotsiaalseks mõõdupuuks: nendel, kes seda üleoleva põlgusega vaatasid, ei olnud suure tõenäosusega määratud saada minu parimaks sõbraks. Selleks ajaks, kui olin linnast välja jõudnud, valitses suurepärane rattasõiduilm. Öösel oli kõvasti sadanud, vihane lörtsisegune vihm oli raevukalt vastu mu aknaid peksnud, kuid koidikuks oli torm oma jõu kaotanud ning nüüd oli taevas terav ja sinine, esimene peaaegu kevadine päev. Olid ajad, kui mul oli säärastel hommikutel tavaks sõita linnast välja maale, laulda nii valjusti, kui kõrist tuleb, spidomeetri näidik piirkiiruse ületamisele ohtlikult lähedal.
Glenskehy asub Dublini külje all, peidus Wicklow’ mägede vahel, suhteliselt eimillegi lähedal. Ma olin pool elu Wicklow’ mägedes elanud, ilma et oleksin sellele lähemale sattunud kui ehk mõne sinnapoole osutava teeviida juurde. See lihtsalt on sedasorti paik: peotäis vananevaid maju kord kuus avatud kiriku ümber, pubi ja pudupood, väike ja piisavalt eraldatud külake, mis jääb kahe silma vahele ka sel meeleheitel põlvkonnal, kes mööda maakohti trambib, et leida kodu, mida nad endale lubada saavad. Kell kaheksa neljapäeva hommikul oli peatänav – kui mõlemat osa sellest sõnast üsna vabas tähenduses kasutada – piltilus nagu postkaardil ja peaaegu inimtühi, vaid üks vana naine tiris ratastega ostukotti mõnd teadmata sündmust tähistava kulunud graniitmonumendi eest läbi, väikesed suhkrumandlimajad tema selja taga vildakas reas, selle kõige kohal kõrgumas rohekaspruunid ükskõiksed mäed. Ma kujutasin täiesti ette, et siin võiks keegi oma otsa leida, aga pigem mõni talunik põlvkondi kestnud maavaidluses, mõni naine, kelle mees oli liigsest napsist ja klaustrofoobiast hulluks keeranud, mõni mees, kes oli nelikümmend aastat liiga kaua pidanud oma vennaga maja jagama: need on sügavate juurtega tuttavad kuriteod, sama vanad kui Iirimaa ise. Mitte midagi sellist, mis paneks Sami-sugusel kogenud uurijal hääle telefonis värisema.
Pealegi häiris mind see telefonis kõlanud teine hääl. Sam on minu teada ainus uurija, kellel pole paarimeest. Talle meeldib omaette toimetada, asuda iga juhtumi kallale uue meeskonnaga – kohalike mundrikandjatega, kellel on vaja eksperdi abi, mõrvarühma paarisrakenditega, kellel kulub suuremate juhtumite juurde ära kolmas mees. Sam saab kõigiga hästi läbi, ta on ideaalne varumees ja mulle oleks meeldinud teada, keda minu endistest kolleegidest ta nüüd abistama on tõtanud.
Külast välja sõites läks tee kitsamaks, loogeldes ülespoole erksavärviliste astelhernepõõsaste vahel, ning põllulapid muutusid väiksemaks ja kivisemaks. Mäeharjal seisis kaks meest. Sam, heledapäine ja toekas ja pinevil, jalad harkis ja käed jakitaskus; ning temast poole meetri kaugusel veel keegi, pea püsti, selg tugeva tuule vastu sirge. Päike oli veel madalas taevas