hommikul Normaniga peetud vastiku vestluse peale. Ta oli ikka veel ülimalt tige mehe lolluse ja valede peale. Hannal oli tõesti olnud raske meest pärast ühtteist tööaastat päevapealt vallandada, kuid Norman ei jätnud talle valikut. Enne kui mees vihast puhisedes minema tormas, sõimas ja ähvardas ta Hannat veel kõvasti.
Hanna nutitelefon sumises, ta haaras telefoni ja avas meilikasti. Tema assistent oli talle kirja saatnud. Selle pealkiri oli „Katastroof!!” ja teksti asemel leidis ta ainult lingi Focuse veebiväljaandele. Hanna vajutas sellele pöidlaga ning pealkirja nähes tõmbus tal kõhus õõnsaks.
„Häbitu Hanna,” seisis seal rasvaste tähtedega ning selle kõrval temast üks üsna vilets foto. Hanna süda hakkas kõvasti taguma ning märgates, et ta parem käsi kontrollimatult väriseb, haaras ta sellega tugevamini telefoni ümbert kinni. „See naine on ainult kasu peal väljas. Tema saate külalised peavad kõigepealt allkirjastama vaikimislepingu ja alles siis saavad nad rääkida. Ja Hanna Herzmann (46) kirjutab neile ette, mida nad öelda tohivad. Müürsepp Armin V. (52) pidi saates „Minu üürileandja tahab mind välja visata” rääkima oma tülist üürileandjaga, ent kaamera ees tembeldas saatejuht ta puuküürnikuks. Kui Armin V. pärast saate eetrisse minekut protesteeris, õppis ta „kaastundlikku” Hanna Herzmanni tundma hoopis teise kandi pealt, samuti tema advokaate. Nüüd on Armin V. töötu ja ilma elukohata, sest üürileping öeldi üles. Ka viie lapsega üksikema Bettina B. (34) käis jaanuaris Hanna Herzmanni saates („Kui isad lasevad jalga”). Erinevalt eelnevast kokkuleppest kujutati Bettina B.-d ülekoormatud ema ja alkohoolikuna. Ka tema jaoks olid saate eetrisse minekul halvad tagajärjed: teda külastas sotsiaalamet.”
„Kurat,” pomises Hanna. Internetti üles pandut enam kustutada ei saa. Ta hammustas alahuulde ja mõtles pingsalt.
Kahjuks oli artikkel tõsi. Hannal oli raudkindel taju huvitavate teemade suhtes ning ta ei kohkunud tagasi ka ebameeldivate küsimuste esitamise ega mustas pesus tuhnimise ees. Inimestest ja nende sageli traagilistest saatustest oli tal põhimõtteliselt ükskõik; enamikku ta isegi põlgas salamisi selle eest, et nood olid valmis viieteistminutise kuulsuse nimel igasugusteks paljastusteks. Hannal õnnestus meelitada inimestelt kaamerate ees välja ka kõige isiklikumad saladused ning ta oskas mõjuda seejuures eriliselt kaastundliku ja tähelepanelikuna.
Puhas tõde ei olnud aga tihti kuigi huvitav, seepärast tuli seda pisut dramatiseerida. Ja see oli olnud Normani ülesanne. Norman ütles selle kohta küüniliselt pimp my boring life1 ja moonutas tõde meelsasti üle igasuguse taluvuspiiri. Moraaliküsimused Hannat ei huvitanud, vähemalt andis selline taktika vaatajate hulka arvestades tulemusi. Pettunud saatekülaliste kaebused kuhjusid aga paksudesse kaustadesse, sest sageli said nad alles tagantjärele, kaaslaste pilgete alla sattunult aru, kui piinlikke seiku nad avalikustanud olid. Ametliku süüdistuseni jõudis asi siiski väga harva, sest kõik, kes saates sõna saada tahtsid, olid allkirjastanud lihvitud ja juriidiliselt täiesti veekindla lepingu.
Hanna taga anti signaali. Ta ärkas oma mõtetest. Ummik oli kadunud. Naine tõstis vabandavalt käe ja vajutas gaasipedaali. Kümne minuti pärast pööras ta Hedderichstraßele ja sõitis oma firma maja tagahoovi. Ta pani telefoni kotti ja ronis autost välja. Linnas oli alati paar kraadi soojem kui Taunuses, kuumus kogunes majade vahele ja oli saavutanud saunatemperatuuri. Hanna põgenes kliimaseadmega fuajeesse ja astus lifti. Kuuendale korrusele sõites toetus ta jaheda seina vastu ja vaatles kriitiliselt oma peegelpilti. Esimestel nädalatel pärast Vinzenzist lahutamist oli ta olnud kohutavalt kurnatud ja näinud vaevatud välja, nii et grimmitoa tüdrukud olid pannud televaatajatele tuttava välimuse taastamiseks mängu kõik oma oskused. Nüüd aga pidas Hanna end täitsa talutavaks, vähemasti lifti kasinas valguses. Esimesed hõbedased salgud oli ta katnud tooniva värviga – mitte edevusest, vaid enesealalhoiuinstinktist. Teleäri oli armutu: mehed tohtisid halliks minna, naistele tähendas see aga järk-järgulist pagendust pärastlõunaprogrammi kultuuri- või kokandussaadetesse.
Niipea, kui Hanna oli kuuendal korrusel liftist välja astunud, ilmus tema ette otsekui maa alt Jan Niemöller. Väljas valitsevast troopilisest temperatuurist hoolimata kandis Herzmann Productioni ärijuht musta triiksärki, musti teksaseid ja tagatipuks veel kaela ümber salli.
„Siin on põrgu lahti!” Niemöller keksles erutatult tema kõrval ja vehkis oma peenikeste kätega. „Telefon heliseb iga sekundi tagant ja sind ei saa kätte. Ja siis saan ma Normani käest teada, et sa oled ta päevapealt vallandanud, miks sa ise mulle ei öelnud? Kõigepealt viskad sa Julia välja ja nüüd Normani – kes siin siis tööd tegema hakkab?”
„Juliat asendab suvel Meike, me leppisime ju kokku. Ja alguses teeme koostööd mõne vabakutselise produtsendiga.”
„Ja minu käest sa isegi ei küsi!”
Hanna silmitses Niemöllerit jahedalt.
„Personaliotsused on minu rida. Ma võtsin su tööle, et tegeleksid äriasjadega ja kindlustaksid mu seljatagust.”
„Ah nii oled sa seda nägema hakanud.” Mees oli äkitselt solvunud.
Hanna teadis, et Jan Niemöller oli salaja temasse armunud, või pigemini tema särasse, mis langes osaliselt ka Janile kui äriosanikule, kuid Hanna võttis meest pigem äripartneri kui mehena. Pealegi oli Jan muutunud viimasel ajal liiga domineerivaks, Hanna pidi talle koha kätte näitama.
„Ma mitte ei näe seda nii, vaid see ongi nii,” lausus ta seepärast veel jahedamalt. „Ma hindan sinu arvamust, kuid otsustan ma endiselt üksi.”
Niemöller avas juba protestiks suu, ent Hanna viipas ta käega vaikima.
„Telejaam vihkab sedasorti avalikustamisi. Möödunud kuu vaatajanumbreid arvesse võttes ei ole meie positsioon enam kuigi tugev ja mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui Norman välja visata. Kui nad meid programmist välja võtavad, võite kõik endale uue töö otsida. Saad aru?”
Koridori ilmus Hanna assistent Irina Zydek.
„Hanna, Matern on juba kolm korda helistanud. Ja peaaegu kõik lehe- ja teletoimetused, kui välja arvata Al Jazeera.” Ta hääl kõlas murelikult.
Ka teised töötajad ilmusid oma kabinettide ustele, nende ebakindlus oli tajutav. Jutt Normani päevapealt vallandamisest oli kindlasti juba levida jõudnud.
„Kohtume poole tunni pärast koosolekuruumis,” sõnas Hanna möödaminnes. Esmalt pidi ta Wolfgang Maternile tagasi helistama. Telejaamaga tülliminekut ei saanud ta praegu endale lubada.
Ta astus oma valgusküllasesse kabinetti koridori lõpus, viskas koti külastajatoolile ja istus kirjutuslaua taha. Kuni arvuti käivitus, lehitses ta kähku läbi tagasihelistamispalved, mille Irina oli kirjutanud kollastele märkmepaberitele, ning haaras siis telefonitoru. Ebameeldivaid asju ei lükanud ta kunagi kaua edasi. Ta valis Wolfgang Materni lühinumbri ja hingas sügavalt sisse. Mees vastas silmapilk.
„Siin on Häbitu Hanna,” ütles Hanna.
„Rõõm kuulda, et su huumorimeel veel alles on,” vastas Antenne Pro ärijuht.
„Ma lasin oma produtsendi päevapealt lahti, sest sain teada, et ta on aastaid mu saatekülaliste elulugusid üles vuntsinud. Tõde tundus talle liiga igav.”
„Kas sa ei teadnud seda?”
„Ei!” Ta valas sellesse valesse kogu nördimuse, milleks ta võimeline oli. „Ma olen sõnatu! Ma ei saanud ju iga lugu üle kontrollida, ma pidin teda usaldama. See ju on – või oli – tema töö!”
„Ütle, et sellest ei tule mingit katastroofi,” sõnas Matern.
„Muidugi mitte.” Hanna toetus tooli seljatoele. „Mul on juba üks mõte, kuidas saame asja enda kasuks keerata.”
„Mida sa teha kavatsed?”
„Me võtame kõik omaks ja vabandame saatekülaliste ees.”
Hetkeks valitses vaikus.
„Põgenemine ettepoole,” ütles Matern viimaks. „See