mulle pandi nimeks Claire „Claire de Lune’i“ järgi – segane Claire.“ Nad naeratasid lapsepõlvenalja peale. „Aga ma pean tunnistama …“ jätkas Claire, kui nende tütarde laul kööki kostis, „… et ma eelistan ikka Hans Christian Anderseni muinasjuttu „Lumekuninganna“ sellele Disney versioonile. Mida ema küll meile ei lugenud, kui me väikesed olime? Vähemalt oli meil seegi. Mäletad seda muinasjuttu kahest õest, kes õppisid kokku hoidma?“
Laulu sõnad kandusid uuesti kööki, võimalik, et seda lasti juba kümnendat korda. Laulu sõnad sellest, et minevik on minevik ja peab edasi liikuma, ehkki südames on kahtlused …
Võib-olla, mõtles Claire, kui nad tõusid ja tütarde juurde läksid, oligi tal vaja kuulda seda laulu, mis neid hulluks ajas.
3
„ISTUME siia piknikulaua äärde,“ pakkus Nick, kui nad Sugden Parkis, teisel pool US 41, kus Claire’i maja asus, tema mustast BMWst välja tulid. Siia kostis liiklusmüra summutatult. See paistis olevat nagu teine maailm.
Nickil oli käes jahutuskast ja ruuduline tekk, ehkki õhutemperatuur lähenes kolmekümne kolmele kraadile. Claire ei jõudnud ära oodata, millal leitsak asendub sügispäevade selge jahedusega, aga mingil moel tundusid rõhuv niiskus ja pilvine taevas olukorraga sobivat.
Lahelt puhuv soe tuuleõhk pani virvendama umbes miili kaugusel asuva tehisjärve. Pargitöötajad õpetasid lastele veesuusatamist ja hulk väikesi purjepaate siksakitas järvel. Pea kohal tiirlevate kalakotkaste kisa meenutas Claire’ile kohtuhoone juures nähtud drooni.
Siis märkas ta kõrgel järve kohal valget drooni, seda oli taeva taustal raske märgata. Claire oli lugenud, et droone võidakse kasutada moskiitotõrjeks, aga kindlasti tehti seda Evergladesi kohal, mitte sellises populaarses kohas nagu see siin. Ta otsis pilguga inimest, kes drooni juhtis. Võib-olla oli mees kaugel allpool, kus jalgrattatee metsa kadus.
Claire jälgis, kuidas Nick teki kulunud piknikulauale laotas. Mees võttis jahutuskotist mullijoogid, plastklaasid, jää ja kaks toidukarpi. Plastmassist noad-kahvlid, salvrätikud, tumedast jahust saiad ja väikesed võitoosid. Claire pani tähele, et kõik oli pärit Wynn’sist – see oli kesklinna turg, mida ta armastas, ent tavaliselt vältis, sest kulutas seal alati kaks korda rohkem, kui oli kavatsenud.
„Homaarisalat,“ ütles Nick tema vastas istet võttes, selg järve poole, ehkki Claire lootis, et mees istub tema kõrvale, et vältida muljet ülekuulamisest. Claire oli kehakeele suhtes väga tundlik ja mehe oma reetis praegu kannatamatust ja allasurutud viha. Veelgi hullem oli see, et kuna Nick oli seljaga päikese poole, võttis ta päikeseprillid eest ja uuris naist oma rahutust tekitavate hõbehallide silmadega. „Ma loodan, et homaar sobib.“
„Suurepäraselt. Ma sööksin seda ka siis, kui mu mõlemad käed oleksid haavatud, mitte ainult üks. Kuidas siis Florida osariik selle St. Augustine’i asjaga seotud on, kui mitte arvestada seda, et kui teie sõbrale süüdistus esitatakse, peetakse tema üle kohut seal.“
„Nii et te olete selle asja peale mõelnud. See on hea märk.“
„Võib-olla, aga ma pole valmis seda vastu võtma.“
„Ärme sõlmime lepingut muu kui ainult selle töö jaoks.“
Nick tõmbas särgitaskust paberilehe, voltis lahti ja pööras Claire’i poole. Nüüd oli tal kiire, ta oli innukas. Ja ta ei olnud naise küsimusele vastanud.
Claire võttis päikeseprillid eest, et paremini näha. See ei olnud leping, vaid pakkumine, kakssada dollarit tunniajase küsitluse eest! Ja viiskümmend dollarit „üldkonsultatsiooni“ eest! Claire polnud kunagi teeninud rohkem kui seitsekümmend viis dollarit terve vestluse eest. Siin pakuti ka kolmesajadollarilist päevaraha St. Augustine’is (St. Johnsi maakond) ja kusagil Palatkas (Putnami maakond) oldud aja eest, see pidi iga nädal tema arvele kantama. Tema sisikond viskas hundiratast, kui ta edasi luges. Kui ta aitab Nicki South Shoresi firmal tõestada, et Jasmine Montgomery Stanton ei tapnud oma ema, Francine Montgomeryt, lubati talle 10 000 dollari suurust preemiat. Nick oli dokumendile alla kirjutanud ja lasknud selle notaril kinnitada.
Algul Claire lihtsalt jõllitas paberit, kahvlitäis homaarisalatit poolel teel suu juurde. Ta pani kahvli käest ja vastas mehe pingsale pilgule. Nick nihutas end, et päike naisele otse näkku ei paistaks.
„See on teie jaoks oluline,“ ütles Claire peaaegu sosinal. „Te ütlesite, et ta – see Jasmine – oli sõber. Kas sellepärast?“
„See pole ainus põhjus. South Shoresi abil võtan ma tavaliselt juhtumeid, mille puhul usun, et niinimetatud enesetapp on tegelikult mõrv. Ma ei taha teid kallutada selles suhtes, mida te teada saate, aga ma ei usu, et see naine oleks end ise tapnud. Ta oli St. Johnsi maakonnas mõjuvõimas isik, talle kuulus Shadowlawn Hall, üks suuremaid kodusõjaeelsest ajast pärit istanduse häärbereid selles piirkonnas – see ei ole enam töötav istandus, vaid tõeline ajaloo- ja kultuuriaare. See on mitmeid põlvkondi tema perekonnas olnud. Rahalistel põhjustel tegi ta raske otsuse istandus kas Florida osariigile loovutada või oksjonile panna. Aga tema tütar Jasmine ei olnud nõus istandust perekonna käest ära andma, ehkki rahaliselt oli olukord raske. Ma olen kindel, et Jasmine ei tapnud oma ema, nii et seda tegi keegi teine. Lahkunu tuttavatelt tuleb vande all tunnistused võtta – ma tahtsin öelda, et neid tuleb küsitleda.“
„Ja muidugi Jasmine’i endaga tuleb rääkida.“
„Kaudselt. Võimud on teda meeletult väntsutanud ja nad võivad talle ikkagi süüdistuse esitada. Tal on väike personal ja vähemalt üks tuttav, keda tuleb küsitleda.“
„Lubage ma alustan siis teist, sest te tunnete teda piisavalt hästi, et tema süütuses nii veendunud olla. Tal oli ju emaga eriarvamusi maavalduse tuleviku küsimustes, milles mõned inimesed võivad näha mõrva motiivi.“
„Näete, ma teadsin, et te olete osav. Aga see pole nii,“ jäi Nick ettepoole kummardudes endale kindlaks. „Ta armastas oma ema. Ma tunnen teda – neid mõlemaid – aastaid. Francine oli mu isa sõber, mis teeb selle juhtumi minu jaoks veel olulisemaks. Isa hindas neid mõlemaid kõrgelt.“
„Ma lugesin, et teie isa asutas advokaadibüroo.“
„Tõsi.“
Claire arvas, et kerge teemavahetus mõjub mehele rahustavalt, aga ta paistis veelgi enam erutuvat. Ja Claire vajas palju rohkem infot, kui mees paistis jagada tahtvat. Nick haaras oma plastkahvlist nii tugevasti, et see murdus pooleks. Ta ohkas sügavalt, kortsutas kulmu ja pani kahvli käest.
„Pärast firma asutamist,“ rääkis Nick, „tekkisid isal probleemid investeeringutega kinnisvarasse ja see hävitas tema maine, aga see asi ei puuduta teda.“ Ta tõmbas silmad pilukile. „Olete minu tausta uurinud, nagu mina teie oma?“
„Veel mitte, aga te pole siinkandis just tundmatu inimene.“
„Ei, aga ma olen väga murelik inimene. Claire, ma vajan selles asjas teie abi. Võib-olla ka teistes asjades. Ma nägin, kui pagana osav te olete. Peale selle, et te olete diplomeeritud pettusteuurija, nägin teie netilehelt, et olete õppinud ka kohtumeditsiiniliste dokumentide uurimist. Ma ei usu, et selle juhtumi puhul oleks tegemist võltsingutega, aga tulevikus võib see olla oluline.“
Tulevikus, mõtles Claire. Me räägime juba tulevikust?
„Te olete tugev,“ jätkas Nick, „aga oskate mõjuda õrna ja ohutuna. Teis on midagi, mis inimestele meeldib ja neis usaldust tekitab, aga te olete osav ja nutikas inimesi läbi nägema ja nende valede soomust läbistama. Las ma esitan küsimuse, mida ajakirjanik teilt teada tahtis. Milliseid vahendeid peale verbide ajavormi ja kehakeele te inimeste läbinägemiseks veel kasutate?“
Claire noogutas, nüüd oli tegemist tema jaoks tuttava teemaga, ehkki ta oli teadlik, et mees oli vestluse endalt kõrvale juhtinud. Naine võttis suutäie homaarisalatit – imemaitsev – ehkki ta ei tundnud kiusatust kohe uut suutäit võtta, sest mees küsis tema kire kohta. Inimesed. Inimesed, kes ehitasid müüre, nagu tema vanemad