kaudu ka teada,” ütleb naine.
„Pole hullu. Sa räägid temaga. Kõik saab korda.”
„Kõigil osariigi politseiautodel on pardakaamerad, eks?”
„Ma ei tea.”
„Nad hakkavad seda autot otsima. Kolme inimest. Me peame auto küüni peitma. Võib-olla aastateks.”
„Ära pinguta üle. Ta teeb sulle lihtsalt kihutamise eest trahvi.”
Kylie kuuleb politseiniku saabaste krudinat, kui too, oma sõidukist väljunud, nende poole kõnnib.
Ta kuuleb, kuidas naine juhipoolse akna alla laseb. „Oh jumal!” sosistab naine politseiniku lähenedes.
Avatud akna juures politseiniku saabaste krudin vaikib.
„Kas midagi on valesti?” küsib naine.
„Proua, kas te teate, kui kiiresti te sõitsite?” küsib politseinik.
„Ei,” vastab naine.
„Te sõitsite kaheksakümne viiega. Siin on neljakümne-piiranguga koolide ala. Te ilmselt ei märganud.”
„Ei. Ma ei teadnud, et siin kuskil kool on.”
„Siin on väga palju liiklusmärke, proua.”
„Palun vabandust, ma lihtsalt ei näinud neid.”
„Ma pean paluma näha teie …” alustab politseinik ja jääb siis vait. Kylie teab, et mees vaatab teda. Ta väriseb üle keha.
„Härra, kas see on teie tütar?” küsib politseinik.
„Jah,” vastab mees.
„Preili, kas te saaksite mulle palun oma nägu näidata?”
Kylie tõstab pea, aga hoiab silmad kõvasti kinni. Ta väriseb ikka veel. Politseinik on aru saanud, et midagi on valesti. Möödub pool sekundit, kuni politseinik, Kylie, naine ja mees otsustavad, mida edasi teha.
Naine oiatab ning siis kõlab üksainus lask.
2
Neljapäev, 8.35
See peaks olema lihtsalt tavapärane visiit onkoloogi juurde. Iga kuue kuu tagune kontroll, et kõik on ikka korras ja rinnavähk on taandumas. Rachel ütles Kyliele, et too ei muretseks, sest ta tunneb end hästi ja kõik on peaaegu täiesti kindlasti korras.
Sisimas ta muidugi teab, et kõik ei pruugi korras olla. Algselt oli ta vastuvõtt pidanud olema tänupüha-eelsel teisipäeval, aga ta oli eelmisel nädalal vereproovi andnud ja kui dr Reed oli vastuseid näinud, palus ta Rachelil täna hommikul kohale tulla. Esimese asjana. Dr Reed on range, tasakaalukas, kõigutamatu Nova Scotiast pärit naine ning tal ei ole kombeks üle reageerida.
Rachel üritab sellele mitte mõelda, kui ta I-95 maanteed mööda lõunasse sõidab.
Milleks muretseda? Ta ei tea mitte midagi. Võib-olla läheb dr Reed tänupühaks koju ja on kõik oma vastuvõtud varasemaks tõstnud.
Rachel ei tunne end halvasti. Tegelikult ei ole ta juba paar aastat end nii hästi tundnud. Mõnda aega oli ta arvanud, et on õnnetusehunnik. Aga see kõik on muutunud. Lahutus on seljataga. Ta valmistab ette filosoofialoenguid, millega jaanuaris alustab. Ta juuksed on pärast keemiaravi suures osas tagasi kasvanud, jõud on taastunud ja ta võtab kaalus juurde. Eelmise aasta vaimne lõiv on makstud. Ta on jälle see oma elu korralik perenaine, kes töötas kahel kohal, et Marty saaks juurat õppima minna ja nad saaksid Plum Islandile maja osta.
Ta on ainult kolmkümmend viis. Tal on kogu elu veel ees.
Koputa vastu puud, mõtleb ta ja patsutab armatuurlaua rohelist osa, mis loodetavasti on puidust, aga ta kahtlustab, et plastikust. Ta Volvo 240 pakiruumi müstilises segaduses on üks vana tammepuust jalutuskepp, aga pole mõtet eluga riskida ja taha selle järele küünitada.
Telefon näitab, et kell on 8.36. Kylie läheb nüüd bussi pealt maha ja longib koos Stuartiga üle mänguväljaku. Ta saadab Kyliele sõnumi selle tobeda naljaga, mida on terve hommiku varuks hoidnud: Miks ei saa känguru endale kahte last lubada?
Kui Kylie minuti pärast veel vastanud ei ole, saadab Rachel ise vastuse: Sest see ei ole talle taskukohane.
Vastust ei tule ikka.
Kas said pihta? saadab Rachel sõnumi.
Kylie väldib teda meelega. Aga, mõtleb Rachel naeratades, ma vean kihla, et Stuart naerab. Poiss naerab alati ta tobedate naljade peale.
Kell on nüüd 8.38 ja hakkab tekkima ummik.
Ta ei taha hiljaks jääda. Ta ei jää kunagi hiljaks. Äkki peaks osariikidevaheliselt teelt maha sõitma ja minema Route 1 kaudu?
Talle meenub, et kanadalased tähistavad tänupüha teisel päeval. Dr Reed tahab kindlasti, et ta läheks kohale, sest proovi vastused ei ole head. „Ei!” ütleb ta kõva häälega ja raputab pead. Ta ei kavatse sellesse vanasse kurbade mõtete võrku langeda. Ta liigub edasi. Ja isegi kui tal on ikka veel Haigete Kuningriigi pass, ei identifitseeri see teda. See on seljataga, nagu ka töötamine ettekandjana ja Uberi juhina ning Marty õnge minemine.
Viimaks ometi kasutab ta enda potentsiaali täielikult ära. Ta on nüüd õpetaja. Ta mõtleb oma esimesele loengule. Äkki on Schopenhauer liiga raske? Äkki peaks loengut alustama naljaga Sartre’ist ja ettekandjast Les Deux …
Telefon heliseb, see ehmatab teda.
Varjatud number.
Ta paneb valjuhääldi peale. „Halloo?”
„Sa pead kahte asja meeles pidama,” ütleb läbi kõnemoonutusseadme kostev hääl. „Esiteks: sa ei ole esimene ja kindlasti ei ole sa ka viimane. Teiseks: pea meeles, asi ei ole rahas – asi on Ketis.”
See peab küll mingi nali olema, ütleb üks osa ta ajust. Aga teine, sügavam, iidsem struktuur ta väikeajust hakkab reageerima nõnda, et seda saab vaid kabuhirmuks pidada.
„Mulle tundub, et teil on vale number,” pakub ta.
Hääl jätkab tuimalt: „Viie minuti pärast, Rachel, saad sa oma elu kõige olulisema telefonikõne. Sa pead auto tee äärde seisma jätma. Sa pead mõistusega asja juures olema. Sa saad täpsed juhtnöörid. Vaata, et su telefon oleks laetud, ja hoolitse, et sul oleks pliiats ja paber, et need juhtnöörid üles kirjutada. Ma ei hakka teesklemagi, nagu saaks see sinu jaoks kerge olema. Järgnevad päevad on väga rasked, aga Kett aitab sul hakkama saada.”
Rachelil on väga külm. Tal on rauamaitse suus. Ta pea käib ringi. „Ma pean politseisse helistama või …”
„Ei mingit politseid. Mitte mingisuguseid õiguskaitseorganeid. Sul läheb hästi, Rachel. Sind poleks valitud, kui me arvanuks, et sa oled inimene, kes rööpast välja läheb. See, mida sinult palutakse, võib praegu võimatuna tunduda, aga see on täiesti sinu võimete piirides.”
Jäine judin jookseb mööda ta selgroogu alla. Tulevik lekib olevikku. Kohutav tulevik, mis end kõigest paari minuti jooksul ilmutab.
„Kes sa oled?”
„Palveta, et sa ei saaks mitte kunagi teada, kes me oleme ja milleks me võimelised oleme.”
Liin jääb tummaks.
Ta vaatab uuesti helistaja andmeid, kuid numbrit ei näe ikka. Aga see hääl. Mehaaniliselt moonutatud ja kaalutlev, enesekindel, külm, üleolev. Mida too inimene mõtles sellega, et ta saab elu kõige olulisema telefonikõne? Ta vaatab tahavaatepeeglisse ja juhib oma Volvo kiirendusrajalt keskmisele rajale, juhuks kui keegi tõesti veel helistab.
Ta näpib närviliselt lõngajuppi, mis ta punase kampsuni küljest