Reeli Reinaus

Roosi märgi all


Скачать книгу

Aga ta ei olnud kunagi läinud kuhugi nii, et ta poleks kellelegi öelnud. Ühtegi paati ei olnud puudu. Ühtegi lainelauda ega purjekat. Ja mõte, et Johan oleks end lihtsalt ära tapnud… See oli rohkem kui naeruväärne.

      Ingel pani pooliku jogurtitopsi kirjutuslaua nurgale. Viimane amps ta suus segunes mööda nägu voolavate pisaratega. Ingel pööras pilgu uuesti lakke. Kuid seekord ei avaldanud valge lagi rahustavat mõju.

      Ta nuttis nii kaua, kuni pisarad otsa said.

      9.

      Mingeid imelikke kulinaid täisriputatud või siis salapäraselt musta riietunud ekstravagantsete nimedega nõiakandidaadid pidid kinniseotud silmadega kirjeldama ruumi, kus nad viibisid. See oli täiega hale lavastus ja Vika vajutas ristile ekraani nurgas. Ta ei teadnud isegi, miks ta sellist jama vaatas. See tegelikult ju isegi ei huvitanud teda. Kõik need inimesed selles saates olid mingid veidrad tähelepanunäljas wannabed. Kas ta tõesti vaatas seda seepärast, et end alateadlikult neist paremini tunda? Kas ta vajas sellist eneseupitust? Tüdruk hammustas mõtlikult huulde. Kui see oli tõsi, siis ei meeldinud see talle.

      Aga jah, kui keegi oleks tema käest suvatsenud küsida, siis oleks ta kinnitanud, et „Selgeltnägijate tuleproovis” ei ole ühtegi õiget selgeltnägijat, vaid inimesed, kes kujutasid endale vaid asju ette või olid lihtsalt vaimselt veidi ebastabiilsed, et mitte öelda hullud. Miks pidi päris selgeltnägija üldse sellisesse saatesse minema? Pealegi oli saade väidetavalt nagunii suures osas lavastus, mis ju ka kinnitas fakti, et osalejatel polnud oluliselt rohkem nõiavõimeid kui nende keemiaõpetajal. Kuigi pealtnäha võis keemiaõpetajal neid isegi rohkem olla. Kogu see tsirkus oli ju vaid selleks, et saada reklaami ja vaatajaid.

      Vika krimpsutas tahtmatult nägu. Ta polnud valmis, et ta mõtted sellise suuna võtavad. Ta oleks pidanud praegu koolis olema. Ja vähemalt ta vanemate arvates ta oligi seal. Keegi teine vaevalt sellepärast väga muretses. Võib-olla küll ka nende klassijuhataja, kuid ta ei olnud veel Vikaga ühendust võtta suvatsenud. Ema oli talle kaks päeva tagasi helistanud ning Vika oli öelnud, et ta ei tule nädalavahetuseks koju, kuna ta on laupäevaks ühe klassiõe sünnipäevale kutsutud.

      Teda ei oldud eelmisel aastal terve kümnenda klassi jooksul uues koolis veel kordagi ühegi klassiõe sünnipäevale kutsutud, ent see oli miski, mida ema ei teadnud. Kui aus olla, siis ei tundnud Vika kutsumisest ka vähimalgi määral puudust. Tal polnud oma klassi tüdrukutega kõige vähematki rääkida. Vahel oli tal tunne, et nad isegi pelgavad teda natuke. Kuid enamasti ta lihtsalt ei vaevanud selle üle oma pead. Nad tõepoolest ei huvitanud teda. Nii nagu tema ei huvitanud ilmselt ka neid.

      Oli ainult üks asi, mille pärast ta neid natuke kadestas. Neil kõigil olid üsna suured ja vist ka kindlad tulevikuplaanid. Kes tahtis saada advokaadiks, arstiks, geeniteadlaseks või hoopiski näitlejaks. Ja isegi kui need soovid kunagi ei täitu, siis vähemalt praegu nad uskusid nendesse. Ja ilmselt andis just see neile õppimiseks ja koolis käimiseks vajaliku motivatsiooni.

      Vika ise polnud kunagi mõtelnud, mida oma eluga peale hakata, kui ta kooli lõpetab. Ehkki see, et ta oli Kohtla-Järvelt Tallinna gümnaasiumisse läinud, vist siiski ütles tema kohta midagi. Või siis ikkagi pigem tema perekonna kohta, kes lootis, et ta pärast lõpetamist ülikooli läheb. Kui ta kunagi lõpetab. Sest selle asemel, et tundides käia, oli ta ju praegu siin. Koos Miikaeliga. Poisiga, kellel ta pidi silma peal hoidma.

      Sest selles poisis oli midagi. Mingi mineviku vari või saladus, mis Miikaeliga tolle enese teadmata kaasas käis. Vikal oli vahel tunne, et Miikael ise ei tajugi, kui väga ta sellega seotud oli. Tüdruk arvas, et kui ta vaataks piisavalt põhjalikult poisi tumesiniste silmade sügavusse, siis näeks ta seal midagi sellist, mis ei pärine sellest maailmast, kus nad praegu elavad. Ta näeks seal ammu möödunud aegade peegeldust. Midagi sellist, mis püüdis tänapäevaga kõneleda; mis püüdis sealt välja saada. Miikaeli seest välja saada.

      Ainult et seda ei tohtinud lasta juhtuda.

      Just see oligi olnud üheks põhjuseks, miks ta Miikaeliga saarele tuli. Ja siis vist ka mingi kummaline kiindumussuhe, mis nende vahel tekkinud oli. Võimalik, et pigem olude sunnil, kuna nad veetsid viimasel ajal suure osa ajast koos.

      Sest tegelikult ei olnud Vika kindel, kas Miikael talle ikka päriselt meeldis. Nad vist teiste silmis käisid või nii, kuigi tüdruk ei teadnud, kui tõsiselt poiss seda võtab. Või kui tõsiselt ta seda ise võttis? Vist piisavalt tõsiselt, et end poisi energiaga siduda. Sest füüsilist lähedust polnud ta kunagi osanud enda jaoks defineerida muud moodi kui kahe inimese omavahelise energia vahetusena. Ükskõik, kas selle ajendiks olid iha või tunded, aga see, mis liikus, oli energia. Ja enamasti ei olnud Miikaeli energial häda midagi, ainult vahel tajus Vika poisi energiaväljas nagu mingit viga. Nagu kerget riket või siis ajutist valeühendust. Midagi, mis ei oleks tohtinud seal olla. Ja ehkki ta teadis, mis see on ja kust see tuleb, ei olnud tal aimugi, kuidas Miikaeli sellest vabastada.

      Vika skrollis hajameelselt Parawebi. Saiti, kuhu olid koondunud kõikvõimalikud teemad, mis puudutasid üleloomulikku maailma. Enamasti olid küsimused, mida seal arutati, tema jaoks liiga igavad ja lapsikud, kuid vahel leidis ta sealt ka üsna huvitavaid teemasid ja arutelusid. Kuid see, mida ta praegu otsis, ei andnud esialgu mitte mingeid tulemusi.

      Palju kaugemale ta aga oma otsingutega ei jõudnud, sest uks käis, mis tähendas, et Miikael oli tagasi tulnud. Vika tundis hetkelist kahetsust. Ta oleks parema meelega veel mõnda aega üksi olnud ja netis surfanud.

      „Hei, kuidas läheb?”

      Miikael astus tuppa ja maandus tugitoolis.

      Vika kehitas pilku arvutilt tõstmata õlgu. Kuid seejärel pöördus ta siiski poisi poole.

      „Meil pole eriti süüa,” märkis Vika.

      „Ma tõin sulle purgisuppi.”

      „Mulle? Ja sa ise?”

      Miikael raputas pead. „Ma just sõin.”

      Vika silmitses nüüd poissi veidi pikemalt. Miikael oli kuidagi teistsugune. Midagi temas oli teistmoodi. Ükski teine inimene maailmas ei oleks sellest aru saanud, aga Vika sai. Ja ka mitte seepärast, et ta Miikaeli nii hästi tundis. Ei, muidugi mitte. Ta lihtsalt tundis midagi poisi hinges. Midagi, mida ei olnud võimalik kirjeldada, kuid mis oli Miikaeli puudutanud ja seejärel kuidagi muutnud. Ja see kõik oli juhtunud selle paari tunni jooksul, mil poiss ära oli. Lisaks tajus Vika veel midagi – võõrast energiat.

      Säärane muutus Miikaeli juures tegi tüdruku valvsaks.

      Vika läks ja istus Miikaelile sülle. Ta tundis, kuidas poisi keha hetkeks krampi tõmbus, kuid siis võttis Miikael talt ümbert kinni. Mitte eriti entusiastlikult. Tüdruk surus oma huuled poisi suule. Miikaeli vastus Vika suudlusele oli samuti leige. Hetke pärast lükkas ta Vika endast kergelt eemale.

      „Ma olen nii neetult väsinud,” pomises poiss. „Ma nägin täna öösel jälle seda unes.”

      Vika tõusis püsti ja kõndis akna juurde. Ta vaatas läbi tüllkardina välja õue. Maja kõrval laiutas parkimisplats ja selle ääres seisid prügikastid. Prügikastide vahel jalutas suuremat sorti punane kass. Mingil põhjusel tekitas see vaatepilt tüdrukus tülpimust.

      Õhk Vika selja taga oli täis elektrit ja küsimusi. Ja tüdruk mõistis, et ta sisetunne ei olnud teda petnud. Kõik ta eelnevad kahtlused said äkki kinnituse.

      Pusletükid, millest moodustus tema ümber tunnetuslik maailm, langesid äkki õigetele kohtadele. Vika taipas, miks ta oli nii teravalt tundnud, et ei peaks siiski poisile rääkima seda, mida ta kummituslossis teada oli saanud.

      Kui Miikael hakkab tal käest libisema, siis oli äärmiselt oluline, et poiss teaks nii vähe kui võimalik. Aga senikaua pidi ta siiski poisil silma peal hoidma.

      Sest mis siis, kui ta leiab selle koha hoopiski Miikaeli abiga ja mingit kaarti ei olegi vaja?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст