nüüd ilmselt minema.“
Ta tõstis pea ja nägi Bried avatud rõduuksel seismas, seljas samad riided, millega ta oli haiglast koju tulnud. „Brie,“ ütles ta püsti tõustes.
„Ma olen mitu korda uurijatega rääkinud. Jerome Powelli, vägistaja jäljed viivad New Mexiconi ja kaovad seal,“ ütles ta väga asiselt. „Ma võin sulle oma kogemuse põhjal kinnitada, et vähemalt üheksakümne viie protsendise tõenäosusega on ta läinud – teisel territooriumil. Ma alustan kohe nõustamise ja rühmateraapiaga – ja ma olen otsustanud mõneks ajaks töölt koju jääda. Jack ja Mel tahavad nädala lõpuni jääda, aga sina peaksid minema. Külasta oma perekonda.“
„Kas tahaksid tulla ja minuga istuda?“ küsis Mike.
Brie raputas pead. „Ma räägin iga päev ringkonnaprokuröriga, uurin, mida ta teada on saanud. Muidugi jään ma siia. Kui mul on politseilt abi vaja, siis mul on olemas endine abikaasa, kes tunneb end väga süüdi. Ja on äärmiselt abivalmis.“ Ta hingas sisse. „Ma tahtsin hüvasti jätta. Ja sind tänada, et sa aidata püüdsid.“
„Brie,“ ütles Mike talle lähemale astudes, käed avatud.
Brie tõstis käe ja pilk ta silmis peatas Mike’i joonelt. Brie raputas pead, hoidis kätt tõstetuna Mike’i ees. „Sa mõistad,“ ütles ta, hoiatades Mike’i lähemale astumise, puudutamise eest.
„Muidugi,“ ütles Mike.
„Sõida ettevaatlikult,“ ütles Brie ja kadus majja.
TEINE PEATÜKK
Nädal aega hiljem naasid Mel ja Jack Neitsijõele, et igapäevaeluga jätkata. Mel läks igal hommikul tohtri juurde, laps päevaks kaasas. Kui midagi pakilist esile kerkis, sai ta lapse alati baari Jacki juurde viia, või kui Jacki polnud, siis hoidis Paige või Jutlustaja või Mike suurima hea meelega last. Kui Melil oli kaasas lamamistool ja poisil oli kõht täis ja mähe puhas, võis enamjaolt kindel olla, et pisike David püsib rahulikuna umbes pool tundi, mis Melil kulus selleks, et patsient vastu võtta. David tegi ikka veel päeva jooksul kaks pikka uinakut: ühe hommikul ja teise pärastlõunal.
Mel oli Sacramentost tagasi olnud vähem kui kaks nädalat, kui tohtri juurde tuli teismeline tüdruk Neitsijõelt ja palus talt vastuvõttu. Carra Jean Winslow oli viisteist ja Mel polnud teda varem näinud. Tegelikult, kuigi Mel oli Neitsijõel üle aasta elanud ja töötanud, ei tundnud ta selle tüdruku vanemaid. Arvestades neiu vanust ja silmanähtavat ärevust, viis Mel ta läbivaatustuppa, enne kui küsis, mis mure tal on. Kui viieteistaastane tüdruk, kes ei köhinud ega kähisenud, tuli ilma vanemateta ämmaemanda vastuvõtule, siis paistsid selle põhjused olevat üsna piiratud ja ilmselged.
„Ma kuulsin, et on olemas tablett, mis ei lase rasedaks jääda, kui sa, tead küll, oled seksinud,“ ütles ta. Ta ütles seda väga vaikselt, vaadates samal ajal oma jalgu.
„Hädaabi kontratseptiiv. Aga see mõjub ainult siis, kui vahekorrast on vähe aega möödas.“
„Kaks õhtut,“ ütles tüdruk nõrgalt.
„Sellest piisab,“ sõnas Mel ja proovis tüdrukut naeratusega rahustada. „Probleeme? Valu? Veritsust? Midagi muud?“
„Veritsus. Natuke oli veritsust.“
„Esimene kord?“ küsis Mel lahkelt naeratades. Tüdruk noogutas. „Kas sulle on kunagi günekoloogilist läbivaatust tehtud?“
Tüdruk raputas pead ja vaatas uuesti maha.
„Ma tahaksin sind läbi vaadata, veenduda, et kõik on korras. See pole nii hirmus, kui sa arvad,“ ütles Mel õrnalt neiu käsivart puudutades. „Kui palju veritsust?“
„Mitte liiga palju. Pisut… Läheb paremaks…“
„Kuidas sa ennast tunned? Sealt?“
Tüdruk kehitas õlgu ja ütles: „Ikka veel natuke valus. Pole hullu.“
„Siis on hästi. Ma eeldan, et sa oled SOS-pillist huvitatud seetõttu, et te ei kasutanud kondoomi…“
„Ei,“ vastas Carra.
„Hea küll, me tuleme sellega toime. Kas sa võtaksid palun riidest lahti ja paneksid kitli selga?“
„Minu ema… Keegi ei tea, et ma siin olen.“
„Kõik on korras, Carra. See jääb meie vahele. Ma olen ainult sinu tervisest huvitatud. Sobib?“
„Sobib,“ vastas tüdruk.
„Ma tulen mõne minuti pärast tagasi. Võta kõik riided ära ja pane kittel selga.“
Vaeseke, mõtles Mel. Ta süda valutas noorte neidude pärast, kes olid ette kavatsemata, kindel olemata, millegi sellise otsa komistanud. Ja see käis pea kõikide noorte tüdrukute kohta. Aga vähemalt oli ta siin, vältimas uut katastroofi. Ta jättis Carrale küllalt aega, et lahti riietuda, aga ei lasknud tal nii kaua oodata, et tüdruku närvid krussi oleksid läinud, ja läks siis tagasi läbivaatustuppa.
„Mõõdame esmalt vererõhku ja kuulame su südant,“ ütles ta erksalt.
„Ma pean ise maksma,“ ütles Carra. „Ma ei taha, et vanemad sellest teada saaksid.“
„Carra, konfidentsiaalsus on siin kabinetis tähtis – sa võid selles kindel olla,“ ütles Mel. „Kõik saab korda.“ Ta pani vererõhu mõõtmiseks manseti paika, märgates tüdruku õlavarrel väikeseid sinikaid. „Sul on siin paar sinikat,“ sõnas ta.
„See pole midagi. See oli… võrkpall. See võib mõnikord karmiks minna.“
„Paistab, nagu keegi oleks sinust kinni haaranud,“ pakkus Mel.
Neiu kehitas õlgu. „Juhtub.“
Mel mõõtis vererõhku, mis oli normaalne. Ta kuulas Carra südant, vaatas silmi, kontrollis pupille. Kui südame närviline põksumine välja arvata, paistis tüdruk hea tervise juures olevat. Ta näitas Carrale peeglit, selgitas protseduuri ja sättis ta ettevaatlikult vaginaalseks läbivaatuseks vajalikku asendisse. „Kenasti ja aeglaselt, jalad siia, libista end allapoole. Just nii. Püüa lõdvestuda, põlved laiali, kullake. Aitäh. See pole sugugi hull, nii et hinga sügavalt sisse ja püüa lõdvestuda.“
„Hea küll,“ vastas tüdruk ja hakkas vaikselt nutma.
„Ära nuta,“ lohutas Mel õrnalt. „Kõik saab korda, sest sa tulid kohe minu juurde.“ Ta lükkas õrnalt tüdruku põlvi rohkem laiali ja kangestus. Carra häbe oli sinikaid täis ja paistes; sinikad olid ka ta reite sisekülgedel ja need olid rabavalt sarnased sinikatega õlavarrel. Ilmne pöidlajälg ja sõrmejäljed. Oh, pagan võtaks! Mel tõusis toolilt püsti ja vaatas üle kardina Carrale otsa. „Carra, ma näen, et sul on väga valus. Sinikad ja paistetus ja marrastus. Ma tahaksin jätkata, veenduda, et kõik on hästi. Aga ainult siis, kui see sulle sobib. Kas kõik on korras?“
Tüdruk pigistas silmad kinni, kuid noogutas.
„Ma olen nii õrn kui võimalik,“ ütles Mel. Ta tõmbas kindad kätte, ent pani peegli kõrvale. „Ma vaatan ainult su vagiina ja emaka üle, Carra – ma ei kasuta peeglit, sest sul on valus. Hinga palun sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja. Vaat nii,“ ütles ta. „See võtab vaid hetke. Ära pinguta. Lõdvesta lihased, Carra. Vaat nii, väga hea. Ütle, kas selline surve teeb valu?“
„Mitte eriti,“ vastas tüdruk.
Miks need asjad alati korraga juhtuvad? mõtles Mel. Ma pole veel Briest üle saanud! Carra tupesein oli marraskil, rebenenud. Katki. Neitsinahk oli lahti rebitud ja nägi välja nagu hulk pisikesi sõrmi. Ta lõpetas kähku läbivaatuse ja kuigi tal polnud vägistamiskomplekti käepärast, oli tal siiski steriilne tampoon, millega ta vaginaalse proovi võttis, kuigi DNA leidmise jaoks võis juba liiga hilja olla.
„Hea küll, Carra, luba ma aitan sind istuma.“ Mel tõmbas kindad käest