neetud lapsepilastaja. Tead ikka, mis lapsekeppijatega Plötzensees tehakse? Nii loll pole ükski vangivalvur, et hakkaks vahele segama. Ma tean inimesi, kes oleksid parem tapalavale läinud. Nad oleksid tahtnud parem ise kuuli kerre saada, kui politseinikku sihtisid.“
Õudust täis pilk.
Wolter vaatas Rathi poole.
„Mis me selle pasakotiga teeme?“ küsis ta.
Rath kehitas õlgu. Onkel pöördus kokaiiniku poole.
„Tead ikka, et meie oleme veel su ainsad sõbrad selles kõledas maailmas?“ Ta keerutas kuuli sõrmede vahel. „See siin on asitõend. Sa lasid minu partneri pihta selle kuuli. Ja peaaegu tabasid.“
Ta pistis kuuli jakitaskusse.
„Aga võib-olla pole see kuul kunagi välja lastud.“
Wolter ootas, kuni mees neid sõnu seedis. Siis võttis ta püstoli ja kõlgutas seda torupidi. Nagu hüpnotisöör varieteest, kes üht vabatahtlikku pealtvaatajat uinutab. Kokaiinised silmad üritasid relva jälgida.
„Kena mudel. Väike, aga käepärane.“ Wolter vilistas läbi hammaste. „Oo, Lignose! Einhand, eks ole? Kaliiber 6.75. Sinu sõrmejäljed peal. Selle üle rõõmustab iga kohtunik.“
Ta pistis püstoli taskusse.
„Aga see oleneb täiesti sinust endast, kas mõni kohtunik seda kunagi ka näeb.“
Viimaks sai kokaiinik kõnevõime tagasi.
„Missa tahad, ment?“ kähises ta. Pupillid käisid pidetult sinna-tänna. Tema silmis oli hirm ja lootus.
„Ma tahan sulle selgitada, et nüüd on ainuüksi sinu enda käes, kui roosiline su tulevik välja näeb. Väga lihtne. Pane hästi tähele, ma seletan ainult ühe korra! Sa kuulud nüüdsest mulle ja mu partnerile.“ Wolter näitas Rathi peale, kes oli tasapisi lähemale tulnud. „Kui me küsime, siis vastad jalamaid. Alati. Vahet pole, millisel ööl või päeval me sind külastame.“
Ta võttis mehel käerauad ära ja tõmbas ta püsti. „Proovime korra, kas sa said ikka aru. Kui hästi käitud, siis ei pea isegi presiidiumi kaasa tulema.“
„Ma põle veel elus kitse pand! Otsige omale mõni teine nuhivärdjas!“
„Ükskord on ikka esimene. Sinusugune peaks seda nagu teadma.“ Wolter naeratas peaaegu šarmantselt. Peaaegu. „Usu mind, sellega harjub. Mõnikord kukub midagi sullegi. Kui me sinuga rahul oleme.“
„Aga kui ma ütlen teile, et lakkuge perset?“
„Lihtsalt mõtle, mis ma sulle Plötzensee kohta rääkisin! See teeb otsustamise kergemaks.“
Märjad läikivad tänavad peegeldasid helehalli taevast, vihmatiined pilved rippusid linna kohal. Üle Kottbusser Dammi kihutas üles tõmmatud katusega must Ford A. Wolter ajas auto aeglaselt loksuvatest pühapäevasõitjatest mööda. Rath istus mõttesse vajunult juhi kõrval ja linn tuhises temast mööda. Alexanderplatzil ootas ees päristöö: ülekuulamised, ülekuulamised, ülekuulamised. Bande higistas oma kongides, uustulnuk Jänicke oli nad Rohelise Minnaga sinna toonud. Aresti all lasevad nad Königil ja tema inimestel veel veidi praadida, enne kui töö algab. Sellega, mis pornokeiser, kodanikunimega Franz Krajewski, neile rääkis, võisid nad bandele korraliku põrgu kütta.
Valekeiser oli laulnud nagu raadio. Otse seal tellingutel olid nad ta tühjaks pigistanud, enne kui nad ta lahti lasid. Rath sai näha, kuidas Wolter oma informante värbas. Kolleegi jõhkrus oli teda üllatanud. Nad istusid vaikides kõrvuti. Rathile oli selge, et ilunumber tellingutel pidi olema õppetund – temale, uustulnukale Reini provintsist. Paistis, et Wolter luges Rathi mõtteid.
„Kui sa sihukese roti kinni paned, siis ei saa sa temalt enam midagi kätte,“ ütles ta. „Hulga mõttekam on, kui ta praegu Berliini peal ringi jookseb ja teab, et me võime ta iga kell kinni panna. Kui ta on meil niimoodi peos, et ei julge meilt luba küsimata enam peerugi lasta. Ma ütlen sulle, see poiss hoiab meil hulga tööd kokku. Loodame ainult, et ta liiga kiiresti kokaiiniga mõistust ära ei nähvi.“ Ta naeris ja kobas jakitaskus. „Iga kord, kui talle see siin meelde tuleb, teeb ta hirmu pärast püksid täis.“
Wolter oli kuuli välja õngitsenud. Kuuli, mis pidi tabama Rathi.
„Näe, võta,“ ütles ta ja ulatas kuuli Rathile.
„Mis ma sellega teen?“
„No võta! Lõpuks pidi ta ju sinu sellega maha laskma.“
Kui nad Kottbusser Toril viadukti alt läbi sõitsid, andis Wolter gaasi. Dresdener Strassel oli liiklus hõre.
„Me oleme partnerid,“ ütles Onkel. „Me jagame praegu omavahel isegi informanti. See on ainult meie ja mitte kellegi teise asi.“
Tal oli õigus. Nad lasid Krajewski lahti, see oli kõikide teenistuseeskirjade ja ka seaduse vastu. Rathil ei olnud hea tunne. Aga kolleegid jäid uskuma, et mees pääses kahjuks põgenema. Keegi ei pannud seda neile pahaks, et nad tühjade kätega Hermannstrassele naasid. Kolleegid kirjutasid keisri põgenemise löögirühmlase kraesse, kelle Krajewski põgenemisel jalust maha oli löönud. Tol poisil oli paha olla ja ta oli pigem vait. Ning innukas. Ateljee läbiotsimisel oli ta nii põhjalik, nagu saaks viga sellega parandada. Rath ja Wolter jäid läbiotsimist juhtima, Jänicke koos bandega oli ammugi läinud. Nad olid leidnud terve hulga fotoplaate ja jäljendeid, enam kui küllalt kohtu jaoks. Küllalt ka selleks, et Königit natuke pigistada. Krajewski oli neile tellingutel rääkinud, et fotograaf oli andekale trupile koguni filmikarjääri korraldanud. Selles polnud midagi ebaharilikku. Pornograafia oli viimastel aastatel üha laiemalt levinud, tänavatel ja poodide leti alt müüdi järjest rohkem räpaseid brošüüre. Ka Berliini filmitööstuse põhjakiht oli siin teenistust haistnud ja pakkus niinimetatud valgustuslikke filme. Neid näidati tagakambrites ja põrandaalustes öölokaalides ainult pühendatuile, enamasti linna lääneosa paremates piirkondades, sest sissepääs maksis kaugelt rohkem kui tavaline kinopilet. Rikkad härrad võtsid filmi juurde kohe mõned tütarlapsed kaasa, et saaks kinolinal nähtut samas praktiseerida. Midagi sellist ei suutnuks Königi-taoline iialgi üksi saavutada, selleks vajas ta seljatagust. Seljatagust nii filmitööstuses, linna organiseeritud kuritegevuses kui ka lääne paremates ringkondades. Krajewski ei nimetanud ühtki nime, kuidas nad teda ka ei pinninud. Võib-olla ta ei teadnudki tõesti midagi. Kuid neil oli siiski nii mõnigi üllatus Königi jaoks. Võib-olla oli neil koguni niidiots, millest kogu see pornovõrgustik hargnema tõmmata.
Rath uuris kuuli, mille Wolter oli talle andnud. Ilmetu, väike ja läikiv. Ja ometi oleks see talt elu võtnud. Ta vaatas Onklile otsa, kes parajasti ühele unistajast jalgratturile Oranienplatzil signaali andis. Kas see muheda näoga mees oli päästnud ta elu? Igatahes oli ta Rathi ohtlikust olukorrast välja toonud. Gereon Rathil polnud iial vähimatki õigust siin maa peal Bruno Wolterit kritiseerida. Too oli rikkunud paari määrust, ja siis? Võib-olla oligi nii: selles suures külmas linnas valitses teistsugune stiil kui Kölnis. Tal tuli sellega kiiremini harjuda.
„Kui tahad siin kellekski saada, siis ei tohi liialt pirtsutada,“ arvas Wolter. Rath imestas, kui hästi kolleeg tema vaikimist tõlgendas.
„Siin kellekski saada? Kombluspolitseis?“ küsis ta.
„Mis see tähendab? Meil läheb ju hästi! Meie elukutse lausa nõuab, et liiguksime ringi maailma kõige huvitama linna ööelus. Ja kõige räpasema. See ju ometi on midagi. Tähendab, mina olen täiesti rahul. Kui mõned kolleegid meiesuguste peale nina kirtsutavad, siis sellega harjub.“
Rath vaatas Wolterit, kes taas liiklust jälgis. „Miks sa õieti inspektsioon A-s ei tööta? Sinu sidemete ja võimete juures?“
„Mõrvauurijaks? Kui nad mu võimeid ja kogemust ja sidemeid vajavad, eks nad siis küsivad. Mina ei kipu nende juurde tööle.“
„Aga neil on hea maine!“
„Jaa,