Klaaskuppel. Sylvia Plath

ette, milline võiks olla sünkroontõlk, kellele pr Willard riskiks mind tutvustada, kui tema ainus mõte on panna mind paari kusagil New Yorgi osariigi mägipiirkonnas tuberkuloosiravil oleva Buddyga. Ta oli koguni kaubelnud mulle suveks sinna sanatooriumi ettekandjakohta, et Buddy ennast liiga üksildasena ei tunneks. Ei tema ega ta poeg saanud aru, miks ma olin eelistanud New York Cityt.

      Peegel mu tualettlaua kohal paistis kergelt kõver ja liiga läikiv. See moonutas nägu nagu plommihõbeda kuulike. Korraks mõtlesin ma, et poeks õige linade vahele ja katsuks magada, kuid see idee istus mulle sama vähe kui soditud ja määrdunud kirja toppimine puhtasse siledasse ümbrikku. Ma otsustasin minna kuuma vanni.

      Küllap on olemas hulk asju, mille vastu kuum vann ei aita, kuid mina neid kuigi palju ei tea. Kui ma olen kurb, et pean kord surema, või niivõrd närvis, et ei saa und, või armunud kellessegi, keda ma nädal aega ei näe, vajun ma ära just parajal määral, et lõpuks öelda: „Läheks õige ja teeks endale ühe kuuma vanni.“

      Vannis olles ma mediteerin. Vesi peab olema väga kuum, nii et jalga sisse pistes seal vaevu seista kannatab. Siis tuleb lasta end toll-tollilt allapoole, kuni oledki kaelast saadik vees.

      Ma mäletan kõiki lagesid kõikide vannide kohal, kus ma olen olnud kaelani vees. Mäletan lagede materjali, pragusid, värvitoone, niiskuseplekke ja lambikupleid. Mäletan ka vanne endid, iidvanu greifijalgseid ja moodsaid surnukirstukujulisi ning toretsevaid roosast marmorist vanne, mis paiknevad tubaste vesiroositiikide ääres, samuti mäletan ma veekraanide kuju ja suurust ning kõikvõimalikke seebialuseid.

      Mitte kusagil mujal ei tunne ma end loomulikumalt kui kuumas vannis.

      Seal naistehotelli seitsmeteistkümnendal korrusel, kõrgel New Yorgi džässihala ja tõuklemise kohal lamasin ma vannis ligi tund aega ja tundsin, et saan tasapisi jälle puhtaks. Ma ei usu ristimisse, ei Jordani jõe vees ega muidu, kuid mul on tunne, et kuuma vanni suhtun ma umbes nii, nagu usklikud suhtuvad pühasse veesse.

      Ma ütlesin endale: Doreen haihtub, Lenny Shepherd haihtub, Frankie haihtub, New York haihtub, kõik nad haihtuvad ja ükski ei tähenda enam midagi. Ma ei tunne neid, ma pole neid kunagi tundnud ja ma olen väga puhas. Kõik see alkohol ja kleepuvad suudlused, mida ma nägin, ja tolm, mis tagasiteel mu nahale kogunes, muundub puhtuseks minu sees.

      Mida kauem ma seal selges kuumas vees olin, seda puhastatumana ma ennast tundsin, ja kui ma lõpuks vannist välja astusin, keerates end hotelli suure ja pehme valge saunalina sisse, olin ma üleni uus ja süütu nagu vastsündinud laps.

      Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, kui kuulsin koputust. Ma ei teinud sellest algul välja, sest koputaja kordas aina „Elly, Elly, Elly, lase mind sisse“, ent ma ei tundnud ühtegi Ellyt. Kuid siis kostis üle tuhmi prõmmimise teistsugune, terav kop-kop ja märksa käredam hääl nõudis: „Preili Greenwood, teie sõbratar vajab teid,“ mispeale mulle sai selgeks, et see on Doreen.

      Ma kargasin jalule ja seisin mõne hetke pööritusest jagu saada püüdes keset pimedat tuba. Olin Doreeni peale ülesajamise pärast vihane. Ainus viis tollest kurvast ööst ülesaamiseks oli korralikult välja magada ja nüüd kavatses ta oma tulekuga kõik ära rikkuda. Ma mõtlesin, et kui ma magamist teeskleksin, läheks ta ehk oma koputamisega minema ja jätaks mu rahule, kuid ma ootasin ja ta ei läinud.

      „Elly, Elly, Elly,“ mõmises esimene hääl ja ka teine sisistas edasi: „Preili Greenwood, preili Greenwood, preili Greenwood,“ nagu oleksin ma kahestunud isiksus või midagi sellesarnast.

      Ma avasin ukse ja kissitasin koridori heleda valguse käes silmi. Mulle paistis, et pole ei öö ega päev, vaid mingi tontlik vahepealne aeg, mis on end kiilunud öö ja päeva vahele ega taha kuidagi lõppeda.

      Doreen oli vajunud uksepiida najale. Kui ma toast välja astusin, kukkus ta mu käte vahele. Ma ei näinud ta nägu, sest ta pea rippus rinnal ja traatkõvad blondid salgud ümbritsesid musti juuksejuuri nagu hulatantsija peaehe.

      Musta vormi riietatud ööteenijas tundsin ma ära vurrudega naise, kes muidu triikis ühes selle korruse alati rahvast täis toakeses meie päevaseid kleite ja õhtutualette. Ma ei taibanud, kust ta võis tunda Doreeni ja miks ta oli nõustunud aitama teda mind äratada, selle asemel et viia ta vaikselt tagasi oma tuppa.

      Nähes, et Doreen on mu käte vahel aeg-ajalt virilalt luksatades vait jäänud, suundus naine piki koridori oma iidse Singeri-õmblusmasina ja valge triikimislauaga tuppa. Ma tahtsin joosta talle järele ja öelda, et mul pole Doreeniga mingit pistmist, sest naine tundus range, töökas ja kombelõtvust mittesalliv nagu vanema põlve Euroopa immigrant ning meenutas mulle mu Austria vanaema.

      „Lase mind pikali, lase mind pikali,“ pomises Doreen. „Lase mind pikali, lase mind pikali.“

      Ma mõistsin, et kui ma lohistan ta üle läve tuppa ja panen oma voodisse, ei saa ma temast niipea lahti.

      Ta oli kogu keharaskusega mu käe peal, soe ja pehme nagu padjavirn, kõrgetel tikk-kontsadel jalad totralt ripakil. Teda pikka koridori mööda kuhugi tassida käis mulle kõvasti üle jõu.

      Ma otsustasin, et ainus õige tegu on ta siiasamasse vaibale maha poetada, panna uks kinni ja lukku ning minna tagasi voodisse. Kui Doreen ärkab, ei mäleta ta, mis juhtus, ja arvab, et minestas mu ukse taga, kui ma magasin, tõuseb ise üles ja läheb rahulikult oma tuppa.

      Ma hakkasin Doreeni tasakesi rohelisele esikuvaibale laskma, kuid ta aietas kurguhäälselt ja nõksatas ettepoole mu käte vahelt välja. Pruun oksejuga purskus ta suust, valgudes suure loiguna mu jalge ette.

      Äkki muutus ta keha veelgi raskemaks, pea vajus päris põranda ligi, blondid juuksesalgud sõudsid okseloigus nagu sohu uppunud puude juured ja ma sain aru, et ta magab. Tõmbusin temast eemale. Olin ka ise väsimusest ümber kukkumas.

      Tol ööl tegin ma Doreeniga arved klaariks. Ma otsustasin, et jälgin teda ja kuulan, mida ta räägib, kuid sisimas ei tee temaga mingit tegemist. Sisimas jään ma truuks Betsyle ühes ta süütute sõbrannadega. Sest Betsy on see, kellega ma südames sarnanen.

      Ma läksin vaikselt oma tuppa ja panin ukse kinni. Mõelnud pisut järele, ei pannud ma seda lukku. Seda ei suutnud ma siiski teha.

      Ärganud järgmise hommiku umbses, päikesepaisteta kuumuses, panin ma riidesse, loputasin külma veega nägu, värvisin pisut huuli ja avasin ettevaatlikult esikuukse. Ma arvasin vist, et Doreeni keha lebab ikka veel okseloigus nagu mu enda räpast loomust paljastav näotu lõuend.