Jaak Roosaare

Rikkaks saamise õpik III


Скачать книгу

tänava kuulsaim poiss. Aga õhtul tuli tõsine jutuajamine vanaisaga, kes seletas, et saiad on tasuta ainult mulle ja tegelikult ei saa neid ka mina tasuta, vaid et nende eest peab maksma vanaisa. Õppetund – ei ole hea üle oma võimete tarbida või võõrast vara laiali jagada!

      Teise kogemuse sain mõned aastad hiljem, kui Eesti oli juba muutumas turumajanduslikuks riigiks. Vanaisa avastas, et autokaupluses pakutav valik on päris kesine ja hakkas lisaks omal käel müüma alkoholi ja maiustusi. Vanaisa tegeles alkoholiga, minu hooleks jäid maiustused. Praktikas toimus see nii, et sõitsin rattaga linna suurde poodi ja ostsin vanaisalt saadud rahaga 10 kilo komme. Siiani on meeles see uhke tunne, kui müüja pärani silmil üle küsis, et kas ma tõesti soovin 10 KILO šokolaadikomme?! Kodus kallasin kommid vanaisa voodi peale ja jagasin kümnesse võrdsesse hunnikusse. Kui kommid täpselt ei jagunud, siis sõin ülejäägi sealsamas ära. Kuna vanaisa müüs komme 200-grammistes kottides, siis jagasin kümme hunnikut omakorda viieks – tavaliselt sai selle käigus taas maiustada! Järgmisel päeval võttis vanaisa kommikotid kaasa ja müüs maha ja õhtul sain mina 25 rubla kasumit pluss raha uute kommide ostmiseks. Elu oli ilus ja tundus, et ma olen avastanud ideaalse rikkuse allika. Mõned päevad hiljem tuli aga vanaisa juba enne õhtut koju, andis mulle 25 rubla ja ütles, et see äri on nüüd läbi. Hiljem sain teada, et meie äri oli pahandustega lõppenud... Nii jäi ka see rikkusekogemus üürikeseks. Õppetund – pettusega kaugele ei jõua.

      Minu kolmas kogemus oli ilmselt kõige kasulikum. Tegelikult sai see alguse 1992. aastal – olin siis kümnene –, kui isa õpetas mulle arveraamatu pidamist. Senini olin saanud vanematelt raha siis, kui küsisin, kuid ühel päeval kutsus isa mind oma tuppa ja ütles, et nüüdsest hakkan taskuraha saama 5 krooni nädalas. Kuid seda vaid juhul, kui ma isale igal reedel – oma palgapäeval – eelmise nädala kohta täidetud arveraamatu esitan. Kuna minu jaoks oli tegemist uue põneva asjaga, siis olin loomulikult õhinal nõus. Tegin kommikarbist endale pangaseifi ja panin kõik oma kulutused üksikasjalikult kirja. Isa õpetas mulle, mis on deebet, mis kreedit ja kuidas oma kulusid kirja panna. Esimesel paaril aastal oli minu peamiseks eesmärgiks koguda piisavalt raha, et endale Lego mänguasju osta. Teine suurim väljaminek (tagantjärele võiks lausa öelda, et investeering) oli laenude andmine emale. See oli koht, kus ma esmakordselt kohtusin passiivse tuluga (ema maksis mulle alati ka intressi) ja otsustasin, et mulle meeldib rohkem laenu anda kui ise laenu võtta.

      Üheks minu kohustuseks oli käia koos väiksema vennaga poes toidukraami ostmas. Mingil hetkel tekkis meil selline kirjutamata reegel, et poest tagasi saadud sendid võisin ma endale jätta. Olin avastanud enda jaoks uue sissetulekuallika! Loomulikult tuli nüüd valida kaupa selliselt, et tagasi antud sente oleks võimalikult palju. Ühel hetkel hakkasin ma aga mõtlema, et mis oleks siis, kui me teeks sisseoste hoopis hulgilaost – kaup oleks ju sama ja seega saaksin ma endale nõutada suurema osa kui arvest tagasi antud sendid. Nii läksimegi perega ükskord autoga hulgilattu ja ostsime korraga terve nädala kauba. Vanematele ei meeldinud aga see, et toidu alla oli vaja panna küllaltki suur summa raha. Lisaks tahtis isa ilmselt minu „kaupmeheannet” edasi treenida ja soovitas mul panna toidu ostmiseks mängu oma kogutud taskuraha. Minu kodukaubamaja oligi sündinud! Isa tõi töö juurest mulle ühe vana Apple’i lauaarvuti, kuhu ma hakkasin tekitama oma raamatupidamist. Riidekapist sai minu ladu ja spordikotist transpordiauto. Tekitasin igale pereliikmele oma „kliendikaardi”, milleks oli nimeline paberileht. Iga klient võis tasuta kaupa võtta, tarvis oli vaid see kirja panna. Kuu lõpus nõudsin ma raha emalt, isalt ja vennalt sisse ja tõin laost uut kaupa. Arvutis pidasin laoarvestust ja bilanssi. Minu kodukaubamaja tipphetk oli siis, kui ühel õhtul kella poole kaheksa paiku kõlas uksekell ja uksel seisis meie naabripoiss, viiekroonine näpus. „Ema palus paki makarone osta!”. Tuli hakata mõtlema laienemise peale!

      Laienemine saigi teoks, aga veidi teises suunas, kui esmalt plaanitud. Kõigepealt pidin proovima palgatöötaja rasket elu. Ema oli mures, et ma suved niisama rannas vedelesin ja tahtis, et teeksin midagi kasulikku. Nii leidis ta mulle marjakorjamise töö. Minu ametinimeks oli mustade sõstarde järelkorjaja. Töö käis nii, et kõigepealt käis kombain mustasõstrapõõsastest üle ja siis saadeti peale suur kamp minusuguseid nagasid eesmärgiga leida ja ära korjata need marjad, mida kombain polnud kätte saanud. Tööpäev algas kell 7 hommikul ja kestis pärastlõunani. Peatselt avastasin, et kombain töötab päris efektiivselt ja enamik põõsaid olid marjadest peaaegu tühjad. Et meile maksti korjatud kilode pealt, tekkis mul täielik masendus, sest marju lihtsalt ei olnud. Keskpäeval hiilisime sõpradega kombainist ette ja tegime kiiruga „eelkorjet”. Tänu sellele sain lõpuks siiski mõned kilod marju kokku ja tööpäeva lõpus maksti mulle palgaks 4 krooni. Ostsin 2 krooni eest jäätise, vaatasin mõtlikult oma vermetes käsi ja jalgu (vastupidiselt minu ootustele oli järelkorjet ootavatel mustasõstrapõõsastel rohkem ogasid kui marju) ja otsustasin, et enam ma palgatööd teha ei taha. Sealt sai alguse minu ettevõtja karjäär...

      Nimelt oli vanaisa leidnud uue töökoha – nüüd töötas ta spordibaasis valvurina. Kuna elasin suviti vanaisa pool, siis käisin tihti tal töö juures külas. Spordibaas asus kesklinnast paari kilomeetri kaugusel metsas, lisaks oli seal ka väike kämping. Ööbijate ja sportlaste jaoks oli avatud ka söögikoht nimega „Baar”. Kui ühel heal päeval aga baar järjekordselt maha põles ja spordibaasis polnud enam võimalik midagi söödavat saada, tekkiski mul mõte oma kodukaubamaja sinna kolida. Ostsin hulgilaost autotäie šokolaadi, Coca-Colat ja muud kraami ning panin baasi kämpingus oma putka püsti. Kuna suviti toimus seal suhteliselt sageli võistlusi, siis oli rahvast omajagu ja klientidest puudust ei olnud. Samas oli heaks õppetunniks see, et ise putkas müüjana töötades ei saanud ma samal ajal sõpradega rannas või palli mängimas olla. Üritasin küll palgata enda asemele oma teismelist venda, kuid tema eelistas rahale rannas lõbutsemist. Seetõttu panin oma äri kuu aega hiljem siiski kinni. Teenitud kasum – kui ma ei eksi, siis veidi üle 3000 krooni – aitas mind aga oma esimeste aktsiainvesteeringute tegemisel.

      Sain järjekordsed õppetunnid:

       Ettevõte, kus ise pead 100% ajast kohal olema, Sind rahaliselt vabaks ei tee.

       Häid töötajaid madala palgaga on raske leida.

       Snickersit müüa on siiski lõbusam ja tulusam kui teha mustade sõstarde järelkorjet.

      Järgmise sammuna otsisingi võimalust teenida raha samal ajal, kui ise klassiruumis istuma pean. Selleks tundus sobivat aktsiaturg. Nagu ka paljud teised minu põlvkonna Eesti investorid, alustasin oma karjääri Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumisel osalemisega 1999. aasta veebruaris. Tegelikult aga võib minu kui investori stardipunktiks lugeda 1998. aasta juunikuud, kui leidsin Tartu Linnaraamatukogust Seppo Saario raamatu „100 igihaljast börsivihjet”. Laenutasin selle endale kogu suveks ja lugesin kolm korda järjest läbi. See oli kõige põnevam raamat, mida ma seni olin lugenud! Sellest hetkest alates üritasin läbi lugeda kõik investeerimisega seotud raamatud, millele ligi pääsesin. (Tartu Linnaraamatukogus polnud valik just suur!) Olin lummatud ideest, et igal firmal on mingi numbriline väärtus (aktsia hind), mis peaks justkui kirjeldama kogu ettevõtte, selle töötajate, sisekliima, mineviku, oleviku ja tuleviku väärtust. Üks number! Proovi oma parimat sõpra kirjeldada ühe numbriga, see on ju võimatu! Aga firmade puhul see toimib. Ja kes suudab selle numbri tulevikku kõige paremini ennustada, võib teenida palju raha! Otsustasin, et minust saab investor.

      11. ja 12. klassis kirjutasin kaks uurimistööd Tallinna börsi buumist (1996–1997) ja krahhist (1998. aasta). 1999. aastal avasin pangas väärtpaberikonto ja ostsin oma esimesed aktsiad – 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni tükk. Raha laenasin suures osas isalt ja olin ise oma suveärist kõrvale pannud. Müüsin need paari kuu jooksul kolmes osas keskmise hinnaga 110 krooni aktsia eest ja olin teeninud oma esimese börsikasumi! Olin kindel, et tean investeerimisest kõike ja minust on saamas uus börsijumal. Milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Laiendasin oma mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin) erinevaid aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk). Ka sõbrad hakkasid oma raha mulle usaldama...

      Paraku polnud kõik