tundis kõhus külma kõhedust. See ähvardas temast välja tungida ja teda üleni haarata. Järsku hakkasid ta jalad taas liikuma ja ta sammus tagasi maja poole.
Ta ema pani parasjagu kannuga teevett keema – täpselt niisamuti, nagu ta nägi ema vaimusilmas tegemas siis, kui ta oli temast tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kui ta oli kööki jõudnud, pani ta tagaukse kinni, kuigi pehme tuul ja mesilaste soe sumin akna all lavendlites oleks olnud mõnus.
„Sa tunned temast veel ikka puudust, eks ole?”
Mees kehitas õlga ja vaatas siis oma jalgu. Ema hakkaks kindlasti pragama, kui ta näeb, et ta polnud sisse tulles jalgu matil puhtaks teinud. Ta läks ukse juurde tagasi ja pühkis jalad puhtaks. Kui ta pilgu emale tõstis, vaatas too teda ühe oma tuttava mind-sa-juba-ei-peta-pilguga.
Mis kasu oleks sellest, kui ta emale räägikski, et osaliselt ootas ta tõesti ikka veel seda, et Ryan marsiks tagauksest sisse ja meelitaks ta ema seni, kuni too annaks talle viilu oma kuulsast Victoria koogist. Ta vaatas aknast Chambersite aeda naaberkrundil.
„Ma pole Ferni seekord siin olles veel näinudki.”
Ema võttis köögikapist teekannu välja. „Ta ema ütleb, et tal olla väga palju tööd.”
Mees noogutas. See oli väga Ferni moodi. Pühendunud, rügas kõvasti tööd, üdini lojaalne. „Loodan, et ta ei tee endale sellega liiga.”
Ema naeris. „Räägid juba nagu Jim ja Helen! Selle vaese tüdruku kallal irisetakse ja noritakse ikka iga nurga peal. Pole siis ime, et ta siit ära kolis.”
Aga ema ei teadnud midagi lubadusest, mis ta oli endale andnud. Ryani matusepäeval oli ta peitnud end kõrgele vana õunapuu otsa, kuulutanud naabritüdruku oma väikeseks õeks ja vandunud, et kannab tema eest hoolt. Muidugi oli ta teda kiusanud ja piinanud just nii, nagu oleks seda teinud Ryan, ent ta oli tüdrukut ka kaitsnud. Ja mõnikord läks see talle päris kalliks maksma.
Ema sirutas käe teekarbi järele. „Tema korterikaaslasest ma seevastu suurt lugu ei pea. On selline metsik tegelane.”
Mehe nägu tõmbus uudishimust pingule. Fernil oli keegi korterikaaslane? Mees või naine?
„Kas… kas tal on keegi kavaler?”
Ema raputas pead. „Kui, siis mina ei tea sellest midagi. Möödunud aastal oli tal üks tõsisem lugu. Olin juba kindel, et nad jäävad kokku, ent siis sai mees ametikõrgendust ja kadus kui tina tuhka.”
„Kas ma võin selle tüübi üles otsida ja talle vastu lõugu anda?”
Veekannust pahvis auru välja, mis sobis suurepäraselt tema tujuga. Läbilõikav vilin andis teada, et vesi oli keemispunktis ja ta keeras automaatselt gaasi kinni. Köök oli jälle vaikne.
„No tead, ta pole enam üheksa-aastane,” ütles ema.
Ta teadis seda. Sellest tüdrukust oli lihtsalt kergem niimoodi mõelda.
„Nagu ma ütlesin, sa oled sama hull kui ta vanemad. Te kõik tahate mähkida ta vatipadja sisse. Nende nimel kannatab ta selle välja ja ka Ryani pärast, ent pea mu sõnu meeles: ta ei hakka sind kindlasti tänama, kui sa sellesse loosse sekkud.”
Tühi jutt! Fernil oleks kindlasti hea meel teda näha. Ta oli Fernile ju naise kõige lemmikum suur isehakanud vend.
Ema sirutas käe ja sasis ta juukseid.
„Ee-maa!”
„Mina ei suudaks sind iial piisavalt kaua ühe koha peal hoida, et sind millessegi mähkida.” Naine läks tagaukse juurde ja tegi selle lahti, et soe päikesevalgus sisse pääseks. „Ent praktiliselt pool sellest ajast, mil sa tegeled igasugu ekstreemspordiga, kardan ma sinu pärast ikka väga. Ma mõistan täielikult soovi oma ainsat last igati kaitsta.”
„Ma olen sulle ju öelnud, et ma oskan end hoida.”
Oli aeg teemat vahetada.
„Oled sa kindel, ema, et sa ei taha lasta mul selle puhkuse eest maksta? Te olete tahtnud isaga juba aastaid sinna Loch Lomondisse minna. Võiksin organiseerida teile kogu reisitäie viietärnist luksust ja te ei peaks kulude pärast sugugi muretsema. Isa saaks vaheldust, mida ta nii väga vajab ja sina niisamuti.”
„Ahvatlev, ent tänan, ei. Jään kindlalt oma läinud aastal öeldud sõnade juurde. Su isa ja mina ei taha enam rohkem sinu raha, pigem tahaks me sind ennast sagedamini näha.”
„Sa ei pea ometi ikka veel kinni sellest totrast kokkuleppest?”
„Pean küll. Iga saja naela eest, mis sa tahad meile anda, tahan vastutasuks saada üks tund sinu aega. Kuuldavasti on see sinu kaliibriga meeste kohta päris hea tehing.” Ema pilgutas talle silma.
„Jah, ema, aga mina pean selle raha ju teenima, mitte vastupidi ja pealegi oled sa viimasel ajal mind päris palju näinud.”
„Arvestades, kui palju oled sa viimastel aastatel ära olnud, oled sa mulle veel ikka kõvasti aega võlgu.”
Mitte esimest korda ei pidanud Josh kahetsema, et oli selle jonnaka joone emalt pärinud. Ta lihtsalt pidi leidma olukorrast mingi väljapääsu.
Ema heitis talle taas ühe sellise pilgu. „Mine ja vaata, kas isaga on kõik hästi ja kas ta soovib tassikest teed.” Josh hakkas just köögist välja minema, ent ema kutsus ta tagasi. „Ja pane see tagasi sinna, kus on selle koht!”
Mees krimpsutas nägu ja võttis emalt vastu juhtmeta telefoni, kõndis siis kikivarvul elutuppa ja pani telefoni alusele. Nüüd isa juba norskas. Ajaleht laperdas iga väljahingamise ajal meeleheitlikult ja Josh tõstis selle tema pealt ära. Parem isa praegu üksi jätta. Puhkus oli talle väga vajalik.
Josh oli nüüd juba liigagi palju puhanud. Ta oli harjunud igasugu põnevate tegevustega. Toimetamisega. Seiklemisega. Jah, ta tahtis küll kodus olla ja ema aidata, kuni isa tervis paraneb, ent kõige elevam hetk viimase siinoldud kuue nädala jooksul oli olnud see, kui ta kuulis, et neljakümne kolmandasse majja olla sisse murtud. Ta pidi midagi ette võtma, et mitte hulluks minna. Pidi leidma Londonis midagi järgneval paaril päeval teha, muidu muutuks ta täiesti ogaraks.
Ja nii naljakas kui see ka ei tundu, avastas ta just siis, kui oli isa ajalehe kokku voltinud ja tahtis seda prügikorvi panna, selle tagaküljelt ühe kuulutuse. Ta adrenaliin hakkas kohe pulbitsema, kui ta seda luges.
Oli juba teisipäev ja ta oli ikka veel elus. Ja mitte ainult seda – ta hakkas juba peaaegu elust rõõmugi tundma. Nojah, ta oli söönud paar einet, mida ta tahtnuks pigem unustada ja vaadanud üht nii jubedat õudusfilmi, et pidi silmad kätega kinni katma, teisalt oli ta aga avastanud endas salsatantsu ande. Kes oleks küll võinud arvata, et ta puusad oskavad niimoodi vihistada ja keerutada? Juba pärast esimest tantsutundi tundis ta, et ta lausa kõnnib nüüd teistmoodi kui varem.
Ta naeratas üle ümmarguse kohvikulaua Lisette’ile ja hammustas veel ühe suutäie rulli keeratud lavašivõileiba. Ta sõbranna oli siiski tabanud naelapea pihta. Ainult et muidugi ei kavatsenud ta seda Lisette’ile tunnistada. See ärataks temas vaid veel hullumeelsemaid ideid.
Ikkagi ootas ta juba pühapäeva hommikut, kui ta saab oma elu üle taas ise otsustada. Ainult neli päeva veel. Kui hull see siis ikka olla saab?
„Ja sealt tulebki Simon,” ütles Lisette ja lehvitas ukse poole.
Fern pööras ringi ja naeratas. Simon oli üks kena kutt. Ta oli teda päris hästi tundma õppinud, kui nad oma kohalike vabatahtlike rühmas mitmesuguseid korjandusi planeerisid.
„Kas kõik on homseks valmis?” küsis ta, mees aga tõmbas tooli laua alt välja ja ronis selle peale.
Mees noogutas ja lisas hingeldades: „Vabandage, et hiljaks jäin. Üks inimene registreeris end veel viimasel minutil benji-hüppele ja ma pidin natuke paberitööd tegema.”
Lisette muigas: „On ta ka kuum tükk?”
Simon vaatas tühja pilguga