oma naisele vahele jääda.
„Me ei saa oma minevikku teiseks teha – mis olnud, see olnud. Samas võiksid sina oma mõtteviisi muuta ja mitte kogu aeg mulle halba nina alla hõõruda. Ma ei saa aru, mis naudingut see sulle pakub,” ütles Voldemar õige mürgiselt. Minevik on nagu rooste, mõtles ta. Kord kraabid ära, kuid varsti tuleb see jälle tagasi. Ja mitte midagi ei saa sinna parata. Ta mäletas hästi, kuidas oli paljude silmis kaua aega ikka see klubis lauast lauda koperdav tatine joodikutükk, kuigi polnud aastaid tilkagi alkoholi suhu võtnud.
Nad hakkasid pärale jõudma. Augustilõpu ilm oli soe, päike paistis ja ta oleks soovinud, et see oleks nende mõlema hinges vastu säranud. Aga seal ei säranud midagi.
„Ehk sul on veel meeles, et kaheksakümne kolmandal aastal tahtsid sa ennast lipsuga üles puua. Huvitav, kas pihid ka seda Reesi Ermile? Või tahad, et mina räägiksin niisugustest asjadest?” küsis Vivian varjamatu õelusega.
Seekord vajutas Voldemar järsult pidurile ja jättis auto seisma. Ta käed värisesid. Ta tundis, et hetk tagasi oli teda koheldud teenimatult halvasti. Voldemar hingas sügavalt ning ta silmad jäid peatuma naise süles oleval mineraalveepudelil. Talle viirastus, et see oli viin, et järgmisel hetkel sirutab ta käe ja kulistab sealt lõuatäie. Ta pani lauba vastu rooli ja kordas poolihääli: „Armas jumal, anna mulle pikka meelt leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, anna jõudu muuta seda, millest mu jõud üle käib, ja anna mulle tarkust nendel asjadel vahet teha.”
„Sa vaata, kui ilus on,” ütles Vivian, justkui oleks korrapealt äsja öeldu unustanud. Ta võttis tagaistmelt fotoaparaadi ja läks autost välja. Kui Voldemar pea tõstis ja tema poole vaatas, näis Vivian rohelise, päikest kiirgava heinamaa taustal õige kenana. Niiviisi, teda selja tagant silmitsedes, polnud tal vanust ega midagi. Ta ema nägi samuti hulga noorem välja, kui tegelikult oli. Neid peeti üsna sageli õdedeks.
Nagu ema, nii ka tütar, mõtles Voldemar mõtet, mida oli erinevatel elujuhtumitel arvutuid kordi mõelnud.
VIVIAN: SÕIT MAAKODUSSE
Vivianil tundis heameelt, et päike paistis ja väljas oli suviselt soe. Ning miks ilm ei oleks pidanud siis soe olema. Alles augusti lõpp, ikkagi. Talle ei meeldinud ühtki sõitu kehva ilmaga alustada. Küllap ma olen liiga tundlik, mõtles Vivian eneseirooniliselt. Voldemar heidab alatasa ette, et ta meeleolu ja olemist võivad ootamatult mõjutada pisiasjad – kuigi ilm ei ole Viviani arust kaugeltki pisiasi. Ilm tähendab esmajoones valgust. On suur vahe, kas ümbrus nukrutseb halluses või maalib päike pilgu ette erksalt värvilise maailma. Kauni ilmaga on hea alustada isegi teekonda maakodusse, ning Vivian arvas, et just seetõttu oli ta meel hommikust peale hästi hele ja süda rõõmustas, et lõpuks saab mere äärde. Viimasel ajal hakkas linn väga närvidele käima. Ta viibis seal nagu vangis, kus trellideks mured ja askeldused ning nädalate kaupa polnud võimalik neid olematuks teha. Aga nüüd oli, sest lootused teha sel suvel eriti mõjuv isikunäitus, lendasid lõpuks pahinal vastu taevast.
Viviani meelelaadiks oli kas kõik või mitte midagi. Seekord siis mitte midagi, ja mis siis … Nüüd võisid igasugused tülikad ja hinge kurnavad asjatoimetused mõneks ajaks unustusse vajuda.
Praegu Vivian isegi imestas, kuidas ta suutis suve ilma ujumas käimata välja kannatada. See askeldamist täis aeg oli õudne – otsatult veniv unenägu, mida ei saanud välja lülitada nagu tüütut pilti näitavat telerit. Täpsemalt väljendudes olid paar viimast kuud Viviani elust otsekui nüri kinoseanss, kus saalist välja minemist takistab uudishimulik lootus, et film ei saa olla lõputult kehv. Midagi toredat peaks ikka tulema, kas või lõpukaadrites. Ent tuhkagi. Ja praegu, hoogsalt kõigest eemale sõites, imbuvad ikka ja jälle need tülikad mõtted pähe, et seal üha edasi kumiseda. Küllap ma olen üks põikpäine lollike, kes ei suuda paha niisama kergesti minema peletada ega leppida sellega, mis on, otsustas Vivian, olles tõsiselt enda peale pahane. Miks ma ei oska olla nii nagu teised, muretud inimesed, kes üha korrutavad: „Ära põe, ela silmapilgus, rõõmusta iga viivu üle.”
Kui telefon helises, võpatas Vivian alateadlikust hirmust, et keegi tahab jälle midagi ebameeldivat teatada. Justkui kestaks ikka veel edasi teda nädalaid painanud telefonikõnede ja meilide kartus. Parem oleks, kui kestaks hoopis lootus, et mõni tore inimene pakub välja häid ja mõistlikke lahendusi, mõtles Vivian, kuid juba järgmisel hetkel taipas, et ei helisegi tema telefon. Ja kui ta nägi, et Voldemar püüdis ees venivast autost mööda sõita, võttis kummalist kergendust tundes mehe telefoni ja hallootas reipalt. Oli keegi Reesi Erm, kelle nimi algul Vivianile midagi ei öelnud, kuid hääl tundus tuttav. Alles siis, kui helistaja andis edasi tädi Maimu tervitused, viis ta nime ja hääle kokku. Rääkijaks oli saatejuht televisioonist. Kunagi tuli Vivianil temaga isegi mõned laused vahetada – kord Maimu tutvustas neid ja siis tuli välja, et Reesi olevat lapsena emaga tema ateljees käinud. Vivianile oli jäänud Reesist mulje kui ambitsioonikast naisest, kes küsitles saates osalejaid õige jõhkralt, püüdes otseteed asja tuumani jõuda. Nüüd Reesi Erm soovis kutsuda neid, kui pikka aega koos elanud abielupaari, oma uude saatesse ja Vivian aimas, kuivõrd halvasti ta end selle agressiivse saatejuhiga tunneks. Ta ühmas midagi ebamäärast ja ütles siis, et Reesi peaks rääkima kõigepealt Voldemariga. Et nende peres otsustab mees selliseid asju.
Vivian kuulatas rõõmsalt muiates, kuidas Voldemar hakkas õige käredalt vastu, öeldes, et tal pole mingit tahtmist asja ees teist taga teleriekraanile kekutama minna, kuid ühtäkki, kui Reesi Erm oli talle midagi – Vivian ei taibanud, mis see küll võis olla! – kõrva puhunud, muutus Voldemari otsusekindel näoilme ja ta ütles ebaledes, et võib-olla see ei olegi paha mõte … Vivianil oli tuliselt kahju, et Voldemar polnud „käed vabaks” seadet sisse lülitanud – ta oleks andnud palju, et teada, mida huvitavat see Reesi Erm Voldemarile rääkis, mis pani mehe ootamatult meelt muutma. Vivian oli senini arvanud, et pole paremat äraütlejat kui Voldemar, kes oskas kiiresti ja resoluutselt selgitada, miks ta mingis ettevõtmises osaleda ei taha. Miks seda või teist pole võimalik tema kaasabil korda saata.
Kui Voldemar hakkas rääkima oma raamatu reklaamimisest, siis ei saanud Vivian üldse enam millestki aru, isegi see, et Voldemar vihjas jutu sees AA liikumisele, ei muutnud asja selgemaks. Ta kuulis ainult Voldemari repliike, aga ei osanud mehe lausetele õiget konteksti leida. Vivian ei saanud kuidagi pihta, mis sorti jahu nad seal telefonitorude otsas jahvatavad.
Vivianile ei mahtunud pähe, et tema oli võtnud nõuks hakata teleris rääkima nende abielust.
Nagu kits kuse järele – ta ei mõistnud, miks just see vanamoodne võrdlus pähe tuli, kuid tundus, et see tabas praegu täpselt märki. Kas Voldemari hakkab piinama valimatu tunnustusenälg? No ei! Vivianile meenus, millise irooniaga Voldemar rääkis, kuidas ta isa oli hakanud vanas põlves autasusid, aunimetusi ja ordeneid igatsema. „Kujuta vaid ette, kui talle seitsmekümnendaks sünnipäevaks Lenini ordenit ei antud, elas ta seda nii raskelt üle, et sai esimese infarkti!” Voldemari pani tookord kõige rohkem nördima asjaolu, et isa oli kaotanud võime tegelikku tegelikkust näha ega tahtnud mõista, et temataoline parteitu ja kahtlase minevikuga tegelane on Karl Vaino suguste kommunistide silmis tühipaljas inimrämps …
Ent praegu asus tema mees Voldemar mingile Reesi Ermile innukalt seletama, mismoodi nende maakodusse jõuda ja Vivian tundis, et närv läheb õige mustaks. Ta kujutas ette, kuidas TV-inimesed sõidavad kohale, pakivad kaamerad lahti ja seovad neid mõlemaid vägivalda kasutades kasetüvede külge kinni ning hakkavad piinama: „Rääkige, kuidas teil läks korda nii kaua koos elada … kas abielutülisid oli … mis oli kõige õnnelikum päev teie elus … mis oli kõige õudsem aeg …” Vivian kahtlustas, et selline kujutelm võib tunduda veel liigagi leebe. Parem las juba peksavad … ja ta kujutluspilti tuli ülestursunud vorpidega helevalge selg ja verd immitsevad haavad. Hiljaaegu oli üks noor naiskunstnik eksponeerinud linnagaleriis suuri kuldraamides fotosid oma vermetele pekstud ihust. Avamisel paljastas ta sentimeeter haaval iseennast, näitas häälekalt ulgudes oma haavu, seda filmiti ja hiljem võis näitusekülastaja kõike juba ekraanil näha. Ka seda, kuidas keegi anonüüme ja nähtamatu tegelane teda jõhkralt piitsutas. Ohtrad näitusetekstid püüdsid anda videoinstallatsioonidele feministlikku