selliseid ohvitsere oli valitud ükshaaval ja suure hoolega, et tõestada nende ustavust ja asjatundlikkust. Keisri väikesed lemmikud, oli Miles kuulnud vähemalt üht barraiarist kaasohvitseri nende kohta varjatud rahulolematusega ütlemas. Integratsiooni edukus oli Gregori jaoks suure isikliku tähtsusega. Kindlasti mõistis seda ka admiral Vorpatril. Miles liigutas Soliani salapärase saatuse väljauurimise oma kõige pakilisemate asjade mõttelises nimistus paari rea võrra ülespoole.
„Millised olid tema kadumise asjaolud?”
Vastas Brun: „See käis väga vaikselt, milord. Ta registreeris end vahetuse lõppedes nagu tavaliselt, järgmisesse vahikorda aga ei ilmunud. Kui viimaks tema kajutisse vaadati, tundus, et mõned tema isiklikud asjad ja üks kott on kadunud, kuid enamik mundreid oli alles. Ei ole mingeid tõendeid, et ta oleks laevalt lahkunud, aga samas… kui üldse keegi, siis kindlasti teadis just tema, kuidas lahkuda laevalt nii, et keegi ei näeks. Sellepärast eeldangi ma deserteerimist. Pärast otsiti laev väga põhjalikult läbi. Ta pidi muutma salvestisi, koos kaubaga maha lipsama või midagi sellist.”
„Ega miski ei andnud aimu, nagu poleks ta olnud rahul oma tööga või sellega, kuidas teda koheldi?”
„Ei, mitte… ei, milord. Midagi erilist ei olnud.”
„Kas oli midagi mitte-erilist?”
„Noh, oli tavaline krooniline nokkimine selle pärast, et ta on komarrlane selles” – Brun osutas enda peale – „mundris. Ma usun, et tema sai oma ameti tõttu seda mõlemalt poolelt.”
Me üritame ju kõik nüüd ühel poolel olla. Miles otsustas, et praegu pole paras aeg ega koht hakata kinni alateadlikest vihjetest Bruni sõnavaliku taga. „Lastiülem Molino… kas teie saate sellele rohkem valgust heita? Kas Solianile sai, khm, osaks kaaskomarrlaste hukkamõist?”
Molino raputas pead. „Niipalju, kui mina aru sain, tundus, et ta meeldis „Idrise” meeskonnale väga. Püsis asja juures, ei laskunud tülidesse.”
„Sellest hoolimata sain ma aru, et teie esimeseks… muljeks oli, et ta deserteeris?”
„See tundus võimalik,” tunnistas Brun. „Ma ei taha kellelegi halba valgust heita, aga ta oli ju ikkagi komarrlane. Võib-olla oli see amet tema jaoks raskem, kui ta oli arvanud. Admiral Vorpatril ei olnud sellega nõus,” lisas ta hoolikalt.
Vorpatril kõigutas kätt, andes märku, et poolt- ja vastuargumendid olid üsnagi tasakaalus. „Seda enam on põhjust arvata, et tegu pole deserteerimisega. Ülemjuhatus valib päris suure hoolega, milliseid komarrlasi nad meie sõjaväkke võtavad. Nad ei taha avalikke läbikukkumisi.”
„Igatahes,” jätkas Brun, „andsime kõigile oma turvateenistuse inimestele teada, et nad Soliani otsiksid, ja palusime abi ka Grafi Jaama võimudelt. Mida nad ei pakkunud just ülemäära innukalt. Nad lihtsalt korrutasid, et nemad pole näinud temast jälgegi ei gravitatsiooniga ega kaaluta oleku sektsioonides ja pole mingit tõendit, et temasarnane isik oleks jaamast mõnel kohaliku kosmoseruumi alusel lahkunud.”
„Ja mis siis juhtus?”
Vastas admiral Vorpatril: „Aeg jooksis. „Idrise” remonditööd olid lõpetatud ja vastu võetud. Kasvas surve” – ta silmitses rõõmutult Molinot – „Grafi Jaamast lahkuda ja kavandatud teekonda jätkata. Mina… ma ei jäta oma mehi maha, kui vähegi võimalik.”
Molino ütles üsnagi läbi hammaste: „Majanduslikult polnud mingit mõtet ühe mehe pärast tervet laevastikku kinni hoida. Te oleksite võinud jätta siia ühe kerge aluse või isegi väikese rühma uurijaid, kes oleksid asjaga edasi tegelenud ning tulnud järele, kui nad on töö lõpetanud, ja ülejäänud oleksid saanud edasi sõita.”
„Lisaks on mul korraldus, mis keelab laevastikku osadeks jagada,” lausus Vorpatril, lõug pingule tõmbumas.
„Kuid siin sektoris pole mitu aastakümmet ühtegi kaaperduskatset olnud,” väitis Molino. Milesil oli tunne, et ta on tunnistajaks juba teab kui mitmendale raundile mingist vanast vaidlusest.
„Jah, sellest ajast peale, kui Barrayar teile tasuta sõjaväelist eskorti pakub,” nõustus Vorpatril võltsi südamlikkusega. „Tõesti kummaline kokkusattumus.” Tema hääl muutus karmimaks. „Ma ei jäta oma mehi maha. Seda vandusin ma juba Escobari fiasko ajal, kui olin alles rõõsanäoline lipnik.” Ta heitis pilgu Milesi poole. „Juhtumisi oli sel ajal minu ülemuseks teie isa.”
Oih. Sellest võib jama tulla… Miles laskis oma kulmudel uudishimulikult tõusta. „Milline oli teie kogemus seal, härra admiral?”
Vorpatril mühatas mõtlikult. „Ma olin noorempiloot ühes lahingsüstikus, mis jäi orvuks, kui emalaev eskode poolt kõrgel orbiidil tükkideks lasti. Kui me oleksime taganemise ajal laeva jõudnud, oleks meid ilmselt koos sellega tükkideks lastud, aga ikkagi. Meil polnud kuhugi põkkuda ega kuhugi põgeneda, isegi need vähesed allesjäänud laevad, millel oli vaba põkkumisalus, ei hakanud meie pärast peatuma, pardal oli paarsada meest, nende hulgas haavatud – see oli tõeline õudusunenägu, igatahes.”
Miles sai aru, et admiralil õnnestus viimase lause lõpust vaevu ära napsata sõna „poiss”.
Ta ütles ettevaatlikult: „Ma ei tea, kas admiral Vorkosiganil oli palju valikuvõimalusi, kui ta pärast prints Sergi hukkumist vägede ülemjuhataja koha päris.”
„Oh, mitte mingisuguseid,” nõustus Vorpatril ja rehmas käega. „Ma ei ütle midagi, see mees tegi olemasolevaid vahendeid arvestades kõik, mis võimalik. Aga kõike ta teha ei saanud ja mina olin nende hulgas, kes ohvriks toodi. Olin peaaegu aasta Escobari vangilaagris, enne kui läbirääkijatel õnnestus mind viimaks koju toimetada. Eskobarlaste laagris olla ei olnud meie jaoks lust ja lillepidu, võite mind uskuda.”
Teil oleks võinud ka halvemini minna. Kui te oleksite olnud eskobari naisvang mõnes meie sõjavangilaagris. Miles otsustas mitte hakata admirali kujutlusvõimet kohe proovile panema. „Küllap vist.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et ma tean, mis tunne on, kui sind hüljatakse, ja ma ei käitu oma meestega mingil tühisel põhjusel niimoodi.” Tema altkulmu-pilk komarri lastiülema poole andis selgelt mõista, et komarrlaste haihtuvad ärikasumid ei kvalifitseeru piisavalt kaalukaks põhjuseks, et seda põhimõtet rikkuda. „Sündmused näitasid…” Ta jäi kõhklema ja sõnastas ümber: „Mulle tundus, et mõnda aega näitasid sündmused, et see põhimõte on õige.”
„Mõnda aega?” kordas Miles. „Enam mitte?”
„See… noh… see, mis edasi juhtus, oli üsna häiriv. Keegi kasutas omavoliliselt inimeste jaoks mõeldud õhulüüsi Grafi Jaama kaubalaadimiskompleksis „Idrise” põkkumiskoha kõrval. Kuid ühtegi laeva ega inimeste transpordiks mõeldud kosmosekapslit ei märgatud – põkkumistoru kinnitussüsteemi ei aktiveeritud. Selleks ajaks kui jaama turvamees kohale jõudis, oli kaubasaal tühi. Kuid põrandal oli suur hulk verd ja märgid, et midagi on lüüsi juurde lohistatud. Testimisel selgus, et veri kuulub Solianile. Paistis, et ta püüdis jõuda tagasi „Idrisele” ja keegi ründas teda.”
„Keegi, kes ei jätnud jalajälgi,” lisas Brun süngelt.
Milesi küsiva pilgu peale seletas Vorpatril: „Gravitatsiooniga jaamaosades, kus planeetlased peatuvad, sumistavad kvadrikud ringi väikeste privaathõljukitega. Nad juhivad neid alumiste kätega, nii et ülemised käed jäävad vabaks. Nii ei jää jalajälgi. Pole ju jalgugi.”
„Aa, muidugi. Saan aru,” ütles Miles. „Leiti verd, aga mitte surnukeha… kas surnukeha leiti?”
„Mitte veel,” vastas Brun.
„Kas otsiti?”
„Muidugi. Kõikidest võimalikest suundadest, kuhu see võis kosmoses lennata.”
„Küllap tuli teile ka pähe, et desertöör võis üritada oma surma või enesetappu lavastada, et tagaajajatest vabaneda.”
„See