ütles ta iseendale, küünitades veiniklaasi järele, õndsas teadmatusest sellest, kuidas tromb, mis tema vasakus jalas juba aastaid kasvanud oli, vabanes ja liikus koos verevooluga üles kopsudeni välja.
Kuigi sellest, kui Maria onu kopsuemboolia tagajärjel suri, oli möödunud juba aasta, ei olnud naine senini tema majja jalgagi tõstnud. Tema vennad olid testamendi vaidlustanud ning teinud kõik võimaliku, et sundida teda pärandusest loobuma. Isegi tema oma isa püüdis veenda teda selles, et Khaled Shawabkeh oli aastate jooksul tasapisi mõistuse kaotanud ja jätnud maja hooletusse. Samuti ei uskunud ta, et naised oleksid kõlblikud kinnisvara omama ja haldama.
Aga Maria jäi endale kindlaks ja nüüd võis ta lõpuks võtme lukuauku pista ja majja siseneda. Läbirääkimiste käigus oli ta oma vendadest ja vanematest võõrdunud. Maja tuli puhtaks teha ja maha müüa ning selle eest saadud raha võimaldaks tal loobuda rätsepaametist, Ammani kolida ning alustada oma unistuste tööd Jordaania riikliku naisküsimuste komisjoni juures.
See ei pidanuks olema võimalik. Miski ei viidanud sellele, et kiri oleks kunagi saanud adressaadini jõuda. Takistusi oli nii palju, et selle tõenäosus oli väljaarvutamiseks liiga väike. Aga see juhtus ometi. Üks aasta, neli kuud ja kuusteist päeva pärast seda, kui kiri läbi vangla transpordimasinas oleva prao välja lükati ning see pimedas öös keerutavate tuulte embusse sattus, jõudis see Maria Shawabkehi kätte. Mõned tunnid hiljem oli ta suutnud suurema osa puuduvast informatsioonist kokku panna.
Kirjas olnud hirmsa loo lugemisest kolm uneta ööd hiljem tegi ta mõned otsingud internetist, pani ümbrikule margi, kirjutas välja täieliku aadressi ja jättis kirja lähimasse postkontorisse – aimamata selle tagajärgi.
Aisha Shahin Selmedalsvägen 40, 7. korrus 129 37 Hägersten Rootsi
I osa
16.–19. detsember 2009
Paljusid inimesi kohutab see, mida ma olen teinud. Mõned näevad minu tegudes kättemaksu kogu ülekohtu eest, mis korda on saadetud; teiste arvates on see kummaline mäng, millega süsteemi üle kavaldada ja näidata, kui kaugele üks inimene võib minna. Aga enamik usub, et need on vaid ühe väga haige inimese teod.
Nad kõik eksivad.
1
Kaks päeva tagasi
Sofie Leander istus Lõuna-Stockholmi keskhaigla ooteruumis, et pääseda ultrahelisse. Ta sirvis juba kapsaks lehitsetud „Meie, lapsevanemate” eksemplari, mille leheküljed olid täis fotosid kaunitest, õnnelikest emmedest ja issidest, ning ta ei soovinud midagi enam, kui olla üks nendest. Kuid pärast nii paljusid viljatuid IVF-i katseid, oli ta hakanud kahtlema, et tema munarakkude tootmine üldse kunagi alguse saab.
See oli kõige viimane võimalus. Kui protseduur ka seekord ei tööta, ei jää tal muud üle, kui alla anda – nagu tema abikaasa näis juba teinud olevat.
Mees oli lubanud tema kõrval olla, kui naine teda vajama peaks, kuid tänasel kokkusaamisel teda ei olnud. Sofie lülitas telefoni sisse ja luges uuesti mehe sõnumit: Mul on takistusi ja ma ei saa paraku tulla. Temale näis see olevat nagu töölt koju sõites piima ostmine. Mees polnud talle isegi „õnn kaasa” soovinud.
Kui nad kolme aasta eest Rootsi kolisid, oli Sofie lootnud, et see äratab nende suhte ellu, eriti kuna mees oli veel isegi tema perekonnanime võtnud. Naine oli näinud seda kui armastuseavaldust, tõestust, et nad on koos, mis ka ei juhtuks. Nüüd ta selles enam nii kindel ei olnud ega suutnud maha suruda tunnet, et nad libisevad üksteisest üha kaugemale ja kaugemale. Sofie oli püüdnud sellel teemal rääkida, kuid mees kinnitas visalt oma armastust tema vastu. Kuid ta nägi seda mehe silmades, või pigem selles, kuidas mees tema silmi vältis.
Nüüd aga olid mehel, kes kunagi tema elu päästis, ühtäkki takistused ning ta peaaegu ei vaadanud naise poolegi. Sofie tahtis helistada ja küsida otse, kas mees ei armasta teda enam või on leidnud kellegi teise. Kuid ta ei julgenud. Pealegi oli ta kindel, et mees ei vastaks ta kõnele. Ta ei teinud seda peaaegu kunagi, kui töötas, ja eriti just siis, kui tegeles mõne uue projektiga. Naise ainuke võimalus oli positiivne teade arstilt. Kui tal vaid õnnestuks see saada, oleks kõik kindlasti jälle hästi. Siis saaks ta viimaks anda mehele lapse, keda nad alati soovinud olid, ning mees mõistaks, kui väga ta Sofiet tegelikult armastab.
„Sofie Leander,” kuulis ta oma nime kutsutavat. Sofie läks ämmaemanda järel läbi koridori ning juhatati väikesesse alla tõmmatud ruloo, suure kompuutritaolise aparaadi ja haiglavoodiga uuringuruumi.
„Võite oma mantli nagisse riputada ja siis heitke voodile pikali. Doktor tuleb kohe teie juurde.”
Sofie noogutas ning võttis mantli seljast ja saapad jalast, samal ajal kui ämmaemand ruumist lahkus. Olles voodile heitnud, tõmbas ta pluusi üles ja avas püksinööbid. Naine otsustas siiski oma abikaasa proovile panna ja küsida temalt, mis võis olla nii tähtis, et mees ei saanud temaga ühineda. Kui ta käekoti järele küünitas, avanes uks ja arst astus sisse.
„Kas teie olete Sofie Leander?”
Sofie noogutas.
„Hästi, kõigepealt heitke külje peale, seljaga minu poole.”
Sofie tegi, nagu talle öeldi, ning kuulis, kuidas arst avas tema selja taga mingisuguse plastpakendi. Ta ei võinud küll pead anda, kuid kogu olukorra juures tundus midagi valesti olevat.
„Vabandage, ma tulin siia oma munasarju kontrollima.”
„Muidugi. Aga esmalt peame sellega ühele poole saama,” ütles arst talle selgroo peale vajutades.
Järsku tundis ta keset selga torget.
„Mida te teete? Kas ta te torkasite mind just süstlaga?” Sofie pööras ümber ja nägi, kuidas arst midagi oma pükste taskusse libistas. „Ma tahaks teada, mida …”
„Ärge muretsege. See on täiesti tavapärane protseduur. Kas need on teie asjad?” küsis arst, osutades tema mantlile ja saabastele, kuid tõstis need vastust ootamata naise jalgade juurde. „Me ei taha ju midagi maha unustada, eks ole?”
See ei olnud Sofiel esimene kord lasta oma munasarju ultrahelis uurida, seega teadis ta väga hästi, et see polnud sugugi tavapärane. Tal polnud aimugi, mis see oli. Ta oli kindel vaid, et ei soovinud selles enam osaleda ning tahtis arstist, uuringuruumist ja tervest haiglast eemale pääseda.
„Ma arvan, et ma pean nüüd lahkuma,” ütles ta, proovides istuma tõusta. „Ma tahan ära minna, kas te kuulete mind!?” Kuid keha keeldus talle allumast. „Mis toimub? Mida te minuga tegite?”
Naeratades kallutas arst end Sofie poole ja silitas tema põske. „Küll sa varsti aru saad.”
Sofie üritas protestida ja karjus nii kõvasti, kui suutis, kuid hingamismask, mis üle tema näo venitati, summutas kõik helid. Enne kui ta arugi sai, olid voodil pidurid maha võetud ning ta sõidutati uuringuruumist välja koridori.
Kui ta saaks vaid millestki kinni haarata, ükskõik millest, ning tõmmata end voodist välja, et kõik mõistaksid, mis toimub. Aga ta ei suutnud. Ta vaid lamas seal, vahtis üles lae poole ja vaatas, kuidas möödusid luminofoorlambid ja avanesid uksed.
Ta nägi nii palju nägusid: rasedaid emasid ja tulevasi isasid, ämmaemandaid ja arste. Kõik nad olid nii lähedal, kuid samas nii kaugel. Ta kuulis liftiuksi avanemas ning tema järel sulgumas. Või need siiski avanesid? Ta oli segaduses.
Seejärel oli ta taas kahekesi arstiga, kes vilistas meloodiat, mis kõvade kiviseinte vahel kajas. See oli ainus heli, mida ta kuulis, peale tema enda hingamise, mis hakkas talle meenutama lapsena põetud astmat. Tol ajal oli ta end täiesti abituna tundnud, kui pidi mängimise