asja joonde. Vernon venitas, lükkas küsimist edasi. Ta viskles süütunde ja sõjakuse, tänulikkuse ja kergenduse vahel. Alexandre’ile oli hakanud raha nii kergesti kätte tulema ja teistele nii raskesti. Vernon saatis omanikule tšeki, siis hankis endale tagavaraks suitsu ja toitu ning pani ihnelt igapäevase õlleraha karpi hoiule. Nii ta elus püsis.
Uksekell heliseb. Vernon ei reageeri. Ilmselt on see postiljon, kes tahab tähitud kirja üle anda. Ta ei allkirjasta neid. Ta ei tegele enam ühegi administratiivdokumendiga. See juhtus tasapisi, tema vaimne tegevus tardus – on järjest rohkem suhteliselt lihtsaid ülesandeid, mida oleks vaja täita ja millega ta ei suuda enam tegeleda. Ta keerab muusika vaikseks ja jääb ootama. Ikka lastakse kella. Nüüd juba koputatakse. Vernon istub voodi peal, käed vaheliti süles, ta on sellega harjunud – ootab, et ära mindaks. Aga siis annab imelik krigin lukuaugus märku, et ust püütakse lahti murda. Ta taipab kohe, mis toimub. Ta ajab kiirelt teksad jalga ja tõmbab puhta pusa selga. Ta seob parajasti vanade, madala säärega Doc Martensite paelu kinni, kui uks lahti läheb. Vernon on närviline nagu halva spiidi laksu all. Neli meest tulevad sisse ja jõllitavad teda. Kõige esimene võtab sõna, „te oleks ikka võinud ukse lahti teha”. Ta silmitseb Vernoni, hindab pilguga. Tal on kaela ümber seotud peen meresinine sall ja peas -punaste raamidega prillid. Tema hall ülikond on liiga lühike. Ta loeb neutraalsel toonil tahvelarvutist maha, teie blablabla elukohaga blablabla üürite blablabla…
Kümme aastat on ta seda kuradi üüri maksnud. Kümme aastat. Üle 90 000 euro. Mingile jobule otse taskusse, täiesti tühja plekkinud. Korteriomanik on raudselt mingi selline pärija, kes ulub, kui palju ta peab makse maksma. Mitte ühtegi remonttööd kümne aasta jooksul – peab lausa ahistama, et lastaks boiler ära parandada. 90 000. Mitte ühte töötundi, ei mingit kohaletulekut, kulutust. Ja nüüd tõstetakse välja.
Vernoni pilk jääb pidama kohtutäituri pükstele, kintsude juurde, kus need kisuvad. Vernon ootab, et seltskond paneks tema vara kirja ja läheks ära, jätaks talle aega asjad joonde ajada. Kui ta poleks juba aastaid kõikide pankade mustas nimekirjas, siis kirjutaks ta neile tšeki, et protseduuri edasi lükata. Igatahes peab olema mingi võimalus see asi joonde saada, tüüp, kes paistab olevat lukksepp, tundub tõesti tore. Paksud vanakooli vuntsid annavad talle ametiühingu esindaja väljanägemise. Vernon loodab, et ta muukimisega lukku tuksi ei keeranud, tal pole raha, et seda ära vahetada. Tal võib ju ikkagi tekkida vajadus mõneks minutiks välja minna. Varastada pole enam midagi – isegi mingi põgenikust kosovlane ei hakkaks ära tarima seda, mida Vernon arvutina kasutab. Kuvar ja kast kaaluvad sada kilo ja on pärit kiviajast. Kohtutäitur soovitab tal kokku panna asjad, mida tal järgnevatel päevadel vaja läheb, ja pind vabastada. Keegi neist ei ütle, kuulge lähme, las ta praegu olla, tuleme hiljem tagasi, anname talle kümme päeva, las ajab asjad korda ja siis vaatame edasi. Kaks jõmmi, kes pole ühtegi sõna öelnud, passivad keset tuba ja soovitavad tal vastu hakkamata kiiremas korras kuuletuda.
Vernon vaatab korteris ringi – kas on mõni asi, mida võiks neile ajapikenduse saamiseks pakkuda? Ta tajub, et hakatakse rahutuks muutuma – mehed kardavad, et ta võib vägivaldselt reageerida. Nad on harjunud nutu ja halaga. Vernon palub veerand tundi aega, kohtutäitur ohkab, aga tunneb kergendust: seekord polegi kliendiks maniakk.
Vernon ronib tabureti otsa, et saada kapi pealt kätte oma kõige vastupidavam seljakott. Seda alla võttes langevad tema õlgadele hallid tolmurullid. Ta aevastab. Mõni olukord on nii veider, et mõte lihtsalt keeldub seda reaalsuseks pidamast. Ta pakib kotti. Kõrvaklapid, iPod, teksad, Bukowski kirjad, kaks pusa, kõik bokserid, Lydia Lunchi autogrammiga foto, pass. Hirm halvab igasuguse mõtlemisvõime. Et ta just Alexi surmast kuulis, tuleb tal pähe välja tõmmata kapi põhjast laitmatult kuhja sätitud ajakirjade nagu Maximum Rock’n’Roll, Mad Movies, Cinéphage, Best ja Rock & Folk taha peidetud karp kolme videokassetiga, mille Alexandre oma viimasel külaskäigul lindistanud oli. Ta võiks ju üritada need maha müüa… Siis võtab Vernon Docid jalast ja tõmbab asemele oma lemmiksaapad. Ta haarab kaasa kollase plastikust äratuskella, mille ta juba kümme aastat tagasi mingilt hiina turult ostis ja mis on teda hästi teeninud. Kott on raske. Ta läheb sõnagi lausumata korterist välja. Kohtutäitur peab ta trepikojas kinni, ei, tal ei ole hoiulao osas eelistusi, jah, kuu aja jooksul tuleb asjad ära viia, allkiri siia, pole probleemi. Siis läheb ta trepist alla, ikka veel veendunud, et asi pole tõsine, et ta tuleb veel tagasi.
Trepil kohtab ta kojanaist. Temale on Vernon alati meeldinud. Täiuslik üürnik, vallaline, alati vaevub midagi tänavatööde müra või homse ilma kohta ütlema ja mõne nalja viskama – ohutu flirt, millega midagi ei kaasne, aga mis teeb sellele kuuekümnendates naisterahvale heameelt. Kojanaine küsib, kuidas Vernonil läheb, ta ei märganud, et lukksepad üles tema juurde olid läinud. Vernon ei leia sõnu ega julgust, et talle öelda. Naine ei imesta, et tal nii suur kott kaasas on, ta on ennegi kümneid kordi näinud, kuidas Vernon kompsudega postkontorisse läheb. Vernon saab ühtäkki aru, et tal on olukorra pärast häbi. Viimati visati ta gümnaasiumist välja. Ta oli sõber Pierrot’ga happes peaga tundi ilmunud, too olla ennast hiljem, ühel pühapäeva varahommikul, silla all üles poonud, ja nad saadeti direktori juurde, kes nad välja heitis. See mälestus viib ta mõttes tagasi lapsepõlvekodu kööki. Tema vanemad surid noorelt. Vernon pole kindel, et nad teda aidanud oleks. Nad olid ranged. Neile oli oluline, et laps valiks õige tee, nad polnud rokenrollist kunagi midagi teada tahtnud. Nemad tahtsid, et Vernonist saaks ametnik. Ütlesid alati, et poepidamisega välja ei vea. Paistab, et neil oligi õigus.
Tänaval tabavad Vernoni kivirahena otse rindu mõtted asjadest, mille ta korterisse jättis, aga oleks pidanud kaasa võtma. Ta puudutab sõrmeotstega tagataskus neljaks volditud dokumenti. Käed värisevad, nad ei kuula tema sõna. Tuleb maha istuda, rahulikult järele mõelda ja leida viis, kuidas kogu asi korda ajada. Tuhat eurot. Seda on palju, aga kuidagi ikka saab. Tema kraam pole ju kuhugi kadunud – on veel asju, mis on rohkem väärt, kui ta arvanud oli. Jean-Noëli kingitud käekell. Les Thugsi esimese albumi proovivinüülid, mille ta oli juhuslikult saanud, kui plaadifirma Gougnaf Mouvement projektijuht mõnda aega tema pool ööbis. Motörheadi plasku, mille Eve talle Londoni reisilt toonud oli. Jello Biafra originaalfoto, mille Carole New Yorgis teinud oli. Ja Hubert Selby pühendusega raamat.
Väljatõstmise oht oli teda nii kaua varitsenud, et see oli tema jaoks lõpuks juba üks vana pasun, mis kuulutab sõda, mille ta alati võidab. Kui Alexandre oleks veel elus, teaks Vernon, mida teha: ta läheks tema maja juurde ja liigutaks tema leidmiseks kas või mägesid. Ta ei tunneks sellest mingitki häbi, vana semu oleks ta suurima rõõmuga hädast välja aidanud. Lõpuks oli Vernon talle sellega just kasulik, et andis tema rahale mingi pärisväärtuse.
Kui ta oleks ometi kätte võtnud ja Alexandre’it otsima läinud selle asemel, et talle aeg-ajalt viisakas meil saata ja tema ärkamist ootama jääda. Kui Vernon oleks ette teatamata Alexi ukse taha ilmunud, oleks kõik teisiti läinud. Nad oleksid rahulikult koos kodus narkot teinud ja Alex ei oleks mingis sitases hotellis vanni roninud. Nad oleksid selle asemel kuulanud Led Zeppelini Jaapani kontserte.
Rahatuna linnas käimist on Vernon juba mõnda aega praktiseerinud. Kinosaalid, riidepoed, kõrtsid, muuseumid – on vähe kohti, kus saab soojas istuda, nii et midagi maksma ei pea. Jäänud on veel rongijaamad, metroopeatused, raamatukogud ja kirikud, lisaks mõned pingid, mida ei ole ära koristatud, et temasugused liiga kaua tasuta ei istuks. Rongijaamades ja kirikutes pole kütet sees, mõte sellest, et võiks kodinatega metroos jänest sõita, tundub talle alandav. Ta kõnnib mööda Gobelins’i avenüüd Italie väljaku poole. Tal veab, tänavaid valgustab hele päike, kuigi viimastel päevadel sadas muudkui vihma. Kui ta oleks kas või kuu aega veel vastu pidanud, siis oleks talv ametlikult käes olnud.
Ta üritab tänaval tüdrukuid vaadates tuju üleval hoida. Omal ajal panid tüdrukud esimeste päikesekiirtega kodust välja tulles selga oma kõige napimad riided, et sündmust tähistada. Nüüd kannavad nad harvem seelikuid ja sagedamini tosse, nende meik on muutunud tagasihoidlikuks. Ta näeb palju üle neljakümneseid naisterahvaid, kes püüavad kuidagi head välja näha riietes, mis on saadud soodusmüükidelt ja mis neile stangel meeldisid, odavates hilpudes, mis võisid tunduda nagu firmariiete viisakad koopiad. Aga kui need riided kord selga on pandud, siis rõhutavad need ainult selliste