vehkima ja veidraid hääli tegema, pani Dora lõpuks aja lastepsühhiaatri juurde, kellega oleks pidanud juba ammu nõu pidama. Siis teatas arst seda, mida Dora oli juba ammu kartnud: tema poeg on hästi funktsioneeriv autist.
Cali jaoks oli see diagnoos nagu psühholoogiline surmaotsus. Aga Dora tundis oma suureks üllatuseks kergendust. Ametlik diagnoos oli parem kui otsida vabandusi ja tulla toime oma kahtlustustega. Vähemasti saab ta nüüd oma poega õigesti aidata.
Ja seda ta tegi. Dora sukeldus autismi spektrihäirete maailma. Hammaste kiristamisest ja soovimisest, et ta oleks hakanud oma instinkti ajel tegutsema varem, sest see oleks aidanud Nate’il arengus suuri samme teha, polnud mingit abi. Selle asemel suunas ta kogu energia tugirühmadele ja tegi väsimatult tööd selle nimel, et luua kodus intensiivne teraapiaprogramm. Üsna pea keerles kogu tema elu Nate’i ja poisi vajaduste ümber. Kõik maja renoveerimise plaanid, kohtumised, lõunasöögiplaanid sõpradega ja number nelikümmend rõivad jäid kõrvale.
Nagu ka tema abielu.
Kui Cal oli ühel oktoobrikuu laupäevaõhtul otse kui selgest taevast teatanud, et ei suuda enam tema ja Nate’iga elada, oli Dora olnud muserdatud. Cal oli kinnitanud, et Doral ei tule rahast puudust, pakkinud oma asjad ja sammunud majast välja. Ja nii see lugu lõppeski.
Dora keeras pliidil kiiresti tule alt ja pühkis käed põlle sisse puhtaks. Ta naeratas pojale soojalt ja surus maha tungi teda suudelda. Nate’ile ei meeldinud, kui teda puudutati. Dora võttis kapilt sinise servaga kutse, mis oli hommikuse postiga saabunud.
„Mul on sulle üllatus,” ütles ta pojale laulva tooniga, tundes, et käes oli õige hetk jagada pojaga memme suveplaane.
Nate kallutas pead ja näis olevat mõnevõrra uudishimulik, kuid siiski ebakindel. „Mis see on?”
Dora avas ümbriku ja võttis välja kaardi ning talle tungis ninna vanaema parfüümi lõhn. Dora naeratas ootusärevalt ja luges kiiresti kirja valjult ette. Kui Nate midagi ei vastanud, ütles ta: „See on kutse. Memm peab oma kaheksakümnendat sünnipäeva.”
Poiss tõmbus sedamaid endasse. „Kas ma pean minema?” küsis ta, kulm murelikult kortsus.
Dora teadis, et Nate’ile ei meeldinud viibida seltskonnas, isegi kui pidu oli korraldatud armastatud inimesele nagu tema vanavanaema. Dora kummardus lähemale ja naeratas. „Me läheme lihtsalt memme juurde. Sulle ju meeldib Sea Breeze’is käia.”
Nate pööras pead ja vaatas aknast välja ning vältis kõneldes Dora pilku. „Mulle ei meeldi peod.”
Ega teda ju kutsutudki iial ühelegi peole, mõtles Dora kurvalt. „See polegi pidu,” selgitas Dora kiiresti rõõmsa, kuid rahuliku häälega. Ta ei tahtnud, et see mõte hakkaks Nate’ile vastu. „See on ainult perekonnale – läheme meie sinuga ja sinu kaks tädi. Meid kutsuti nädalavahetuseks Sea Breeze’i.” Dora rinnust tungis välja uskumatust väljendav naeruturtsatus. „Tegelikult kutsuti meid terveks suveks.”
Nate krimpsutas nägu. „Terveks suveks?”
„Nate, sa ju tead, et me käime alati juulis Sea Breeze’is memme vaatamas. Sel aastal läheme lihtsalt natuke kauemaks, sest memmel on sünnipäev. Ta saab kaheksakümmend aastat vanaks. See on tema jaoks eriline sünnipäev.” Dora lootis, et oli selgitanud piisavalt hästi, et asi poisile kohale jõuaks. Muutused olid Nate’i jaoks väga rasked taluda. Talle meeldis, kui tema elu oli organiseeritud. Eriti nüüd, kui tema issi oli lahkunud.
Viimased kuus kuud olid olnud rasked neile mõlemale. Kuigi Nate polnud kunagi oma isaga väga palju suhelnud, oli ta olnud pärast Cali lahkumist nädalaid väga endast väljas. Ta oli tahtnud teada, kas isa on haige ja pidi minema haiglasse. Või oli isa tööreisil, nagu mõne tema klassikaaslase isagi. Kui Dora oli talle selgitanud, et isa ei tule enam kunagi tagasi nendega ühte majja elama, oli Nate silmad kissi tõmmanud ja küsinud otsesõnu, kas Cal on surnud. Dora oli silmitsenud Nate’i emotsioonitut nägu ja teda oli tabanud rahutukstegev arusaam, et poissi ei kurvastanud põrmugi võimalus, et tema isa võib olla surnud. Tal oli vaja lihtsalt teada, kas Calhoun Tupper on elus või surnud, et tema elus valitseks jälle kord. Dora pidi tunnistama, et lahutuse mõte muutus seepeale vähem valusaks.
„Kui ma lähen memme juurde, siis ma pean oma akvaariumi kaasa võtma,” ütles Nate talle. „Kalad surevad ära, kui ma nad üksi koju jätan.”
Dora mõtles poisi avalduse peale ja hingas aeglaselt välja. „Jah, see on sul väga hea mõte,” vastas ta poisile rõõmsalt. Aga et Nate’il oli siiani olnud hea päev ja ta ei tahtnud panna poissi nukrutsema, viis ta jutu teemale, mis ei olnud poisi jaoks hirmutav. „Räägi mulle nüüd oma mängutasandist. Mis su järgmine ülesanne on?”
Nate mõtles ema küsimuse üle järele, kallutas pea küljele ja hakkas hirmuäratava üksikasjalikkusega selgitama, mis katsumused teda mängus ees ootavad ja kuidas ta mõtles nendega toime tulla.
Dora läks tagasi pliidi juurde ja sundis end aeg-ajalt tähelepanemise märgiks mõmisema, sellal kui Nate edasi vadistas. Tema kaste oli külmaks läinud ja elevus, mille kutse oli tema rinnus särisema pannud, haihtus ning Dora tundis end korraga jõuetuna. Memm oli öelnud selge sõnaga, et sellest tuleb tüdrukute nädalavahetus. Dora oleks väga tahtnud veeta ühe nädalavahetuse eemal neist lugematutest rutiinsetest tegevustest, juua veini ja naerda, olla koos oma õdedega, olla taas suvetüdruk. Ainult paar päeva… Kas temast oli isekas seda soovida?
Nähtavasti oli. Ta oli helistanud Calile kohe, kui oli kutse saanud.
„Mida?” kõmises Cali hääl telefonis. „Sa tahad, et ma hakkaks lapsehoidjaks? Terveks nädalavahetuseks?”
Dora tundis lihaseid pingesse tõmbumas. „Teil saab lõbus olema. Sa pole viimasel ajal üldse Nate’iga kohtunud.”
„Ei, see poleks lõbus. Sa tead väga hästi, missuguseks Nate muutub, kui sa ära oled. Ta ei tunnista mind sinu asendajana. Mitte kunagi.”
Dora kuulis mehe häälest, et too ei nõustu poega võtma. „Mida sa ajad, Cal? Sa oled tema isa. Sa pead õppima temaga toime tulema!”
„Ole mõistlik, Dora. Me mõlemad teame, et Nate ei lepiks sellega, kui mina teda hoidma tulen. Ta läheb väga närvi, kui sa lahkud.”
Pisarad tungisid Dorale silmi. „Aga ma ei saa teda kaasa võtta. See on tüdrukute nädalavahetus.” Dora võttis kutse kätte. „Siin on kirjas: „See kutse ei kehti abikaasadele, peigmeestele ega emadele”.”
Cal turtsus. „See on nii sinu vanaemalik.”
„Ma palun sind, Cal…”
„Ma ei näe siin mingit probleemi,” vaidles mees vastu tooniga, milles oli kuulda meeleheitenoote. „Sa võtad alati Nate’i Sea Breeze’i kaasa. Maja ja memm on talle tuttavad.”
„Aga memm kirjutas…”
„Kui aus olla, siis mul on täiesti ükskõik, mida su memm kirjutas,” segas Cal talle vahele. Pärast põgusat vaikust ütles Cal külma, lõplikkust väljendava tooniga: „Kui sa tahad minna memme juurde, pead Nate’i kaasa võtma. Muud võimalust ei ole. Ma panen nüüd toru ära.”
Cal oli alati olnud selline. Ta ei pannud iial tähele Nate’i häid omadusi – huumorimeelt, intelligentsust, töökust. Selle asemel oli Cal pahane, et tema pojaga nii palju aega koos veetis, ja virises selle üle, et nende elu keerleb ainult ja ainult Nate’i ümber. Ja nii oli Cal nad maha jätnud, käitudes sellega ise nagu tujukas laps.
Dora õlad vajusid kössi, kui ta kinnitas memme kutse magnetiga külmikuuksele, toidupoenimekirja ja poja koolis tehtud foto kõrvale. Nate’i kulm oli sel pildil kortsus ja tema suured silmad vaatasid kõhklevalt kaamerat. Dora ohkas, suudles pilti ja asus uuesti õhtusööki valmistama.
Kui ta sibulat hakkis, täitusid tema silmad pisaratega.
NEW YORK
Harper Muir-James nokkis röstsaiaviilu nagu linnupoeg. Ta avastas, et sõi