vahetaks seda millegi muu vastu. Ja sul lastega?”
„Hästi. Toredalt. Raskelt. Ma ei vahetaks neid millegi muu vastu. Noh, kas tuled meiega nädalavahetusel Yarra Valleysse? Lucyl on sünnipäev tulemas, mäletad?”
„Muidugi. Ma ei raatsiks mingil juhul tulemata jätta.”
„Sa tead, et ei pea üksi tulema. Kui tahad kellegi kaasa kutsuda...”
„Kuidas oleks Phyllisega? Ta jumaldab maaõhku,” viitas Chelsea oma kauaaegsele alluvale, halli poisipea ja kõmiseva häälega 182 sentimeetri pikkusele naisele, kes ajas Kenseyle hirmu nahka.
„Ma pidasin silmas meest.”
„Kui see on sulle nii oluline, siis võin kellegi maanteelt kaasa krabada. Ütle Gregile, et ta saab oma kauaoodatud noolemängupartneri, aga ma ei saa lubada, et minu kaaslane on end viimasel ajal pesnud.”
Kensey pilk rändas lauale, kus Chelsea oma käsi väänas. „Rahune, palun. See on lihtsalt pidulik hommikusöök.” „Ma pole veel laenu saanud.”
„Küll saad. Pride & Groom on just sedasorti firma, millele pangad ihkavad küüned taha lüüa.”
„Sa oled seda lauset vist mitu päeva harjutanud, eks?”
„Tervelt kuu aega,” täpsustas Kensey. „Aga ma räägin tõsiselt. Sul on oma pood. Sind on televiisorist näidatud. Sa oled naine. Sa nõretad põhjustest, miks sinusse tasub investeerida.”
Chelsea nägi mustas kostüümis brünetti vaimusilmas šokolaadikreemist nõretamas ja see ajas teda muigama. Aga kui brünett moondus teatavaks tumedapäiseks meheks ilma ülikonna ja lipsuta šokolaadikreemist nõretamas, hakkas Chelseal suu vett jooksma.
Tema ongi uue koolivormi prints! karjus ta mõttes. Ja sina oled pruugitud riietega tütarlaps. Teie paaritumisest ei tuleks midagi välja.
Kohe seejärel pöördus ta õe poole: „Sa tead, kui suure pahanduse paps aastate jooksul kaela tõmbas, kui üritas järjest uute laenudega ratsa rikkaks saada. Ja need värdjad andsid talle alati. Poleks sugugi paha mõte hoida Pride’i & Groomi ainulaadse butiigi ja turvalise investeeringuna.”
Siis jääks see ainult temale. Keegi ei saaks talt salongi röövida. Juba praegu pidi ta pärast iga teleesinemist ja ajakirjas mainimist järjest rohkem kliente tagasi saatma, mis süstis temasse usku, et Pride & Groom võiks kirjeldamatult suurt edu saavutada. Ent paraku oli ta juba noorena teada saanud, kui muserdavalt võib unelmate luhtumine mõjuda.
„Kullake,” ütles Kensey, „sa peaksid oma igivana kostüümi selle sajandi riiete vastu vahetama ja selleks on rohkem raha tarvis. Kui tahad rohkem võimalusi armastusest põlevate kobedikega kohtumiseks, siis vajad ka rohkem raha. Kui sulle pakutakse laenu, siis võta see vastu.”
Chelsea kummardus lähemale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Miks? Kas sa arvad, et ta töötab eskortteenistuses? Kui palju selle eest tänapäeval makstakse?”
Kensey ajas silmad vidukile. „Pole aimugi. Aga sa oled rumal, et talle oma telefoninumbrit ei andnud. Või vähemalt kogemata tema oivalist peput ei kabistanud.”
Chelsea naaldus toolileenile ja haaras menüü. „Võibolla teinekord,” kohmas ta söögihindu uurides ja tundis, kuidas silmad tahavad pealuu seest välja karata. Ligi kolmkümmend dollarit muna-röstsaia eest? No kuulge. Mida need inimesed pidid jumalatele lubama, et olla võimelised iga päev nii suure summa eest sööma?
„Muide, ta saatis sind pilguga selle lauani,” märkis Kensey.
Chelsea ei vastanud, haaras õe jääveeklaasi ja rüüpas sõõmu.
„Pealaest jalatallani,” lisas Kensey, „ja tema pilk peatus pikemalt sinu tagumikul.”
„Arvatavasti üritas ta välja selgitada, kuhu ma olen selle peitnud. Kui pank väljastaks intressiga lopsakamaid kehakumerusi, siis oleksin juba ammu järjekorras.”
Rindu, mis täidaksid polsterdamata rinnahoidjaid, puusi, mis õõtsuksid, ilma et teda varitseks oht mõnd lihast ära rebestada, kehaehitust, mis püüaks pintsaklipslaste pilku, ilma et ta peaks neile sõna otseses mõttes kaela viskuma. Ehkki tõtt-öelda polnud Chelseal aimugi, mida ta säärase mehega peale hakkaks, kui too peaks tema võrku langema.
„Ta tahtis lihtsalt veenduda, et ma teisi pahaaimamatuid kliente pikali ei lükka,” nentis Chelsea. „Enamik mehi armastab end läikivas raudrüüs rüütliks pidada.”
„Võib-olla ta ongi rüütel.”
„Noh, sel juhul pole mulle teda tarvis. Ma päästsin ennast juba ammu.”
„Aga kuidas oleks väikse müramisega? Millal sul viimati mõni erutav armulugu oli? Tulevikuplaanideta. Sa ei peaks nuputama, missugune koer tal kodus on ja mida see tema kohusetundlikkuse kohta räägib. Oleksite lihtsalt kuumad, higised ja alasti...”
„Hea küll, sain pihta!”
Kensey osutas üle Chelsea õla. Too kiikas selja taha ja nägi kõnealust härrasmeest eesukse poole suundumas. Meest ei kõigutanud pealtnäha miski ja kõige vähem tosin naiste silmapaari, mis tema selja sisse auke põletasid. Ta oli imeilus ja nii ahvatlev, et see tegi lausa füüsiliselt haiget. Siiski olnuks Chelsea siiralt üllatunud, kui säärasel mehel olnuks kodus lemmikloom, kes on elavam kui kivi.
„Üks öö,” nurrus Kensey. „Sellega. Rahuldus on garanteeritud.”
Chelsea nautis veel viimast korda kaunist rätsepatööd, tumedaid siledaid juukseid, laiu õlgu ja nõtket mehelikku enesekindlust, enne kui tühja pilguga õe poole pöördus.
„Ma ütlesin sulle, et ei saanud isegi tema nime teada. Ma ei usu, et abi oleks taevasse kirjutamisest: „Otsin pikka ja tumedapäist ilusat meest ülikonnas.” Kuum ja higine alastus tuleb edasi lükata.”
Kensey kergitas kulme, tõmbas põsed lohku ja napsas menüü pihku, mispeale Chelsea lootis, et teema on ammendatud. Kuid õde tegi ettepaneku: „Kui tahad, võime kohad ära vahetada, et saaksid talle veel viimase pilgu heita.”
„Tänan, pole vaja.”
Pealegi nägi Chelsea õe selja tagant peegelseinalt, kuidas pintsaklipslane oma sõbra seljale patsutas ja nad koos laudade vahelt läbi trügisid, naasmaks börsimaailma või kuhu iganes säärased imelised, kättesaamatud ja kõike sõrmenipsu peale saavad olevused pärast keskkooli lõppu kolisid.
Chelsea võttis end kokku ja keskendus õele. „Aga nüüd aitab minust ja minu seljatagusest. Mis sinu elus toimub?”
Teine peatükk
„Teie piletid, härra?”
Damien torkas käe jakitaskusse ja õngitses välja roosa ning halli lipiku telefoni ja mantli kättesaamiseks. Ta ulatas need saledale blondile vambile, kes oli nipsaka tüübi asemel ülemkelneri kohale asunud.
Pilet käes, kummardus naine garderoobi allääres olevaid lukustatud kappe uurima, paljastades liibuvate teksapükste värvli kohal mustade stringide pitsääre.
„Kena,” märkis Caleb sõbra selja tagant.
„Võta endale,” pomises Damien vastu.
„Ta pole muidugi Bonnie...”
„Me leppisime ju kokku, et seda nime ei nimeta.”
„Sina leppisid. Mina pole midagi lubanud. Ta oli võrratu. Ma pole iialgi tema dekolteega võrdväärset kohanud. Ja ta vastas sinu vanemate karmidele nõuetele selle kohta, missugune üks Halliburtoni pruut peaks olema. Ta nägi valges tennisekostüümis oivaline välja ja oli märksa parem meremees, kui sinust kunagi saab. Aga pea meeles, et ma soovitasin sul hoiduda temaga kokku kolimast.”
Damien noogutas sõbra sõnade kinnituseks.
„Aga nüüd,” jätkas Caleb, „on juba kuu aega möödunud