üles äratada.7
Tšornobõli tuumaelektrijaama 50-aastane direktor Viktor Brjuhhanov oli 1986. aastal Ukraina delegatsiooni liige. Kaua lojaalse parteiliikme ja tippjuhina teeninud Brjuhhanovi jaoks oli see esimene kongress. Kolm neljandikku delegaatidest olid seal samuti esimest korda, kuid Brjuhhanovi-suguseid juhte oli delegaatide seas natuke üle 350, mis moodustas umbes seitse protsenti nende koguarvust. Alla keskmist kasvu, sale, sirge selja, tahapoole kammitud lokkis mustade juustega ning mõneti kohmetu naeratusega Brjuhhanov jättis lahke ja õiglase inimese mulje. Tema alluvad hindasid teda hea inseneri ja tõhusa juhina. Alkoholi Brjuhhanov ei pruukinud, kuid teda iseloomustas sõltuvus tööst. Ta tegi pikki töötunde, rääkis vähe ning oli tuntud kui omapärane ja haruldane eksemplar: Nõukogude juht, kes saavutab oma tahte alluvate arvamust arvesse võttes.8
Privileeg saada delegaadiks oli tunnustus töö eest, mida Brjuhhanov tegi, juhtides maailma võimsuselt kolmandat tuumaelektrijaama. Ta oli selle nullist üles ehitanud ja nüüd töötas seal neli tuumareaktorit, millest igaüks tootis miljon megavatti elektrienergiat (MWe). Ehitati veel kaht reaktorit ja jaam ületas 1985. aasta plaani, tootes 29 miljardit MWe. Brjuhhanov oli saanud kaks kõrget Nõukogude autasu oma töö eest ja paljud uskusid, et ta on kindel kandidaat veel kõrgema preemia, Lenini ordeni ja sotsialistliku töö kangelase kuldtähe saamiseks. 1985. aasta novembri lõpupoole tähistas Ukraina ülemnõukogu Kiievis tema 50. sünnipäeva aukirjaga. Tema valimine delegaadiks, millega kaasnes vastav reväärimärk, oli omaette autasu, võrdne enamiku riiklike preemiatega või isegi ületas neid.
Kui Brjuhhanovi sünnipäeva eelõhtul saabus Kiievist üks reporter Prõpjatti, kus asus Tšornobõli jaam, et teha Brjuhhanoviga intervjuu tema saavutustest ja tulevikuplaanidest, avas tavaliselt kidakeelne Brjuhhanov külalisele end ootamatult. Ta meenutas külma talvepäeva 1970. aastal, kui ta saabus Tšornobõli ja võttis toa kohalikus võõrastemajas. Tol ajal vaid 35-aastane Brjuhhanov oli määratud direktoriks jõujaama, mis tuli alles rajada. „Tuleb tõdeda, et algul oli see hirmutav,” ütles Brjuhhanov reporterile. See oli nii tol ajal. Nüüd juhtis Brjuhhanov tuhandete kõrgelt kvalifitseeritud juhtide, inseneride ja töölistega ettevõtet. De facto vastutas ta ka ettevõtte linnaku Prõpjati haldamise eest, sinna oli majutatud peaaegu 50 000 ehitustöölist ja jaamapersonali liiget. Ta isegi kaebas reporterile vajaduse üle suunata inimesi ja vahendeid tuumajaamast linna, et tagada linna taristu tõrgeteta toimimine. Peale surutud „linnaisa” staatusega kaasnesid ka kaudsed tulud. Enne kongressi ja selle kestel avaldati kohalikes ning oblasti ajalehtedes, sealhulgas Tšornobõli omas, Brjuhhanovi fotosid ja teda iseloomustavaid kirjatükke.9
Kiievi oblasti delegatsioonist kongressi ajal Punasel väljakul ja grupi naasmisel Ukrainasse tehtud fotodel kannab Brjuhhanov ondatranahast karvamütsi ja lühikest lambanahkset kasukat mohäärsalliga ümber kaela. Kõik see oli tol ajal Nõukogude Liidus väärtuslik ja defitsiitne, andes märku omaniku prestiižist ning võimust. Brjuhhanov ei vajanud kongressi readelegaatidele rajatud poode, kuid Moskvas veedetud aeg andis talle soodsa võimaluse kohtuda kolleegidega oma tööstusvaldkonnas ning püüda mõjustada partei keskkomiteed ning energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumi, kelle haldusalla tema jaam kuulus. See ülesanne oli üsna kerge, võttes arvesse, et paljud mõlema asutuse ametnikud olid kunagi töötanud Tšornobõli jaamas, mida Brjuhhanov juhtis.10
1986. aasta 25. veebruari hommikul võtsid Viktor Brjuhhanov ja tema kaasdelegaadid kohad sisse Kremli Kongresside palees saali keskel asuva presiidiumi ees. Brjuhhanovi ja teiste temasuguste jaoks, kes viibisid oma esimesel parteikongressil, kujutas avamise rituaal huvitavat etendust, mille peamised tunnused pärinesid Stalini ajast.
Kell kümme hommikul sammusid partei poliitbüroo liikmed eesotsas Mihhail Gorbatšoviga presiidiumi. Nii nagu enamik inimesi, tundis Brjuhhanov nad ära portreede järgi, mis olid väljas avalikes hoonetes kõikjal üle Nõukogude Liidu. Nende seas oli ka KGB esimees Viktor Tšebrikov, kelle portree rippus veel aastakümneid hiljem Prõpjati kultuuripalees. Nagu kõik teised, nii tõusis ka Brjuhhanov püsti, et tervitada juhte aplausiga. Kui kiiduavaldused vaibusid, astus Gorbatšov esile. „Seltsimehed delegaadid,” kuulutas peasekretär ja tema häälest kostis erutust. „Liiduvabariikide, piirkondade ja oblastite parteikonverentsid valisid 5000 delegaati osalema Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) 27. kongressil. Kongressil viibib 4993 delegaati. Seitse inimest puudub mõjuval põhjusel. See annab meile õiguse alustada kongressi tööd.” Vastuväiteid polnud. Kongress alustas tööd.11
Päevakorra esimeste punktide seas oli austuse avaldamine pärast eelmist, 1981. aastal toimunud kongressi lahkunud kuuele vanaldasele poliitbüroo liikmele, sealhulgas kolmele peasekretärile – Brežnevile, Andropovile ja Tšernenkole. Kui kadunukesed said austatud, oli tee lahti uueks alguseks – Gorbatšovi poliitiliseks aruandeks kongressile. Koos lõunaoote ja kohvipausidega kestis see kogu ülejäänud päeva. Elukutseliste teadustajate meeskonnal kulus pärast kuus tundi, et see Nõukogude riigiraadios ette lugeda. Gorbatšov jõudis lähedale kommunistlike kõnede rekordile, mille püstitas samal kuul varem Fidel Castro, kes pidas Kuuba Kommunistliku Partei kongressil seitse tundi ja kümme minutit kestnud ettekande. Nüüd, istudes külaliste reas peasekretäri taga, kuulas Castro hoolikalt Gorbatšovi kõne tõlget. See osutus Nõukogude liidri kõige kriitilisemaks pöördumiseks pärast Stalini ajastu lõppu.12
„Aastate jooksul on mitte ainult objektiivsete tegurite mõjul, vaid eelkõige subjektiivsetel põhjustel partei- ja riigiorganite tegevus jäänud jalgu aja nõuetele, jäänud maha elust endast,” kuulutas peasekretär. „Probleemid riigi arengus on kuhjunud kiiremini, kui neid on suudetud lahendada. Inerts ja seisak riigihalduse viisides ja meetodites, töö dünaamilisuse alanemine, paberimajanduse suurenemine – kõik see kahjustas märkimisväärselt meie üritust. Ühiskonna elus ilmnesid seisaku elemendid.” Sellist kriitikat Nõukogude Liidus tegelikkuse ja kõrgema juhtkonna pihta ei olnud kuuldud alates Nikita Hruštšovi „salajasest” kõnest 20. parteikongressil 1956. aasta veebruaris. Gorbatšov märkis hiljem, et 1956. aasta kongress ja 27. parteikongress algasid samal kalendripäeval, 15. veebruaril. Sõna „zastoi”, mida ta kasutas seisaku kohta, sai üldtunnustatud terminiks 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse Nõukogude majanduslanguse tähistamiseks.
Gorbatšov tahtis, et partei „ületaks sotsiaalmajandusliku arengu negatiivsed aspektid võimalikult kiiresti, annaks sellele protsessile vajalikku liikuvust ja kiirendust, õpiks maksimaalselt mineviku vigadest”. Ta seadis Nõukogude majanduse ja ühiskonna ette auahne ülesande kahekordistada 15 aastaga sisemajanduse kogutoodangut (SKT), tõstes enne aastatuhande lõppu järsult töö tootlikkust. Selle ülesande lahendamisega panustas ta teaduslik-tehnilisse revolutsiooni, sealhulgas uute tehnoloogiate juurutamisse ning fossiilsetelt kütustelt, eriti söelt, naftalt ja gaasilt tuumaenergiale üleminekusse. „Jooksva viisaastaku plaani järgi lähevad käiku tuumajaamad, mis on kaks ja pool korda võimsamad kui eelmises plaanis ette nähtud, ning suur osa vanadest aegunud plokkidest soojuselektrijaamades vahetatakse välja,” kuulutas Gorbatšov.
Brjuhhanov teadis neid arve, need olid osa valitsuse energeetikaprogrammist, mis valmistati ette ja kuulutati välja enne kongressi. Kuid nüüd andis partei programmile kõlava avaliku heakskiidu. Viie aasta möödudes pidi järgmine parteikongress tulemused läbi vaatama ja partei juhtkond – juhul kui see peaks vajalikuks osutuma – karistama neid, kes vastutavad kavandatud tulemuse saavutamata jätmise pärast. See tähendas, et olemasolevad neli Tšornobõli jõujaama plokki pidid oma normi ületama, kuid peale selle tuli lõpule viia 5. ja 6. ploki ehitustööd ning need elektrivõrku ühendada. Kavandati ka esialgu kahe ja seejärel täiendavalt nelja reaktori ehitamist Prõpjatsi jõe teisele kaldale. Nende uute plokkide tootmisvõimsus pidi märkimisväärselt ületama vanade oma, tootes ühe miljoni asemel 1,5 miljonit megavatti elektrienergiat ploki kohta. Pärast 15 aastat žongleerimist ülesannetega, mida jaama ehitamine ja samal ajal käitamine kaasa tõid, tundis Brjuhhanov end kurnatuna, kuid partei nõudis rohkem tuumaenergiat ning ta pidi parteile vastu tulema.
Oma aruandes pööras Gorbatšov rohkem tähelepanu tuumarelvadele kui tuumaenergiale. Ta kutsus seltsimehi üles mõtlema uuele lähenemisele relvastuskontrollis, osutades, et tuumarelvad,