Ema pihtimus. Kelly Rimmer

hommikul tõusen voodist, käin duši all ja pesen juukseid esimest korda pärast mitut kuud. Ma isegi föönitan neid.

      Võib-olla ei vääri see saavutus pühitsemist, aga tegelikult on see oluline verstapost. Ma riietun täiesti puhastesse rõivastesse, panen jalga korralikud kingad. Mitte varbavahed või sussid – kinnised kingad.

      Vaatan end peeglist ega saa midagi parata, et olen pettunud, kui väsinud ja vana ma viimasel ajal välja näen. Magamistoa kõrval oleva vannitoa kapis on meigitarbed... Läheb palju aega, kuni kreem varjab vähemalt mu surnukahvatu jume. Aga seda tuba jagasin ma Davidiga, ma ei suuda veel sinna minna. Pealegi, see kreemipudel meenutab liiga palju. Kasutasin sedasama, kui varjasin oma sinikaid. Ent Sebastiani ei lollitanud see kunagi. Võib-olla õed märkasid vahel märke, aga nad olid liiga viisakad, et seda mainida. Sebastian mitte.

      Heidan meigimõtte kõrvale. Niisiis, näen väsinud välja... ja olengi väsinud. Pealegi pole ma valmis selleks, et rõhutada oma näojooni või püüda end säravana näidata. Hakatuseks piisab sellestki, et teen end jälle nähtavaks.

      Järgmisena panen Zoe tema kandmiskotti. Mulle meeldib teda sellega kanda – ta on otse vastu mu rinda, südame lähedal. See tähendab, et võin teda süles hoida, aga mu käed on vabad, ja viimaste kohutavate nädalate jooksul olen tahtnud teda kogu aeg enda lähedale. Nüüd, kui ta on turvaliselt rihmadega mu keha vastas, võtan käekoti õlale ja sammun välisukse juurde.

      Avan kõik lukud, võtan käepidemest kinni ja peatun.

      Sellest tuleb üks raske päev. Pole kahtlust, et tunnen end ebamugavalt. Lähen koos Zoega majast välja ja esimest korda teen seda pärast Tragöödiat üksi. Olen teinud seda koos õe Louisaga, koos ema ja isaga mitu korda... aga isegi koos oma valvel perekonnaga on käigud keskusesse olnud ikkagi kummalised. Näen, kuidas inimesed mind vaatavad. Tunnen teravalt nende kaastunnet, mis torgib mu nahka. Tunnen ka nende süüd ja kuulen küsimusi, mida nad ei julge esitada.

      Aga täna ma ei lase oma hirmudel end peatada. Pööran käepidet ja astun välja, Davidi eesaeda.

      Meie maja on linnakeskuse lähedal, poodideni on vaid kolm majadeplokki. David tahtis alati elada linna paremas osas oma vanemate lähedal – me elasime veel kaks aastat üürikorteris, et saaksime osta kaks kõrvuti asuvat väikest majadeplokki, selle asemel et hankida võrdlemisi odavalt uusarendusmaad linnaservas. Seejärel lasime mõlemas plokis vanaaegsed hooned lammutada ja David valvas isiklikult selle järele, kuidas ehitati maja, mida hakkasime kutsuma koduks.

      Maja on kahekordne, valge krohviga kaetud; hiiglasuure kasti kujuline, neli lamedat külge ja lame katus. Peale akende on väljastpoolt näha veel tohutu rauduks keset välisseina ja tagapool pesuruumi uks. Eesaeda varjab kõrge tara ja meil oli plaan kasvatada igasse külge hekk – et oleks privaatsust, nagu David alati ütles –, aga hekitaimed, mis ta valis, võtavad suureks kasvamiseks terve igaviku aega. Meie maja on ilmselt üks uhkeimaid Milton Fallsis. See on ultramoodne ekvivalent vanemas stiilis, aprikoosikarva tellistest kahekordsele majale ümber nurga – mille omanikud on Ivy ja Wyatt – ning mõlemad majad on suuremad kui teistel, justkui nii Wyattil kui Davidil olnuks vaja oma koduga muljet avaldada.

      David tahtis täita meie maja paljude lastega, ent ma polnud kunagi mõistnud, milleks läks Wyattil ja Ivyl nii suurt kodu vaja, kui nad olid alati vaid kolmekesi. Nende kodu on laitmatu – Ivy hoiab seda nagu muuseumi. See on alati säravpuhas, see kujundatakse igal aastal ümber. Ivy ei tunnistaks kunagi, et tal on igav – aga sa näed märke, mis seda reedavad – ja ümberkujundamise sundidee on kindlasti üks neist.

      David tavatses öelda, et ta on sündinud valesse kohta. Ta kasvas siin üles ja seetõttu vihkas linna – aga võib-olla oleks ta pidanud sündima Melbourne’is või Londonis või Pariisis või Manhattanil – võib-olla oleks ta pidanud olema Kardashian, talle oleks meeldinud kogu see mõttetu tähelepanu. Saatuse ninanipsuna oli ta sündinud Ivyle ja Wyattile. Nad on suured kalad, aga selle asemel et särada maailma lavade rambivalguses, elavad tillukeses tiigis.

      Põrnitsen kõnniteed, sammudes nende majast mööda. Kell on üheksa, on teisipäeva hommik, niisiis tean, et Ivy on kodus. Ilmselt peseb pesu – ta tahab, et see saaks hommikul esimese asjana tehtud. Tõenäoliselt on ta maja taga, riputab pesu kuivama. Igaks juhuks, kui peaksin eksima, vahin pingsalt kõnniteed ja loen möödudes samme – ütlen sosinal arvu ja keskendun selle helile. Võib-olla ma näen välja nagu mingi hull, kui kõnnin oma endise ämma ja äia majast mööda ning pomisen midagi enda ette, aga see ei lase mul mõelda, kas Ivy püüab minuga juttu alustada, ning selleks ajaks, kui ütlen „nelikümmend kaheksa”, olen turvalisel territooriumil – naabrite Waltonite maja ees.

      See tundub olevat võit ja äkki ma soovin, et keegi mu tänase edenemise punktid kokku loeks.

      Mul on vaja piima ja see tähendab, et pean minema poodi, ja muidugi töötab Wyatt seal ikka veel – pealegi on ta poe omanik. Ilmselt on ta kontoris ja ma olen olnud selles ruumis miljon korda, niisiis tean, et tema laua ees on terve seinatäis turvakaameraid. Ta näeb mind kõndimas läbi müügisaali, tema lapselaps vastu rinda surutud. Ta ei tule mulle tere ütlema – vastupidi Ivyle on ta mind Tragöödiast alates kangekaelse otsustavusega vältinud. Seetõttu olen kindel, et ta ei lahku kontorist, kui olen tema poes, ja see on ainus põhjus, miks ma seal üldse käin.