muretsema, sest polnud Alla häält veel kordagi kuulnud. Kõhnuke tüdruk aina istus ja mängis, tõstes vahel harva silmad nootidelt ja heites pilgu küll ühele, küll teisele eksaminaatorile.
„Allake, kes on dekaan sinu vokaaliosakonnas?” küsis Livšits äkki ebaloomulikult reipalt, et täita muusikaline paus.
„Ma ei õpi vokaali, vaid koorijuhtimist …”
Tema selja taga lõi Levenbuk käega hääletult otsmikule ja pööritas silmi.
„Saša,” pöördus ta hetke pärast kolleegi poole. „Lähme teeme suitsu, Allake harjutab seni.”
Vaevalt olid nad astunud õpetajate maja koridori, kus harjutasid oma kava, kui ütlesid sosinal peaaegu korraga: „Oleme jälle omadega sees!” Siinkohal kuulsid nad ukse tagant Allakese kõrget häält, mis venitas:
Et ma nae-erataksin, kukelee-egu tegid sa.
Võtsid lume alt karikakrad elusad …
Nad leppisid samal õhtul kokku, et saabuvad lähipäevil Zinaida Arhipovna juurde ja asuvad pidama läbirääkimisi Alla loomingulise komandeeringu osas. Hüvasti jättes küsis Alla äkki:
„Kas ma laulsin tõesti hästi? Ega te ümber ei mõtle?”
„Kui me ka tahaksime ümber mõelda, siis enam ei jõua,” naeratas Livšits.
Kui Alla oli õhtu otsa piinelnud ja ütles lõpuks emale, et ta kutsuti ringreisile, ohkas too:
„Mis sa nüüd? Mis ringreis?”
„Tavaline …”
Pooletunnine selgitus lõppes suure lahkheliga.
Pisarais Zinaida Arhipovna hüüdis:
„Ma olen viisteist aastat rabanud, et sulle muusikat õpetada, Ženjale keel suhu panna ja mis nüüd?”
„Ema, mind kutsutakse ju kui muusikut!”
„Misasja?! Alla, see pole muusika. See on … estraad!”
„Aga ma ju …”
„Ei sõida sa kuhugi!”
Alla tõmbas mantli selga ja tormas kodust välja.
Tüdruk sai aru, et peab praegu kaasama kõik jõud, kas või taevased, aga ema tuleb ümber veenda, teda keelitada. Alla juurde vanasse majja ilmus saatus – robotina ja perekonnanimega Levenbuk.
Võimalust, mis meie peategelasele toona avanes, võiks mingis mõttes võrrelda praeguse sõuga Golos (eesti k hääl). Eile tundis sind ainult perekond, homme juba kogu maa. Sa võidad isegi siis, kui kaotad.
Kuid seni jookseb Alla veel lumises 1965. aasta Moskvas, tuules silmi kissitades.
Ta teadis oma eesmärki sel hetkel kindlalt: tuleb teha liitlaseks vanemate sõbrad, eakate operetiartistide paar.
Nood lohutasid Zinaida Arhipovnat juba tund aega hiljem: „Kuule! Midagi jubedat ei juhtu. Me tunneme neid poisse – Levenbukki ja Livšitsit – nad on väga korralikud … Pealegi, Zinake, Alla teenib ise raha. See kulub teile ära ja tema saab teada, kui raskelt kopikas kätte tuleb.”
„Raha tuleb teenida teisiti!” ei andnud Zinaida Arhipovna järele.
„Ka see on aus sissetulek. Käib ära, saab aru, et on kehv laulja ja rahuneb maha.”
Nüüd oli Zinaida Arhipovna nördinud:
„Mis tähendab kehv? Normaalne laulja … Pianistina on ta muidugi parem, aga laulab ka hästi. Jumal temaga, mingu!”
Zinaida Arhipovna uuris külaliselt kaua, mis etendus see on, milliseid laule Allake laulma hakkab, kus ta elab, kes on veel grupis, kui palju raha on teele kaasa vaja, millistes linnades toimub ringreis.
„Aga mis kooliga saab?” küsis Zinaida Arhipovna lõpuks rangelt.
Siin võiski kõik katki jääda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.