head. Aitavad seal, kus saavad. Mõistad?“
Naine naeratas talle häbelikult, kuid ta pilk oli taas maha suunatud.
„Mis su nimi on?“ küsis Jutlustaja uuesti. Naine surus huuled kõvasti kokku ja raputas taas pead. Pisarad valgusid jälle ta silmadesse. „Kõik on korras,“ ütles Jutlustaja vaikselt. „Tõesti.“
„Paige,“ sosistas naine, pisar mööda põske alla voolamas. „Paige,“ kordas ta vaikse häälega.
„Jah, hästi. See on ilus nimi. Sa võid siin oma nime öelda, ilma et kartma peaksid.“
„Sinu nimi?“
„John,“ ütles Jutlustaja ning imestas, miks ta seda enne polnud öelnud. Midagi selle naise juures mõjus nii, arvas ta. „John Middleton. Keegi ei kutsu mind siiski Johniks. Kõik hüüavad mind Jutlustajaks.“
„Sa oled vaimulik?“
„Ei,“ vastas Jutlustaja naerdes. „Kaugel sellest. Ainus, kes mind kunagi Johniks on kutsunud, on minu ema.“
„Kuidas isa sind hüüdis?“ küsis Paige.
„Lapsuke,“ ütles Jutlustaja ja naeratas. „Hei, lapsuke,“ rõhutas ta.
„Miks sind Jutlustajaks kutsutakse?“
„Ahh,“ vastas Jutlustaja end ujedalt kössi tõmmates. „Ma ei tea. Ma sain selle hüüdnime ammu, kui alles noore poisina merejalaväes olin. Poisid ütlesid, et ma olin ülikorralik ja range.“
„Tõesti? Kas sa oled siis?“
„Ei, tegelikult mitte,“ ütles Jutlustaja. „Ma ei vandunud kunagi. Ma käisin jumalateenistusel, kui see toimus. Ma kasvasin preestrite ja nunnade keskel – minu ema oli tõeline pühak. Ükski poistest ei käinud kunagi missal, seda ma mäletan. Ja minul oli kombeks eemale hoida, kui nad läksid välja end purju jooma ja naisi otsima. Ma ei tea… Mul polnud kunagi tahtmist seda teha. Ma ei ole naistega osav.“ Ta naeratas äkki. „See peaks kohe ilmselge olema, mis? Ja joomine pole mind tegelikult kunagi peibutanud.“
„Aga sul on baar?“ küsis Paige.
„See on Jacki baar. Ta hoolitseb inimeste eest põhjalikult. Me ei lase kellelgi siit minema minna, kui see turvaline pole, kas tead? Mulle meeldib õhtul üks pits võtta, aga pole põhjust selle pärast peavalu kannatada, mis?“ Ta muigas naisele.
„Kas ma peaksin sulle John ütlema?“ küsis Paige. „Või Jutlustaja?“
„Kuidas iganes soovid.“
„John,“ ütles naine. „Sobib?“
„Kui sa soovid. Jah,“ ütles Jutlustaja. „Jah, see meeldib mulle. Keegi pole ammu mind nii kutsunud.“
Paige langetas hetkeks pilgu, kuid tõstis selle siis taas. „Ma olen sulle väga tänulik, John. Et sa uksed avatuna hoidsid ja kõige eest.“
„See pole midagi erilist. Enamikul õhtutel oleme palju kauem avatud.“ Jutlustaja jõnksatas peaga poisi poole. „Kas ta ärkab näljasena?“
„Võib-olla,“ ütles Paige. „Mul oli autos maapähklivõid ja moosi, aga ta sõi need üsna ruttu ära.“
„Hea küll, üleval köögi kohal on vaba tuba. Võta köögist, mis sul vaja on – ma jätan sulle tule põlema. Mida iganes sa tahad. Külmkapis on piima. Ja apelsinimahla. Helbeid, leiba, maapähklivõid, veel seda suppi külmikus ja mikrolaineahi. Sobib?“
„See on sinust väga kena, aga…“
„Paige, sa näed välja, nagu kuluks sulle pisut puhkust ära, ja kui poiss hakkab haigeks jääma, siis sa ei taha teda selle märja ja külmaga välja viia.“
Paige mõtles hetke ja ütles: „Kui palju?“
Jutlustaja ei saanud sinna midagi parata, et naerma hakkas, kuid ta tõsines kiiresti. „Andesta, ma ei tahtnud naerda. Lihtsalt – see on minu vana tuba. See pole hotellituba ega midagi sellist. Ma elasin kaks aastat seal üleval, aga siis Jack ja Mel abiellusid ja mina sain endale Jacki korteri tagapool. See tuba köögi kohal – see lõhnab hommikuti pisut peekoni ja kohvi järele, aga see on üsna suur, avara vannitoaga. Üheks ööks ajab asja ära.“ Ta kehitas õlgu. „See on lihtsalt heanaaberlikkus. Sobib?“
„See on väga lahke,“ ütles Paige.
„See ei tekita mulle mingeid ebamugavusi – tuba on vaba. Aitan rõõmuga.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kas sul on kohver, mille ma saaksin sulle tuua või midagi?“
„Ainult üks, tagaistmel.“
„Ma toon selle ära. Sina võta oma brändi kaasa,“ ütles Jutlustaja. „Vala endale veel üks naps, kui sa seda vajad. Mina sinu asemel küll vajaksin, pärast vihmaga nendes mägedes sõitmist.“ Ta tõusis püsti. „Võta see kaasa ja ma juhatan sind tuppa. Ülakorrusele. Hmm – kas tahad, et aitan sul lapse süles üles viia?“
Ka Paige tõusis püsti. „Aitäh.“ Ta venitas õlgu – justkui olles pikast sõidust kange. „Kui sul midagi selle vastu pole.“
„Pole probleemi,“ ütles Jutlustaja. „Kuule, et sa ei muretseks, siis sinu tuba ja minu korter pole omavahel isegi ühenduses – meie vahele jääb köök ja trepikoda. Pane lihtsalt uks lukku ja puhka rahulikult.“ Jutlustaja võttis õrnalt ja kohmakalt väikese poisi oma kätele. Lapse pea vajus ta õla najale ja see tundus kummaline. Tal polnud laste tassimisega palju kogemusi, aga talle meeldis see tunne. Ta silitas paar korda lapse selga. „Siitkaudu.“
Jutlustaja juhatas teed läbi köögi ja trepist üles. Ta avas ukse ja ütles: „Andesta, tuba on pisut segamini. Ma jätsin mõned asjad siia üles, näiteks hantlid. Aga linad on puhtad.“
„Paistab kena,“ ütles Paige. „Ma kaon siit kohe hommikul.“
„Ära selle pärast muretse. Kui sul on vaja paariks päevaks jääda, siis saame hakkama. Nagu ma ütlesin, see pole välja üürimiseks ega midagi. Seisab lihtsalt tühjana. Ma mõtlen, kui lapsel on väike pisik küljes või midagi…“
Ta pani poisi õrnalt voodile, tundes temast lahti laskmise vastu kummalist tõrksust. Lapse soojus ta rinna vastas oli lohutav. Ta ei suutnud vastu panna ja puudutas poisi pehmeid blonde juukseid. Ilus väike laps. „Kuidas oleks autovõtmetega? Ma lähen toon selle kohvri ära…“
Paige sobras oma tepitud kotis, mis meenutas mähkmekotti, kuigi poiss oli mähkmete jaoks juba liiga suur. Paige ulatas talle võtmed.
„Mul läheb vaid minut,“ ütles Jutlustaja.
Ta läks auto, väikese Honda juurde ja istus sisse. Ta pidi istme lõpuni taha lükkama ning ta põlved hõõrusid ikka veel vastu rooli. Ta sõitis maja taha ja parkis auto oma maasturi varju, kus see peatänavale ei paistnud, juhuks kui keegi peaks Paige’i otsima. Ta polnud kindel, kuidas seda selgitada – ta ei tahtnud, et Paige hirmu tunneks.
Ta tõmbas tagaistmelt kohvri välja; see oli kaugelt liiga väike kellegi jaoks, kes reisile on läinud. See oli sobiv inimesele, kes on lahkunud vaid nende riietega, mis tal seljas on.
Kui ta tagasi ülakorrusele jõudis, istus Paige kramplikult voodiäärel, poeg selja taga. Jutlustaja pani kohvri maha, pani võtmed sekretärkapi sahtlisse ja astus paar sammu lähemale. Paige tõusis püsti ja vaatas talle silma. „Kuule. Hmm. Ma liigutasin su autot – panin selle oma maasturi taha. Tänavalt ära. Nüüd pole seda tee pealt näha. Nii et kui sa välja vaatad, siis tead – see on maja taga. Ma soovitan sul paigale jääda, oodata, kuni vihm üle jääb, ja reisida kuivas ja päevavalges. Aga kui sa muutud – tead küll – närviliseks, siis baar käib ainult seestpoolt lukku ja siin on su võtmed. Sellest pole midagi, kui sa… Kui sa ei suuda näiteks rahuneda ja pead lahkuma, sellest pole midagi, kui baariuks lukust lahti jääb – see on siin tõeliselt vaikne, turvaline koht. Mõnikord unustame isegi selle lukku panna. Täna õhtul panen kindlasti