töö juures, kui helistati. Ta tundis ära prokuröri hääle ja tema esimene mõte oli, et nüüd on ta jälle mingi jama sisse sattunud, näiteks pole mingist protseduurist korralikult kinni pidanud. Ta teadis, et Rhona ei pea temast palju, ja see ei üllatanud teda. Ta ise ei pidanud endast kuigi palju. Sandy ülemus Jimmy Perez oli ikka veel haiguspuhkusel, üritades tööle naasta paari päeva kaupa nädalas, ja Sandy mõtles aeg-ajalt õudusega, et päriselt tuleb ette hetki, mil tema vastutab.
„Seersant Wilson.” Kogu Shetlandil sinatasid inimesed üksteist. Välja arvatud prokurör. Sandy teadis, et ta peab hoolikalt kuulama, mida tollel on öelda, kuid märkas, et tähelepanu kipub hajuma. See oli mingi närviline reaktsioon pingele, mis oli teda kimbutanud sestsaadik, kui ta oli pisike Whalsay koolipoiss. Ta vaatas oma kabineti aknast alla sadama poole. Bressary praam oli just üle Soundi väina saare poole sõitma hakanud. Kajakad kaklesid mingi kail vedeleva prügi pärast.
„Nii et mul on teid siin vaja. Otsekohe. Kas saate aru?” Rhona Laingi hääl kõlas teravalt. Ilmselt oli ta oodanud oma käsule nobedamat reaktsiooni. Rhona polnud Sandyst kunagi eriti kõrgel arvamusel olnud, ei mehe ega politseinikuna.
„Muidugi.”
„Aga enne kui lahkute, peate Invernessi teatama. Nad peavad saatma meeskonna. Raskete kuritegude rühma ja kriminalistid.”
„Nüüd on juba nii, et nad ei jõua siia enne hommikut,” ütles Sandy. Selles vallas olid tal jalad kindlamalt maas ja ta tundis asja praktilist külge. „Viimane Invernessi lennuk on juba õhus.”
„Aga meil on nende nõu vaja, seersant. Sidusin jolli oma paadisilla külge Aithis. Oletan, et pean jätma surnukeha nii, nagu ta on. Ilmateade lubas homseks head ilma, nii et see peaks seal olema väljaspool ohtu, kui korralikult kinni katta. Peaksime sadama kuriteopaigaks kuulutama, ära piirama ja inimesed eemal hoidma. Aga meil on vaja ka sirme. Teate küll, kuidas inimesed jõllitavad. Ja homme on laupäev, nii et rahvast on palju liikvel.”
„Kui keelate inimestel nädalavahetusel oma paate kasutada, siis see teid populaarsemaks ei tee.” Sandy sügas käsivart ja mõtles, et sel aastaajal ei ole midagi paremat väikesest kalalkäigust. Võid vähemalt tunda, et pikad ja pimedad talvepäevad on möödas.
„Ma ei otsi populaarsust!” tuli vastus, järsk nagu püssipauk.
„Kas tundsite ta ära?” küsis Sandy. „Surnu, ma mõtlen.”
Liini teises otsas tekkis vaikus ja Sandy mõistis, et Rhona mõtleb järele. Sandy arvates nägid inimesed surnust peast alati teisiti välja, ja kui sa inimest hästi ei tunne, siis ei ole surnu tuvastamine alati sugugi lihtne. Aga kui vastus tuli, oli see kategooriline. „Ei, seersant. Ja see on teine põhjus, miks mul teid praegu siin vaja on. Kui ta on shetlandlane, siis ma arvan, et te oskate öelda, kes.”
Jälle vaikus. Sandy kuulis taamal vee loksumist. Prokurör pidi olema endiselt sadamas ja rääkima mobiiltelefoniga. Tal vedas, et ta üldse ühendust sai. Telefonide koha pealt oli see saareosa üks must auk. „Ma saadan mõne inimese sündmuskohta turvama,” ütles Sandy, „ja võtan Invernessiga ühendust. Tulen nii kiiresti kui võimalik.”
„Hästi.”
Sandy taipas, et prokurör kavatseb kõne lõpetada ja tema tähelepanu säilitamiseks peaaegu karjus: „Proua Laing!”
„Jah, härra seersant?”
„Kas ma peaksin Jimmyle ka ütlema? Inspektor Perezile?” See küsimus oli teda vaevanud sellest hetkest, mil ta mõistis, millised tagajärjed on prokuröri kõnel. Jimmy Perez polnud tema ise; ta polnud seda oma kihlatu surmast saadik. Teda kimbutasid masendus- ja raevuhood, mis vallandusid põhjuseta. Tema kolleegid tundsid talle kaasa ja olid talle aega andnud. Ta tuli liiga vara tööle tagasi, ütlesid nad. Ta on depressioonis. Kuid poole aasta möödudes hakkas nende kannatus katkema. Sandy oli puhvetis kuulnud pominaid: Perez peaks võib-olla erru minema ja pühenduma Duncan Hunteri lapse kasvatamisele. Shetlandi politseis näis ametikõrgendus võimalik olevat vaid mõne mehe surma järel. Ehk pidanuks Perez tegema ülla teo: astuma kõrvale ja laskma kellelgi teisel teha seda tööd korralikult.
Esialgu Rhona Laing ei vastanud. Sandyl tekkis küsimus, kas kõne on ära katkenud. Kuid siis ta vastas. „Ma ei tea, Sandy. See on teie otsustada. Te tunnete Jimmyt paremini kui mina.” Ja tema hääl oli peaaegu inimlik.
Sandy ootas otsusega, kuni oli Invernessiga rääkinud. Seal oli neil uus ülemus. Inglane, ja Sandy pidi tõsiselt keskenduma, et tema kõnepruuki mõista. „Ma saadan inspektori ja mõrvarühma,” ütles inglane. „Tead, et Roy Taylor läks Liverpooli tagasi?”
„Olen kuulnud.” Kõik on muutunud, mõtles Sandy. Jimmy Perez ei ole enam tema ise ja Roy Taylor on lõunasse läinud. Sandy polnud kunagi muutusi armastanud. Ta oli kasvanud väikesel Whalsay saarel, ja kui ta rongiga lõunasse sõitis, et politseinikuks õppida, siis oli see talle suur seiklus.
„Taylori asemel on üks naine.” Komissar oli pärit Londonist ja tema hääl meenutas Sandyle gangsterifilme. „Kasvas Põhja-Uistil. Teile peaaegu oma.”
Ei, tahtnuks Sandy vastata. Uisti saarte rahvas on üsna teistmoodi. Nad räägivad gaeli keelt ja nende majad on liivast ning mererohust. Teine maastik ja teine kultuur. Hebriididel sa pühapäeval napsi võtta ei saa. Vaid inglane võib arvata, et hebriidlasel on shetlandlasega midagi ühist. Ta oli olnud kaks päeva Benbeculas Mägismaa ja Saarte politsei täiendõppel ning uskus, et teab sellest piirkonnast kõike. Kuid ta ei lausunud sõnagi. Tal oli ükskõik, et boss on naine.
„Tema nimi on Reeves,” jätkas komissar. „Willow Reeves. Kas lähed talle ja tema meeskonnale lennuväljale vastu?” Sandy jäi mõtlema, et see pole eriti hebriidipärane nimi. Kas nad seal läänesaartel pole mitte kõik MacDonaldid? Komissar pidi küsimust kordama. „Lähed hommikusele lennukile vastu? Otsid neile peavarju ja näitad, kuidas asjad käivad? Ma saan aru, et Jimmy Perez on ikka mängust väljas?”
„Ta on osalise koormuse peal,” kostis Sandy. „Veel arsti valve all.”
„Kas ta tahaks kaasa lüüa?” küsis komissar ebalevalt.
„Usun, et ta tahaks olla informeeritud,” ütles Sandy. „Ma arvan, et see häiriks teda, kui tema piirkonnas toimub midagi sellist ja tema ei tea.” See torkas talle alles praegu pähe, kuid nüüd oli ta veendunud, et see vastab tõele.
„Nii et teed seda, eks ole, Sandy? Ütle talle. Ma ei tahaks, et Perez saab kuidagi jälile ja arvab siis, et ta on meelega kõrvale jäetud. Ta võib oma praeguses seisus tõelist mäkra mängida.”
Sandy pani toru hargile ja tundis, kuidas langetamist vajavate otsuste koorem teda rõhub. Prokurör ootab teda Aithis, mis tähendas tubli pooletunnist sõitu põhja, ja komissar tahab, et ta räägiks Jimmy Pereziga, kes elab Ravenswickis, mis jääb aga Lerwickist lõunasse. Sandyle meeldis rohkem, kui talle öeldi, mida teha. Ja kõige rohkem siin ilmas igatses ta tagasi Jimmy Perezit tema normaalkujul, nutika ja teravmeelsena. Kes talle ütleks, mida ja kuidas.
Ta võttis uuesti telefonitoru ja organiseereis paar mundris politseinikku Aithi kuriteopaika kinni katma. „Meil on vaja, et keegi jääks sinna valvama, kuni Invernessi meeskond kohale jõuab.” Kui ta kolleegidele teatas, et prokurör on surnukeha leidnud, tajus ta neis vaenulikkust. Rhona ei olnud populaarne naine. Sandy ei suutnud kujutleda Shetlandil ainsatki inimest, kellele ta oleks meeldinud või kes oleks teda oma sõbraks pidanud. Kui ta majast väljus, et autosse istuda, hakkas hämarduma. Perez on kindlasti kodus, sest Cassie uneaeg hakkab kätte jõudma. Cassie, tema armsama tütar, kes oli mitteametliku testamendiga temale jäetud. Ja ainus põhjus, mõtles Sandy, miks Perez ei olnud saartelt ning Frani surma mälestuse juurest lõunasse põgenenud.
Perezi maja oli kabelist ümber ehitatud väga madal ja väike hoone, kust avanes vaade üle Kaarnapea kaljunuki ja alla majadele kai ääres. Perezi auto seisis maja ees. Uks avanes enne, kui Sandy selleni jõudis, ja uksel seisis Jimmy Perez, kohvikruus käes. Ta nägi välja, nagu poleks ta Frani surmast saadik maganud, oli kõhn ja raseerimata.