Kallis!“
„Mis on?“ küsis poeg helluse varjuta, pistes pea ukse vahelt söögituppa.
„Dašake igatseb vestelda sinu antikvaariärist,“ ütles vanamemm kiirustades. „Tule siia, selgita meile oma mõtet.“
„Kohe toon kaasa kõik vajaliku,“ ütles Igor innustudes ja kappas minema.
Peagi kostis maja sügavusest vali kolksatus, justkui oleks keegi midagi rasket maha pillanud, seejärel kostis koerte haukumist, mida saatis ronk Hektori tige kraaksatus.
„Kallis, mis juhtus?“ küsis Zoja Ignatjevna murelikult.
„Kõik on korras, emme,“ kinnitas poeg, tiris tuppa suure koti ja upitas selle lauale. „Siin see on! Ainulaadne eksemplar. Kohe demonstreerin.“
„Noh, ma siis sõidan tööle,“ teatas tema mammake, „te arutage seda asja siin omavahel.“
Püüdsin end Igoriga vestlemisest välja keerutada:
„Mul on väga kiire, mul on vaja tegelda Margarita ja Evelinaga, Aamori Noole agentuuri töötajatega, kes korraldavad minu ja Feliksi pulma.“
„Mul ei lähe kaua,“ lubas Igor ja avas reisikoti tõmbluku. „Siin on Rõlkini kuul.“
„Kelle?“ küsisin, nähes musta kera roostes raudketi otsas.
„Rõlkini,“ kordas Igor.
„Kes see on?“ imestasin. „Ja milleks talle kuul?“
Igor ajas silmad punni.
„Kas sa koolis ikka oled käinud? Tsaarile tehtud atentaadist oled kuulnud? Rõlkin tahtis teda tappa, aga sellest ei tulnud midagi välja.“
„Sa pead vist silmas dekabristi, poeet Kondrati Fjodorovitš Rõlejevit,“ ütlesin ohates. „Ta oli üks Senati väljakul toimunud ülestõusu juhte tuhande kaheksasaja kahekümne viiendal aastal. Rühm aadlikke, põhiliselt ohvitsere, püüdis takistada troonile tõusmast keiser…“
„Ei, ma räägin Rõlkinist,“ katkestas mind Igor. „Tema nimi oli… Kohe näitan saatedokumenti… kus see siis on… Ahah, siin! Ksenofont Rõlkin, sündinud tuhande kolmesaja üheksandal aastal. Kahekümne ühe aasta pärast kippus ta… ta… elu kallale. Vaat kus kirjutavad segaselt! Ivan Kalitkini2 elu kallale, tsaaril oli justkui selline perekonnanimi, siin seisab veel ka mingi number, ei saa aru, kas see on üks või neli, käekiri on segane.“
„Ivan Esimene, hüüdnimega Kalita3?“ taipasin.
„Just!“ hüüdis Igor rõõmsalt. „Rõlkin tahtis teda kägistada, ründas tsaari, kui too kümbles, hakkas uputama, kuid Ivani truu teener Juri Korotkonogi4 päästis valitseja.“
„Nähtavasti oli see Juri Dolgoruki5,“ ütlesin muiates. „Kuid too polnud mingi lakei, ta oli vürst, Vladimir Monomahhi poeg, teda peetakse Moskva asutajaks. Ja Dolgoruki ei saanud kuidagi Kalita surma soovida, sest suri tuhande ühesaja viiekümne seitsmendal aastal Kiievis, ammu enne Ivan Esimese surma.“
„Naised jumaldavad igas asjas vastu vaidlemist,“ lausus Igor nina kirtsutades. „Mina räägin sulle Korotkonogist, sina korrutad oma Dolgorukit. Kus on loogika? Need on erinevad inimesed. Lühidalt, Rõlkin saadeti sunnitööle, seal lohistas ta seda kuuli jala otsas, kuni otsad andis. Pärast sunnitöölise surma anti kuul Korotkonogile mälestuseks…“
„Stopp!“ kamandasin. „Vasta mu küsimustele.“
„Jutule vahelesegamine on kasvatamatuse tunnus,“ ütles Igor solvunult.
„Kui tahad, et ma investoriks hakkaksin, pead välja kannatama,“ raiusin vastu. „Kust sa selle kuuli võtsid?“
„Ostsin kirbuturult,“ selgitas ettevõtja. „See oli haruldane vedamine!“
Ma otsustasin siiski üksikasjad välja selgitada.
„Astusid leti juurde, nägid kaupa ja haarasid sellest kinni?“
Igor alandas häält.
„Muidugi mitte. Rariteeti keegi avalikult välja ei pane, peab teadma, kelle poole pöörduda. Mind aidati. Öeldi ette.“
„Vaat sellest alates räägi kõigest üksikasjalikult,“ nõudsin.
Ja kuulsin imelist lugu.
2. PEATÜKK
Viimastel kuudel on Igorile hakanud meeldima jalutada kirbuturgudel. Erilist raha, et seal pakutavat tühja-tähja osta, tal pole, seepärast ta lihtsalt silmitses seal välja pandud kujukesi, tubakatoose, odavaid ehteid. Kõige sagedamini külastas Zoja Ignatjevna lemmikpoeg vanakraamiturgu Moskva lähistel Bratkinis, kus põhiliselt naised kauplevad käsitööesemete või perekondlike reliikviatega. Igor peatus lettide juures, soris karpides, astus koli omanikega vestlusse. Vestlus kulges ühe teema juurest teise juurde ja kui turg suleti, tekkis Igoril tunne, et päev pole elatud asjata. Vaata, kui tubli ta on – polegi diivanil vedelenud nagu mõned laiskvorstid, ei vahtinud telekat, vaid tegeles asjaga, arutas võimalusi asutada uus äri, näiteks avada pood, kus kaubeldakse villaste sokkide ja kinnastega, või avada kohvik, kus hakatakse koduseid tšeburekke müüma. Täiturul võib palju ideesid kuulda, tuleb vaid välja valida see, mis süütab hinges tule, ning paigutada sellesse raha.
Tururahvas suhtus tulevasse oligarhi sõbralikult. Selge see – Igor on hästi riides, lõhnab kalli lõhnavee järele, sõidab uue väljamaa-autoga. Pealegi polnud Igor ahnepäits, võis kergesti kostitada mõnda tädikest lõunasöögiga kohalikus kohvikus. Ärge vaid arvake, et ta püüdis mõnda kenakest noort kauplejat võrgutada. Oh ei! Söögi ajal arutas Igor nendega äriplaani, rääkis, kui palju raha ta võib ettevõttesse paigutada. Kuid ta ei suutnud kuidagi otsustada, kellega on kõige parem ühisettevõtet luua.
Üleeile oli Igor sorinud kraamis, mis oli välja pandud vanamammi Jevgenia Fjodorovna letil, silmitses nõukogude ajast pärit pragulisi kujukesi, raamatuid, rinnamärke. Midagi eriti huvitavat või väärtuslikku vanamammil ei olnud ja Igor juba tahtiski teise müügipunkti üle minna, kui pensionäri juurde tuli ebamäärases eas naisterahvas ja küsis:
„Kas ütlesid talle?“
„Ei, Martake,“ vastas vanamutt. „Parem pole vaja.“
Tundmatu lõi käed puusa.
„Tahad, et ma ära sureksin?“
„Mis sa nüüd, tütreke!“ Jevgenia Fjodorovna lõi risti ette. „Andku jumal sulle vägilase tervist!“
„Ema, ära veiderda!“ katkestas Marta vanamammi hädaldamise. „Lao kohe kogu tõde välja!“
„Mille kohta?“ tundis Igor huvi.
Vanamammi nihkus ikka külg ees kõrvale ja kui oli letist eemale saanud, kiirustas väljapääsu poole.
„Hei, kuhu nüüd?“ kisendas Marta. „Kelle hooleks sa kauba jätad?“
„Pea sellel silma peal,“ käskis ema tagasi vaatamata. „Mul on kiire asi ees.“
Tütreke lõi käsi kokku ja pöördus Igori poole:
„Nägite? Arvate, et tal ongi kiire asi? Tutkit. Mammake tahab vaadata seriaali „Sorokinid“, potentsiaalsetest ostjatest pole tal sooja ega külma!“
„Vale lähenemine,“ ütles Igor vanamammi käitumist halvustades. „Üldse mitte asjalik. Jevgenia Fjodorovnal vedas, et teie siia ilmusite. Muidu polekski ta saanud, sõna otseses mõttes, mitmeseerialist filmi vaadata. Kuid mida teie ema mulle teatama pidi? Ehk jagate ise mulle informatsiooni?“
Marta hammustas huulde.
„Te justkui olete otsustanud oma raha võõrasse ärisse paigutada?“
„Mõtisklen selle üle.“ Igor noogutas. „Kas teil on tulus