Ja üldse, miks sulle sõdurid ei meeldi?»
«No tead!»
Tõepoolest, põhimõtted – see pole sul kilo rosinaid. Neis järele anda oskavad vähesed, aga kaitsma viimse hingetõmbeni on kõik meistrid. Aga… Armunute tülid ei kesta kaua. Ja kuigi Leemurike oli kõige elusa veendunud kaitsja, polnud tundetute silmade ja teravate hammasteridadega suur kala isegi vaatamata oma vaieldamatult traagilisele saatusele küll see, kes oleks võinud nad tõsiselt tülli ajada. Igal juhul kirju seltskonnani, mis end vee ääres mõnusalt sisse oli seadnud, naasid Andrei ja Elmira mitte küll veel lõplikult leppinuna, aga ka mitte enam tülitsevatena. Vastuvõtt oli etteheitev.
«Oo, Andrjuša! Kitarr ei jõua sind ära oodata…»
«Olge nüüd, poisid, te olete ju kõike kuulnud. Või… eritellimuse peale,» kiire pilk Elmira poole, «üks väga vana laul!»
«Läigib vasena öine roog,
lõkkes kustuvas suitseb maa.
Kopteritel suurem on hoog,
kui ma sooviksin lennata.
Meie vahel taas nagu sein,
vaikus ajada hulluks mis võib;
sinu osaks saab kirjalein,
kirjutada ma siit ei või.»
Keelte pehme sõrmitsemine kogus jõudu, tugevnes, kitarr ei sosistanud enam, see rääkis, vaikselt ja võimsalt.
«Valla lahvatab silmapiir,
põhjani taevasina see joob.
Sõda ja rahu mu all pole siin,
ainult sõda, mis surma toob.
Kõiki meid ootab kuskil kuul,
täna surma me tellime.
Sihtmärk maa, koos me nagu tuul,
sest et käsk on meil selline…»
Laul kõlas kahel häälel. Andrei hiljutine paarimees haiaedikust, pikka kasvu blond nooruk, punane märk rinnas, oli oma seltskonna maha jätnud, istus nüüd nende juurde ning liitus viimase salmiga.
«Jalge all jälle kindel maa.
Relvad hauguvad ammu siin,
neil, kes oodand meid, huultel «Hurraa!»,
võõras keeles, kuid ikkagi.
Koit ööst kiikab aknasse,
tardub viivuks kõik sõjateil,
bareti Maa lükkab kuklasse,
helesinise nagu meil…
Mõlemad seltskonnad olid kuidagi märkamatult ühiseks ringiks sulandunud. Nooruke poiss, vaat et kõige noorem siin, üritas lauljatele lähemale pääseda, aga ta suruti eemale, hõigates: «Jaan, kõrvad kütan kuumaks!»
«Suitsu kustutan, kostab hõik,
ootab kopter, libe on maa.
Jõuan koju kord, räägin kõik,
aga vabanda, kirjas ei saa…»
Laul katkes keelte lühikese nuuksatusega, aga keegi ei liigutanudki. Tüdrukud kössitasid värisedes.
«Kummaline laul,» sõnas Elmira.
Heledapäine muigas.
«Sõdurilaul.»
«Hea laul!» kuulutas Jaan selgade tagant kategooriliselt ja, kummaline küll, just see lause murdis tardumuse.
«Ja ikkagi on imelik: sõjaväge pole enam ammu, aga laulud on alles,» vastas Elmira nagu punkti pannes.
Rohkem sellest ei räägitud. Vestlused tärkasid ja kogusid jõudu, kasvades peagi üle üldiseks suminaks. Seltskonnad tutvusid omavahel ja nagu juhtub üsna sageli Kõikide Planeedi, nagu Maad kutsuti, supelrandades, selgus, et isegi kui omavahel poldud kohtutud, oli paljudel ühiseid tuttavaid. Tekkisid kõiki huvitavad jututeemad, lahati Uus-Batumi «Reali» võimalusi võita Peamine Karikas, mõisteti ühel meelel hukka bušmani rahvusköök (arusaamatu päritoluga vaglad piimas ja kõrberoti kuivatatud saba), ja veel palju-palju muud. Vaid kaks noort ei sekkunud üldisse lobisemisse.
«Meeldiv kohata kedagi, kes tunneb sõdurifolkloori. Andrei!»
«Jimmy!»
«Oled ammu Walvis Bay's?»
«Teist nädalat. Asjad aetud – ja kohe Maale.»
«Kuule, Jim, ega sa juhtumisi astrofüüsik ole?»
«Tema ise.»
«Mina samuti. Mäestikujaam?»
«Just nii.»
«Cerion-4?»
«Ei, Penelope-2.»
«Kahju. Ma arvasin, et oleme naabrid.»
Vaikus.
«Siin on siiski mõnus…»
«Puhkusel on igal pool mõnus.» Jimmy ajas end istuma ja haaras põlvede ümbert kinni. «Muide, sinu otsustav hoop seal, basseinis… Vana Mehhiko koolkond, mis?»
«Ei, see oli kendost. Pealegi – mis koolkonnad seal vee all ikka? Haidel pole vahet…»
Samal ajal keskendus üldine suhtlemine lõplikult spordiprobleemidele. Midagi üllatavat selles polnud – Galaktika Karika aastal oli jalgpall jälle moes, ennetades nii lõputut maletšempionaati kui rallit Lutetia – Uus-Dakar. Sel hooajal oli Uus-Batumi «Real» komeedina ette rebinud, kasvatades kiiresti võimalust saada uueks, saja kahekümne kuuendaks «Universumi surematute meeskondade» klubi liikmeks.
«Ja ikkagi pole «Real» mingi õige meeskond!» kuulutas Jimmy hõikeid kuulates veendunult.
«Ega ma vaidlegi,» õiendas Andrei. «Kui seda lõputut treenerite vahetamist poleks olnud, siis meie «Tšernomorets»…»
«Just-just,» noogutas Jimmy sügavmõtteliselt. «Meil «Celestas» on sama jama.»
«Pole viga, küll me ükskord finaalis kohtume, Jimmy!»
«Kindla peale, André!»
Nad vahetasid fännimärke. Jimi särgil säras «Tšernomoretsi» sini-valge märk, Andrei kaela aga ehtis kett «Celesta» punakuldse embleemiga, mis oli sihilikult pisut robustse töötlusega.
«Hoia seda…» Jimmy kohendas medaljoni. «Ise tegin.»
Kusagilt ülalt langes alla kitarr.
«Ärge laiselge, artistid! Sinu kord, J. J.»
Päikesekiir veikles mänglevalt «Cremona» lakitud küljel. Jimmy kruttis pinguteid.
«Bušman Hendriku laul. Olete päri?»
«Aeg kui surra kätte jõuab,
tuleb tuul ja kustutab meid.
Läbi tolmu, liiva sõuab,
me jäljed endale ta nõuab.
Igaveseks me jäljed peít
kõigilt me kõnnitud teilt.»
Jimmy vaikis, aga laul ei katkenud. Istujad laulsid kaasa ja blondil kitarristil ei jäänud muud üle, kui neid saata.
«Sest kui jälg jääks kustumata,
surm jääks justkui saabumata,
sestap siis, kui õige viiv,
tuul me jäljed kaasa viib…»1
Märkamatult ujus nende juurde päikeses sätendav infokera ja teatas delikaatselt köhatades: «James Patrick O'Hara! Teid ootab üheksateistkümnes vestluskabiin. Aršakuni, Andrei Miroslavovitš! Teid ootab kahekümne teine vestluskabiin. Tänan tähelepanu eest.»