Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr

polnud iga päev nii, aga siiski sageli. Ma olin paar aastat sünnitusosakonnas ülemõde. Põnevus ja ootamatused hoidsid mind kaua elevil, aga lõpuks tuli sein ette. Ma armastan naiste tervisega tegelda, aga ma ei saanud enam olla suurlinnameditsiini vallas. Issand, ma pean hoogu maha võtma. Olen omadega läbi.“

      „Sul on vaja jätta meeletu hulk adrenaliini seljataha,“ ütles Jack.

      „Jah, mind on adrenaliinisõltlaseks peetud. Kiirabiõed on seda sageli.“ Mel naeratas. „Ma püüan oma sõltuvusest loobuda.“

      „Oled sa kunagi väikelinnas elanud?“ küsis Jack ja valas Meli tassi täis.

      Mel raputas pead. „Väikseim linn, kus ma elanud olen, oli vähemalt miljoni elanikuga. Ma kasvasin Seattle’is ja läksin Lõuna-California kolledžisse.“

      „Väikelinnad võivad toredad olla. Ja seal võib omamoodi draamat olla. Ja ohtu.“

      „Nagu näiteks?“ küsis Mel kohvi rüübates.

      „Üleujutus. Tulekahju. Metsik loodus. Jahimehed, kes ei järgi reegleid. Mõni juhuslik kriminaal. Siin on palju kanepikasvatajaid, kuigi mitte Neitsijõel, nii palju kui mina tean. Humboldti omakasvatatud – siin nimetatakse seda nii. See on kokkuhoidev seltskond, kes tavaliselt omaette hoiab – ei taha tähelepanu tõmmata. Aeg-ajalt on siiski mõni narkootikumidega seostatud kuritegu.“ Jack muigas. „Aga midagi sellist pole sa ju linnas kogenud, mis?“

      „Kui ma vaheldust otsisin, siis ma poleks pidanud nii drastilist sammu astuma. See on nagu külm kalkun. Ma oleks pidanud järk-järgult tagasi tõmbuma. Proovima ehk linna, kus on paarsada tuhat elanikku ja Starbucks.“

      „Sa ei taha ometi öelda, et Starbucksist saab paremat kohvi kui see, mida sa praegu jood,“ ütles Jack Meli tassi suunas noogutades.

      Mel naeris järsult. „Kohv on suurepärane.“ Ta kinkis Jackile heakskiitva naeratuse ja otsustas, et sel tüübil pole viga. „Ma oleksin pidanud teede peale mõtlema. Mõelda vaid, et ma jätsin Los Angelese kiirteede õuduse nende mägede vapustavate kurvide ja kaljude pärast… Huh.“ Teda läbis värin. „Kui ma sellisesse kohta jääksingi, siis teie toidu pärast.“

      Jack kummardus talle lähemale, toetades käed letile. Sügavpruunid silmad helkisid tõsiste kulmude all soojalt. „Ma laseksin selle majakese sinu jaoks ruttu korda teha,“ ütles ta.

      „Jah, seda ma olen ennegi kuulnud.“ Mel sirutas käe välja ja Jack võttis selle vastu. Mel tundis mõhnu, kui mees õrnalt ta kätt pigistas; see oli mees, kes tegi rasket füüsilist tööd. „Aitäh, Jack. Sinu baar oli selle eksperimendi ainus osa, mida ma nautisin.“ Ta tõusis püsti ja hakkas käekotist rahakotti otsima. „Kui palju ma sulle võlgnen?“

      „See on maja kulul. Vähim, mida ma teha saan.“

      „Ole nüüd, Jack – see polnud ju sinu süü.“

      „Hästi. Ma saadan Hope’ile arve.“

      Sel hetkel astus köögist välja Jutlustaja, käes rätikusse mähitud nõu. Ta ulatas selle Jackile.

      „Arsti hommikusöök. Ma saadan sind välja.“

      „Hea küll,“ ütles Mel.

      Auto juurde jõudes ütles Jack: „Ilma naljata. Sa võiksid selle peale mõelda.“

      „Andesta Jack. See pole minu jaoks.“

      „Neetud siis. Siin kandis on noortest ilusatest naistest tõeline nappus. Ohutut sõitu.“ Ta pigistas kergelt Meli õlga, hoides teise käega toidunõu tasakaalus. Ja Mel suutis mõelda vaid sellest, kui veetlev mees see oli. Ääretu seksapiil tumedates silmades, tugev lõug väikese lohuga ja lahke, muretu olekuga, mis andis mõista, et ta polnud oma heast välimusest teadlik. Keegi peaks ta ära napsama, enne kui ta sellest ka ise aru saab. Ilmselt oligi keegi seda juba teinud.

      Mel vaatas, kuidas mees üle tee arsti maja juurde läks, ja istus siis autosse. Ta tegi tühjal tänaval tagasipöörde ja suundus tuldud teed mööda tagasi. Arsti maja juurde jõudes aeglustas ta sõitu. Jack oli verandal kükkis ja vaatas midagi. Ta hoidis kaetud nõud ikka veel ühe käega ja tõstis teise, andes Melile peatumiseks märku. Kui Jack auto poole vaatas, oli ta näol šokeeritud ilme. Uskumatus.

      Mel peatas auto ja tuli välja. „Kas kõik on korras?“ küsis ta.

      Jack tõusis püsti. „Ei,“ ütles ta. „Kas sa saaksid korraks siia tulla?“

      Mel jättis autoukse lahti ja läks joostes veranda juurde. Tohtri ukse ees maas oli kast ja Jacki ilme oli endiselt rabatud. Mel kükitas, vaatas sisse ja nägi, kuidas seal vingerdas ja siples beebi. „Jeesus,“ ütles ta.

      „Eih,“ vastas Jack. „Ma ei usu, et see on Jeesus.“

      „Seda beebit polnud siin, kui ma enne mööda sõitsin.“

      Mel tõstis kasti üles ja palus Jackil auto parkida ja seisma panna. Ta helistas arsti uksekella ja pärast mõnda pingelist hetke avas too ukse, seljas ruuduline flanellist hommikumantel, mis oli lõdvalt ümber ta suure kõhu seotud ja kattis vaevalt öösärki, kõhnad jalad alt välja paistmas.