Lembitu. Karl August Hindrey

ehitada,“ ütlesid Ugandi mehed, kes elasid onnides, mis olid kokku lapitud ja paigatud pindlaudadest, „kui tulevad ikka uuesti jälle, lätlased ja venelased, sakslased ja liivlased ja lõhuvad jälle maha.“

      Nad ratsutasid jälle edasi läbi Otenpää, kus oli meeleolu natuke parem, aga ka mitte täis seda võitlusiha, mis üha kasvas viies ratsanikus, kui nad olid näinud seda hävitustööd, mis oli käinud üle rikka ja uhke Ugandimaa. Ja keda polnud surmanud mõõk ja oda, selle oli koristanud katk. Uus elu algas alles teisel pool Otenpääd ja tõstis uuesti natuke alles uimast pead.

      II

      Leoles oli kõik korras. Lembitu oli läbi käinud linnuse, teda üle vaadanud igast küljest… vaenlane võib tulla.

      Ka väliselt oli kõik korras. Oli kõneldud Noogardiga ja Poolotskiga, käskjalad olid toonud häid sõnumeid, oli tulnud kõrgest soost saadikuid ja läinud tagasi kingitustega toodud annetuste ja lubaduste eest. Vaenlane tulgu.

      Möödumas oli kolmeaastane vaherahu. Salakuulajad olid näinud, kuidas valmistati sõja vastu Beverinis ja Toreidas, Ükskülas ja Riiaski. Võnnus oli sõjameeste jõud kasvanud, laevad olid voorinud Riiga relvi, moona ja raudriides mehi. Alaku sõda siis uuesti…

      Siingi ei ole puhatud, linnuste kindlused on korda seatud, muldvallid on kahekordistatud, taras-seinad seisid uhkelt, tornid on tehtud kõrgemaks, üle maa on mehed valmis, Sakalast Soontagani, alaku siis heitlus.

      Ei olnud ka vili ikaldanud, kari oli kasvanud, oli siginenud varssu, kelledest oli saanud sõjasõnne. Noort rahvast oli sirgunud meesteks, kes oskasid tarvitada oda ja taprit. Leidus sekka isegi ammukütte.