„Leedsi kutt jättis enda oma autosse. Ta kihlatu rääkis, et politsei leidis selle kõrvalistmelt.“
„Veider, kas pole?“ sekkus Jameson.
„Ja sa oled seda politseile näidanud?“ küsis Bloom.
Jane noogutas. „Nad ütlesid, et see tõendab hoopis, et kadumine oli nende valik ja täiskasvanutele on selline asi lubatud.“
„Võib-olla jäeti see kõrvale seetõttu, et seal mainitakse mängu,“ pakkus Bloom.
„Oled sa kunagi varem midagi sellist näinud?“ küsis nüüd Jameson.
Bloomil ei tarvitsenud sellele küsimusele vastata. Mees teadis niigi iga juhtumi igat pisiasja, mille kallal nad eales töötanud olid. Tolle lokkisjuukselise pea sees elutses peamiselt muljet avaldav aju. Aju, mis suutis märgata vaatenurki ja hallata raskusi paremini kui keegi teine, keda Augusta oli kunagi tundnud. Polnud kedagi teist, kellega koostööd ta isegi kaalunud oleks.
„Ja miks palju õnne esimeseks sünnipäevaks?“ tundis Jameson huvi.
Bloom pistis Lana kaardi tagasi ümbrikku. „Kui me seda teaksime, siis saaksime arvatavasti ka aru, mis siin toimub.“
„Mis sa siis arvad?“ küsis Jameson, kui oli Jane’i Costasse late järele saatnud. „Ta oli alati pisut imelik, see Lana. Pisut äraolev, mõistad, mitte kunagi päriselt kohal. Claire tundis Jane’i pärast pidevalt muret. Sõda ajas Lana segi ja laps pidi lõivu maksma. Nagu kõik lapsed.“ James polnud just delikaatne. Augusta märkas üleminekut ühe õnnetu tütarlapse loolt vajadusele seista kõigi õnnetute sõjaväelaste võsukeste eest üldiselt, aga ei kostnud midagi.
„Ma tean, mida sa kavatsed öelda. Meil on niigi käed-jalad tööd täis. Me ei saa endale tasuta töötamist lubada. Aga tema on sõber. Sa tead, miks ma tahtsin sinuga koos töötada … asju heastada või midagi kasulikku teha või … mida iganes. Ja kui ma ei saa seda teha oma sõprade ja sugulaste heaks, siis mis mõtet sel on?“ Bloom ohkas. Ta tahtis asja üle järele mõelda, kaaluda kõiki vaatenurki, hinnata riske. Nende tööga kaasnes sageli tungimine sügavale inimese eraellu, varjatud tõekspidamiste, käitumisviiside ja motiivide uurimine. Kuidas mõjuks see Jamesoni ja Claire’i läbisaamisele tolle Lanaga?
„Mida me muude töökohustustega peale hakkame, samal ajal kui su sõpra aitame?“ küsis ta.
„Küll me hakkama saame.“
„Ja mida kliendid ütlevad, kui tähtaegu ületame?“
„Ei ületa me midagi, saame kõik tehtud.“
„Kas sa tõesti arvad, et sõbra elus nuuskimine on hea mõte?“
„Lana pole minu sõber. Ja me aitaksime ühel kaitsetul teismelisel ema üles leida.“
„Vastutustundetu ema, kes võib iga kell uuesti kaduda, kui aga tuju peale tuleb.“
Jameson toetas käed põlvedele ja uuris hetkeks Bloomi nägu. „Aga see tekitas sinus uudishimu, eks? Seda oli su näost näha. Viis inimest on pärast samasuguse väljakutse saamist õhku haihtunud. Asi pole vaid ühes ebastabiilses emas, kes on uttu tõmmanud. See asi on suurem.“
Ta ei kavatsenudki eitava vastusega leppida. Ja tal oli õigus: Augusta tundis uudishimu.
„Räägi teiste peredega ka,“ soovitas Augusta. „Selgita välja, ega nad ei räägi lihtsalt seda, mida Jane soovib kuulda. Mina vestlen Jane’iga.“
„Ja ütled talle, et oleme valmis aitama?“
„Ei.“
„Augusta …“
„Ei, Marcus. Veel mitte. Mitte enne seda, kui teame kindlalt, kas me üldse saame aidata. Meie töökirjeldus ei sisalda võltslubaduste jagamist.“
6
Kes kurat nad enda arvates on? Teda niimoodi kamandada. Teda! Vaadaku parem ette. Idioodid. Lollakad idioodid.
Seraphine tammus politseijaoskonna tualeti külmadel põrandaplaatidel edasi-tagasi. Jah, ta pussitas meest pliiatsiga kõrri. Jah, ta purustas arteri. Aga see onkel oli üks pervost pask. Ta oli selle ära teeninud.
Ja nüüd tahtis see politseimõrd teada, kas Seraphine oli relvaga sihtinud.
„Kas sa tead, kus paikneb unearter?“ Seraphine matkis konstaabel Watkinsi heledat tütarlapselikku piiksuhäält. „Kas sa sihtisid unearterit? Kas kavatsesid mister Shaw’ tappa?“
„Jaa,“ harjutas ta, hääl madal ja laulev, „ma tean, kus paikneb unearter. Bioloogia tunnis õppisin.“ Nad üritavad teda vahele võtta. Kas nad peavad teda lolliks või? Nagu hakkaks ta neile südant puistama. Lollid, lollid idioodid.
Seraphine pigistas silmanurgast paar pisarat välja. Ta vahtis oma peegelpildile otsa, kui sõnu harjutas. „Ei, ma ei kavatsenud teda tappa … Ei, muidugi ei kavatsenud ma teda tappa.“ Talle meenus, kuidas Claudia hääl katkes, kui Tusa-Darren neile vastu astus, ja püüdis kasutada samasugust katkestust, öeldes sõna „tappa“: „Ei, ma ei kavatsenud teda tap-pa.“
Bingo, mõtles ta ja naasis kiiresti ülekuulamisruumi, enne kui unustab, kuidas see käis.
7
„Halloo?“ ütles Bloom ja hoidis telefoni põse vastas. Ta keeras köögiraadio vaiksemaks.
Jameson asus traditsiooniliste viisakusvormeliteta asja kallale.
„Kolm neljast kadumisest on ehtsad. Rääkisin pereliikmete ja kohalike politseijaoskondadega. Nad said sünnipäevaks kõik samasuguse mängukutse, kõik viimase kolme kuu jooksul. Esimene oli Faye Graham, kahe lapse ema, kes sai viiendal jaanuaril neljakümne kaheseks, teine Grayson Taylor, poliitikateaduste üliõpilane, kes sai kümnendal veebruaril kahekümneseks, siis tuli Stuart Rose-Butler, tulevane isa, kes auto hülgas. Tema sai kahekümne neljandal veebruaril kahekümne üheksaseks.“
„Ja Lana sünnipäev oli veidi üle nädala tagasi?“
„Jah. Üheksandal märtsil.“
„Mis ta perekonnanimi on?“
„Reid, mis kirjutatakse err-ee-ii-dee.“
Bloom pani selle Lana sünniaja kõrvale kirja. „Ja viies isik?“
„See tundub valejälg olevat. Üks Sara Jamesi nimeline tüdruk võttis Jane’iga Facebookis ühendust ja ütles, et tema ema läks ka kaduma, aga muid detaile polnud, kui see, mida Jane oli juba avaldanud.“
„Mis Jane’i sõnumis oli?“
„Ta küsis, kas keegi teab kedagi, kes oli saanud valge sünnipäevakaardi väljakutsega osaleda mängus, ning siis kaduma läinud.“
„Super,“ kohmas Bloom, tõmbas laua alt tooli välja ja istus.
„Ma tean, aga ta on noor ja seda nad tänapäeval teevadki – paiskavad iga uitmõtte sotsiaalmeediasse. Ma siis mõtlesin, et kas see Sara võib valetada, ja tuligi välja, et e-kiri saadeti ühest Swindoni kontorihoonest. Küsisin järele ja tolles firmas ei tea keegi ühtegi Sara Jamesi nimelist naist.“
„Keegi tahtis lihtsalt draamast osa saada? Või kasutas seda võimalusena ohvrit trollida?“
„Midagi sellist. Otsin edasi, aga praegu on meil neli tõelist kadumisjuhtumit. Faye ja Graysoni jaoks võib juba hilja olla, sest nad on juba kuu või kaks kadunud olnud, aga Lana ja Stuart haihtusid kõigest paar nädalat tagasi.“
„Seegi võib liiga pikk aeg olla. Ja politseinikud, kellega sa rääkisid – kas nemad võtavad midagi ette?“
„Eip. Mitte muhvigi.“
„Kas potentsiaalsete ohvrite arv neid ei huvitanud?“
„Nad