On vaja rääkida. Jüri V. Grauberg

„Ja üldse, ma pole kellelegi rääkinud enda elust ja isiklikele küsimustele lihtsalt ei vasta. Ükskõik, kes siis küsib.“

      „Pole paha mõte aga mine ja tõesta lauringsonidele või kellele veel…“ torises Diisweldt ja lisas, „Gertrudit pole sul vaja karta. Ta ei tule enam tagasi. Mulle pole niisugust naist vaja, kes kogu aeg minu järele luurab ja mind kontrollib. Ma ei taha olla tuhvlialune ja…“

      „Sa oled nii närvis…“ katkestas Maile mehe torisemise ja vaatas talle uurivalt otsa. „Selleks pole   põhjust… Ma pole kellelegi rääkinud ega räägigi, et elan sinuga ühes korteris ja oma Lauringsoniga aja ise asjad selgeks, mina sinna vahele ei kavatse trügida. Pole üldse minu asigi.“

      „Gertrud teab, et meie vahel on kõik lõppenud aga ta ei taha sellest aru saada. Ta muutub mulle üha vastikumaks,“ ohkas Timo. „Muudkui pommitab SMS-sidega. Üks totakam kui teine. Blokeerin ära aga tema saadab jälle ja hoopis mingilt teiselt numbrilt. Igavene tüütus niisugune. Oleks teadnud, poleks temaga üldse hakanudki…“

      „Koolis tüdrukud mõnikord räägivad sind taga ja kiidavad sinu heledaid, pikki ja lokkis juukseid ning võrdlevad sind vana-aja viikingitega. Klassis kutsutaksegi sind Viikingiks mitte õpetaja Diisweldtiks,“ teadvustas neiu noormeest. „Mõni ütleb, et sinule võiks isegi mehele minna, sest sa oled niisugune rahulik ja kunagi kedagi ei solva.“

      „Jutuks hea küll…“ vastas õpetaja. Teda ei huvitanud sugugi, mida tema klassi tüdrukud oma klassijuhatajast rääkisid. Timole tegi muret hoopis see, mis saab siis, kui avastatakse, et Maile elab temaga ühes korteris. Tihtipeale võis ajalehtedest lugeda õpetaja ja õpilase armusuhetest näiteks Ameerika Ühendriikides ning sellest, kui karmid olid karistused neile, kes vahele jäid. Ja alati jäi süüdlaseks õpetaja. Õpilane mitte kunagi. „Koju ei taha sa minna ja minu süda ei luba sind tänavale ka ajada.“

      „Ma ei taha sulle tülinaks olla aga mul lihtsalt pole   kuhugi minna. Kuhugi pole minna… Ma ei valeta…“ Maile silmanurkadesse ilmusid jälle pisarad. „Sa võid ju endale alati Gertrudi külla kutsuda. Mina ei sega ega keela. Istun vaikselt oma toas… te ei saa arugi, et…“

      „No-noh… Õige mul vaja…“ Timo ei kujutanud ette, et hakkaks oma kodus kellegagi peitust mängima ja pealegi ei olnud tal hetkel ühtegi naist silmapiiril, keda tahtnuks külla kutsuda. Gertrud ei tulnud enam arvesse. „Ja palun ära määri mulle enam Lauringsoni nina peale. See on juba ajalugu aga oli mulle omamoodi hea õppetund.“

      „Õpetaja Lauringson ju tahab sinuga ühtelugu rääkida ja eks ta sellepärast tuligi minu mahlaklaasi nuusutama, et endale tähelepanu tõmmata või siis sind kompromiteerida.“

      „Tähelepanu… Neetud telefoniterrorist! Käib närvidele küll, aga eriti ei koti. Tegelikult ammu enam ei koti.“

      „Minule ei ole see nii ükskõik,“ kuulutas Maile. „Õpetaja Lauringson hakkab nüüd sellel teemal kindlasti keelt teritama. Et armuke ja…“

      „Ta tahab meie vahele kiilu lüüa ja tülli ajada… Ma tunnen seda sellest ajast saadik, kui sa minu juurde elama tulid. Ta vist aimas kohe alguses midagi… Aga see on tema probleem!“ vastas Timo ja lisas, „ja üldse, ta klähvib ilmaaegu. Mina teda ealeski tagasi ei võta. Mulle on sellestki kõrini, mis oli. Otsigu endale boyfriendi mujalt. Niisuguse, keda saab pidevalt kontrollida ja enda tuhvli alla panna. Linn on suur ja lai, rikkaid hurmureid jalaga segada.“

      „Ta on haritud…“

      „Haritud inimesed ei käi restoranis teiste inimeste morsiklaase nuusutamas.“

      „Ta tahtis sind vahele võtta,“ arvas Maile. „Et näe, õpetaja Diisweldt joob restoranis koos alaealisega veini.“

      „Mis alaealisega? Sa saad ju mõne kuu pärast kaheksateist?“ küsis Timo. „Ja kas me oleme kusagil alkoholi tarvitanud? Pole ju. Meil pole koduski, et mõnele küllatulnule pakkuda.“

      „Meil ei käigi keegi külas.“

      „Ongi parem ja esialgu rahulikum. Keegi ei saa siis teada, et elad minu juures.“

      „Lauringson vist siiski midagi aimab, ega ta muidu… urgitse…“ Maile jäi mõttesse. „Mida sa esmaspäeval koolis ütled, kui Lauringson direktor Eerikule ette kannab, et nägi meid koos forellirestoranis?“ küsis ta,   „ja mida mina ütlen?“

      „Arvan, et klassijuhataja võib ükskõik millise enda klassi õpilasega käia avalikus kohas söömas. Me pole seal alkoholi tarvitanud ega laamendanud. Sõime viisakalt, nautisime head kala ja loodust. Jalutasime Pangodi järve ääres ja vaatasime, kuidas kalad järves lupsu lõid. Minu arvates peaks kõik korras olema. Me oleme mõlemad noored inimesed ja ma ei näe selles, et koos söömas käisime, midagi taunimisväärset.“

      „Aga sina oled õpetaja, mina vaid õpilane…“ vastas neiu ja päris uuesti, „mida ma ütlen?“

      „Ütledki nii nagu oli. Ütled, et käisime koos kala söömas,“ Timo tundus üllatavalt rahulik ja kindlameelne. „Valetada pole vaja ning samas… valetamiseks pole põhjustki.“

      „Mida ma Lauringsoni kohta räägin?“

      „Ütle nagu oli, et õpetaja Lauringson käis sinu mahlaklaasist lonksu võtmas.“

      „Ei võtnud ju lonksu, nuusutas ainult.“

      „Mis vahet?“

      „On küll vahet,“ vaidles neiu vastu. „Üks asi on nuusutamine ja teine asi on joomine.“

      „Igal juhul on see teise inimese joogi solkimine.“