Tüdrukune. Eia Uus

teha, eirata aeg-ajalt selga vajuvaid tüüpe. Panen silmad kinni ja õõtsun niisama, proovin mitte kaasa laulda neid räpifraase, mida mäletan.

      Käed mu puusadel. Mind pööratakse aeglaselt ümber. Minu üllatuseks ei ole see Mona ega keegi nende kambast, ega isegi ükski mu mujalt tuttav. See on pikk võõras mees. Noor, habemega, sirge, pigem selge, puhas. Riides inimese moodi, mitte üks neist tagurpidi nokatsitega karikatuure. Siiski, ka temas on karikatuurset, aga hoopis hipsteri oma: suur pruun habe, eest nööpidega paks koduse mustriga kampsun (klubis!), tennised.

      Keemia on kohene, aga ma olen ka väga palju joonud. Ta vaatab häbematult kõnekalt otse silma. Hoiab mu puusadest, tõmbab enda vastu. Õõtsume samas rütmis. Ta lõhnab hästi. Tahan.

      Mida aeg edasi, mida rohkem elukogemust, seda hinnalisem, väärtuslikum selline päris „tahan“-reaktsioon tundub. Enamikuga on tunne pigem „okei, ma ju võin…“ Kui tekib aga päris tahe, soov, iha, tung, näib otse penetratsioonini minna raiskamisena. Suure osa naudingust pakub just see, mis toimub praegu. Aeglaselt teineteist puudutada, mu nägu vastu ta kaela, ta suu mu kõrva juures, mõni tobe erutav fraas otse klišeevabrikust.

      Ta tõmbab mu keskpõrandalt ära varjulisse kohta seina ääres, võtab kahe käega mu näost ja suudleb, surub oma puusad vastu mind. See on nii hea, et mind isegi ei häiri, et suudlen inimest, kellel on suur habe. Ta käsi liigub mu paljale reiele, kergitab olematut miniseelikut ning ma tean, et me oleme avalikus kohas, meist mööduvad inimesed ja turvamehed, keegi võib meid filmida ja nii edasi, aga mul on lihtsalt liiga hea, et hoolida. Tunnen end noore ja muretuna. Ma pole täna enam see inimene, kes olin eile. Täna olen ma naine, kel pole nädalavahetusel ühtki töökohustust ja kes võib-olla käibki klubis ja amelebki võõraste hipster-meestega.

      Pärast pikka ja väga nauditavat mängu ütlen, et pean tualetti minema, aga lipsan hoopis klubist välja.

      Ma tahtsin teda. Ta pilku, ta lõhna, ta käsi, ta nahka, ta viisi sõrmed mu juustesse sasida, ta häält, ta lähedust, ta puusi. Tahtsin ta suurt kampsunit lahti nööpida ja T-särki üle pea tõmmata, ta püksiluku avada ja ta peale ronida, tunda teda enda sees, ja tema keharaskust endal.

      Aga ma ei suuda endale täna maha müüa vestlust taksos, oma väsinud nägu hommikuvalguses, tema korteri lampe ja lõhna ja ta voodit ja võimalik, et pesemata voodilinu ja räpast vannituba ja pärastist lahkumist. Ega kehva seksi võimalust. Las parem jääb see hõrk Mona-tunne ja kõrvust tõstetus noormehe tähelepanust. Ilus õhtu. Ta ütles, kus ta töötab, ja ta nimi on kas Joosep või Joonas, leiaksin ta kindlasti üles, kui kunagi tahaksin.

      5

      Kell on neli läbi. See pole mitte koidik, vaid päike sirab juba kõrgel taevas, on suur suvi. Millal ma viimati hommikuni peol olin? Kümme aastat tagasi, rohkem? See on nüüd küll väärikas epohhi lõpu tähistamine.

      Võtan hamburgeri, sest kui juba, siis juba.

      Päike paistab silma, kui kodu poole kõnnin. Nii et see tunne on vabadus.

      Kuigi kell on öine, on juba nii mõnus temperatuur. Pähe tulevad laulusõnad: „Ma hulgun särgiväel, mul pole külm. Naerdes jooksen taas hommikusse…“ ja koos nendega ühe ebaõiglaselt vähetuntud laulu meloodia.

      Ma isegi mäletan suurt osa sõnadest, kuigi pole seda vist aastaid kuulnud, laulan omaette: „Homsesse päeva, mis tervitab maad, tulen ma üleni tüdrukusena…“

      Naeratan endamisi, vahepeal sulgen mõnuga silmad hommiku kohta üllatavalt soojale tuulele, mis tolmu üles keerutab. Vastu kõnnib üks noormees, vaatame teineteisele silma, möödume, pöörame mõlemad kõndides pilgu tagasi, teineteisele otsa, naeratame, liigume selg ees edasi, kumbki oma suunas, laiali.

      „Mis sa särad!“ hüüab ta vahemaa pealt.

      „Mõtlen, et peaks mere äärde minema!“ hõikan vastu.

      „Aga lähme!“ kisab ta.

      Ta seisab paigal, kõnnin tema juurde. „Sul tundub nii hästi,“ ütleb ta.

      „Ongi.“

      „Mina olen Jaanus.“

      „Tere, Jaanus, mina olen Helena.“ Valenimi tuleb nii loomulikult üle huulte.

      Kõnnime ühe tänavavahe koos, ta räägib oma hiljutisest reisist San Franciscosse, on igati meeldiv, temaga võiks rannast otse voodisse minna, aga äkitselt tunnen, et ma ikkagi üldse ei taha seda. Hunnitu hetk, või idee, on sümpaatse kainepoolse võõraga hommikupäikeses kohtuda ja mere äärde minna, aga see pole praegu see. Ma pean täna olema endaga, uue ajajärgu lävel, võib-olla ka veidi tüdrukune.

      Jätan hüvasti.

      6

      Üksi mere äärest koju jõudes söön veel, joon suure klaasi leiget vett sidruniga, ühe klaasi aspiriinilahusega, panen voodi kõrvale magneesiumiga vee, võtan unerohu, puhastan näo, kreemitan, kuulan oma unemeditatsiooni ja proovin magada.

      Nagu ikka pärast alkoholi, ärkan kaks tundi hiljem, unerohust hoolimata.