Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов

keskel), olin katseajal, pidin näitama end parimast küljest või vähemalt mitte ämbrisse astuma. Olin sinna jäänud, et mitte kohvikusse kirjutama minna, rahaga oli väga pahasti, tahtsin kohe visandada selle, mis oli mul äkitselt turgatanud, mõningad mälestused, midagi võbelevat, sellised asjad on parem kohe kirja panna (oma mälule ma loota ei saa, psühhiaatria on tublilt tümitanud), ühiselamus kirjutada noil päevil ei õnnestunud, mul polnud laudagi, jagasin tuba kahe poolaka ja ühe aafriklasega, tombukese lahtiharutamiseks, laiendamiseks, lumepalliks veeretamiseks polnud ruumi; sattunud toimetusse, kasutasin ma juhust ja kandsin kogunenu hoogsalt paberile. Kirjutan paarkümmend minutit, kuni keegi ei näe, mõtlesin; mulle tundus, et kirjutusmasinate klõbin kuidagi kaitseb mind, teeb nähtamatuks, kuid see pani mind ka värisema, see paljude käte kokkusulav toksimine piitsutas takka ning ma kiirustasin, et mitte kellelegi silma alla jääda, kartsin, et küsitakse: „Tohoh, te olete veel siin?” Küsimused, mulle on neid piisavalt esitatud, kergitatud kulmud ajasid mind marru, allatõmmatud suunurgad … vihkan … Oli oluline kirja panna – kus veel saan ma kortsunud, masinakirjaga äestatud lehtedest oma rahutut maailma välja kraapida? Kirjutanud pahupoolele oma, ma justkui piiristasin maatükki, koos nende sõnadega kuulusid need lehed õigusega minule. Noil päevil olid just hakanud tekkima seotud fragmendid, millegi keerulise suured jupid, ma vabisesin, kattusin iga niisuguse sisemise tõuke ajal higiga: ruttu kirja panna … enne kui võluudu hajub! Kössitades koomiliselt kõigist eemal (toimetus näis mulle sama kentsakas kui Peeglitagune), kribisin ma rutakalt oma märkmeid. Kuller hakkas endast välja minema, ta vaatas mind (ma tundsin seda), koputas teist korda ja kohe ka kolmandat, tungivalt, ärritusega, nõudlikult. Sisse tulla ta mõistagi ei tahtnud, ta oli juba niigi piisavalt kaugele tulnud: väravad, mis talle oli avanud kojamees-uksehoidja, roosipõõsaste ja akaatsiatega siseõu, vajaliku asutuse otsinguil oli ta üle vaadanud kulunud sildid, kergete klaasuste taga peitusid mornid karvased mehaanikud, ajalehepaberist pilotkade ja üleskääritud käistega maalrid, mustades rüüdes oimulokkidega juudid lõikasid ülikondi juurde, kõige suhtes kurt võtmemeister teritas oma karedat päeva sädemeid pilduva kiunuga, püsimatud modistid kõkutasid naerda – seal, õuesügavuses, paiknes meie toimetus. Ma jätkasin kirjutamist, kui järsku kuulsin poole kõrvaga, et kullerit prantsuse keeles noomiv Roza Arkadjevna räägib ka minust: „Mis sa lõhud! Kas sa ei näe, et monsieur töötab! On siis vaja nii valjusti kolistada ja monsieur’d segada?” Ühest küljest kohkusin ma hirmsasti kulleri pärast, sest oma viibimisega ukse läheduses (ma olin nii lähedal, et oleksin vabalt võinud talle esimese koputamise peale ukse lahti teha, kuid, nagu ma ütlesin, oli mul toimetusega tol hetkel väga efemeerne seos, ma olin sellega seotud isegi vähem kui Tšistopoli kõnnumaaga, kust lendas mu peale minevikutolmu, ning Kama rasked veed, tulvast pruunid, olid hulga reaalsemad kui Pariis ja kuller ise) olin ma teda tahtmatult provotseerinud; samas valdas mind tuttav ujeduse- ja rahulolutunne: ma sain aru, et Roza Arkadjevna räägib minust, see „monsieur