sugugi ühega neist pimedas kokku sattuda, või kui nii võtta, siis isegi päevavalges mitte. Siiski, ma pole näinud ei rotiauke ega väljaheiteid. Kummaline.
Ülemist galeriid ääristavad kehvad portreed, mille raamid on ilmselt tervet varandust väärt. Mõned sarnanevad Stephenile, nagu mina teda mäletan. Ma usun, et suutsin ära tunda oma onu Henry Boone’i ja tema naise Judithi, teised on kõik tundmatud. Ma pakun, et üks neist võib olla mu kurikuulus vanaisa Robert. Stepheni-poolne perekond on mulle peaaegu täiesti tundmatu, millest mul on südamest kahju. Sama huumor, mis kumas kirjadest, mida Stephen mulle ja Sarah’le saatis, sama kõrge intellekti valgus särab nendes portreedes, ükskõik kui kehvad need on. Kui totratel põhjustel võivad perekonnad tülli minna! Läbituhnitud kirjutuslaud, karmid sõnad nüüdseks kolm põlvkonda surnud vendade vahel, ja ongi süüta järeltulijad põhjuseta võõrandunud. Oli tõesti õnnelik juhus, et sina ja John Petty suutsite kontakteeruda Stepheniga, kui tundus, et ma võin järgneda oma Sarah’le läbi taevaväravate – ja milline ebaõnn, et juhus röövis meilt võimaluse näost näkku kohtuda. Kuidas ma oleks soovinud kuulda teda kaitsmas neid pärandatud kujusid ja mööblitükke!
Kuid ärgem laskem mul seda kohta ekstreemsusteni mustata. Stepheni maitse pole minu oma, kuid lisaks tema toodud asjadele leidub siin tõeliseid meistriteoseid (mitmed neist on ülakorrusel tolmukatetega kaetud). Siin on voodeid, laudu ja raskeid tumedast tiigist ja mahagonist rullornamente ning mitmed magamistoad ja eeskambrid, ülemine kabinet ja väike salong omavad teatud nukrat sarmi. Põrandad on rikkalikust männipuidust, mis kumab sisemise ja salajase valgusega. Siin on väärikust, soliidsust ja aastate kaalu. Ma ei saa veel öelda, et see meeldib mulle, aga ma austan seda. Oleks põnev näha seda kõike erinevas valguses, kui vahelduvad põhjamaised aastaajad.
Jumal hoia, kuidas ma võin heietada! Kirjuta ruttu, Bones. Räägi mulle, kuidas sul edeneb ja mis uudiseid kuuled Pettylt ja teistelt. Ja palun, ära püüa uutele tuttavatele lõunas oma vaatenurka liiga jõuliselt selgitada – ma saan aru, et mitte kõik ei rahuldu ainult suuliste vastustega, nagu meie pika jutuga sõber härra Calhoun.
Tervitades
Charles
16. oktoober, 1850
Kallis Richard!
Tere ja kuidas läheb? Ma olen su peale tihti mõelnud sellest ajast, kui siia Chapelwaite’i elama asusin, ja lootsin väga sinult uudiseid kuulda – ja nüüd sain ma Bonesilt kirja, mis andis teada, et olin unustanud jätta klubisse oma aadressi! Kuid ma oleksin igal juhul lõpuks kirjutanud, sest mõnikord tundub mulle, et mu ausad ja truud sõbrad on ainus kindel ja normaalne asi, mis siin ilmas mulle jäänud on. Ja jumal küll, kui laiali me oleme läinud! Sina Bostonis, kirjutad truult Liberatorile (kuhu ma samuti juhtumisi oma aadressi saatsin), Hanson Inglismaal oma järjekordsel segasel lõbureisil ja vaene Bones üsna lõvikoopas oma kopsusid ravimas.
Siin läheb umbes nii hästi, kui arvata võiks. Dick, võid kindel olla, et annan sulle täieliku ülevaate, kui ma olen ära klaarinud teatud vahejuhtumid, mis siin aset on leidnud – ma arvan, et su juriidiline meel võiks olla üsna huvitatud mõningatest sündmustest siin Chapelwaite’is ja selle ümbruskonnas.
Seniks tahaksin sult üht teenet paluda, kui lubad. Mäletad seda ajaloolast, keda sa mulle härra Clary heategevuslikul õhtusöögil tutvustasid? Ma arvan, et ta nimi oli Bigelow. Igatahes mainis ta oma hobi, milleks on minu praeguse elukoha kohta käivate kummaliste ajalooliste pärimuste kogumine. Mu palve siis on selline: ehk sa võtaksid temaga ühendust ja uuriksid talt, kas ta teab mingeid fakte, folkloori ja üldiseid kuulujutte väikese mahajäetud küla kohta nimega Jerusalem’s Lot, mis asub Preacher’s Cornersi linnakese lähedal Royali jõe kaldal. Jõeke ise on Androscoggini harujõgi ja voolab sellesse umbes üksteist miili jõesuudmest ülesvoolu, Chapelwaite’i juures. Ma oleks sügavalt tänulik ja veelgi enam, tegemist võib olla väga olulise infoga.
Seda kirja üle lugedes on mul tunne, et olen olnud liiga napisõnaline, Dick, millest mul on südamest kahju. Kindlasti seletan varsti kõik, ja seniks saadan kõige soojemaid tervitusi sulle, su naisele ja kahele tublile pojale.
Sinu armastav sõber
Charles
16. oktoober, 1850
Kallis Bones!
Pean rääkima sulle loo, mis paistab nii mulle kui Calile natuke kummaline (ja isegi ärevusttekitav) – vaata, mis sina sellest arvad. Võib-olla lõbustab see sind sel ajal, kui sääskedega võitlust pead!
Kaks päeva pärast seda, kui saatsin sulle oma eelmise kirja, saabusid Cornersist neli noort daami vanema, hirmutavalt kompetentse proua Clorise järelvalve all maja korda tegema ja eemaldama tolmu, mis mind igal sammul aevastama paneb. Nad tundusid oma töid tehes veidike ärevad, tõepoolest, üks närviline preili isegi kiljatas kergelt, kui astusin ülemisse salongi, kus ta tolmu pühkis.
Ma küsisin selle kohta proua Cloriselt (ta võttis allkorrusel tolmu morni järjekindlusega, mis oleks sulle päris hämmastava mulje jätnud, juuksed vanasse kulunud rätikusse sätitud), ta pöördus minu poole ja ütles otsustavalt: «Neile ei meeldi see maja ja mulle ka mitte, härra, see on alati olnud halb maja.»
Mu suu vajus selle ootamatu sõnumi peale ammuli ja ta jätkas lahkemal toonil: «Ma ei tahtnud öelda, et Stephen Boone poleks olnud tubli mees, sest ta oli; ma käisin siin igal teisel neljapäeval koristamas, kui ta siin oli, samuti nagu ma koristasin tema isa, härra Randolph Boone’i jaoks, kuni tema ja ta naine 1816. aastal kaduma läksid. Härra Stephen oli hea ja lahke mees, nagu ka teie paistate olevat, härra (vabandage mu otsekohesus, ma ei oska teisiti rääkida), aga see maja on halb ja on alati olnud, ja ükski Boone pole siin olnud õnnelik pärast seda, kui teie vanaisa Robert ja tema vend Philip 1789. aastal varastatud (siin ta tegi peaaegu süüdlasliku pausi) esemete pärast tülli pöörasid.»
Millised mälestused nendel inimestel on, Bones!
Proua Cloris jätkas: «See maja ehitati ebaõnnes ja see on kestnud ebaõnnes ja selle põrandatel on verd valatud (nagu sa võib-olla tead, Bones, oli mu onu Randolph seotud õnnetusega keldritreppidel, kus suri tema tütar Marcella, seejärel võttis ta kahetsusehoos ka endalt elu. Vahejuhtumit kirjeldas mulle Stephen ühes oma kirjadest, oma surnud õe sünniaastapäeval), siin on olnud kadumisi ja õnnetusi.
Ma olen siin töötanud, härra Boone, ja ma pole pime ega kurt. Ma olen kuulnud seintes kohutavaid hääli, härra – põntsumist ja kolinat ja ühel korral isegi kummalist poolnaeru sarnast huilgamist. See pani mu vere tarretuma. See siin on sünge koht, härra.» Ja ta peatus, ehk kartes, et on öelnud liiga palju.
Mis minusse puutub, siis ma vaevalt teadsin, kas olla solvatud või lõbustatud või uudishimulik või lihtsalt asjalik. Kardan, et nali sai võitu. «Ja mida te kahtlustate, proua Cloris? Kettidega kolistavaid vaime?»
Ta ainult vaatas mind kummaliselt. «Vaime võib siin olla. Aga seintes ei ole vaimud. Need pole vaimud, kes huilgavad ja nutavad nagu äraneetud ja müdistavad ja mürgeldavad pimeduses. See on...»
«Jätkake, proua Cloris,» õhutasin teda. «Te olete juba nii palju öelnud. Suudate ehk oma mõtte lõpetada?»
Tema näole langes kõige kummalisem kabuhirmu, huvi ja – ma võin seda vanduda – religioosse aukartuse segune ilme. «Mõned ei sure mitte,» sosistas ta. «Mõned elavad videviku varjude vahel, et teenida – Teda!»
Ja see oli kõik. Püüdsin teda veel mõned minutid pinnida, ent ta muutus veelgi kangekaelsemaks ega öelnud enam midagi. Lõpuks ma loobusin, kartes, et ta võib oma asjad kokku korjata ja töö üles öelda.
Nii lõppes üks vahejuhtum, kuid teine leidis aset järgmisel õhtul. Calvin oli alumisele korrusele tule teinud ja ma istusin elutoas, tukkudes The Intelligenceri numbri kohal ja kuulates tuulest aetud vihma sabinat suurel eendaknal. Mul oli nii mugav, kui saab olla kellelgi sellisel õhtul, kui väljas on täiesti armetu ja sees on soe ja mõnus; kuid hetk hiljem ilmus uksele Cal ja nägi põnevil