Miinus kaheksateist. Stefan Ahnhem

asi just ei puudutanud konkreetset juhtumit, mille kallal nad parasjagu töötasid. Talle meeldis öelda, et kuulujuttude eest peaks karistama kaheaastase vangistusega.

      Aga kuulujutt oli viimane, mida Fabian taga ajas. Ta püüdis juhtida arutelu plaanini, kuidas nad naist aidata saaksid, ilma et nad uurimise tempot aeglustama peaksid. Aga kui Cliff sai hoo sisse lugudega eelmisel päeval toimunud joobes sõitmisest – need olid nagu kulutuli üle maja levinud –, muutus võimatuks sinna sõna vahele pigistada.

      Alles siis, kui uks avanes ja Astrid tuppa astus, vaikisid nad. Ta vastas uudishimulikele pilkudele naeratusega, hoides käsi vabandavalt üleval.

      „Vabandust, et hilinesin, aga mul oli terve hommiku Bokanderiga kohtumine. Saan aru, kui alustasite minuta.”

      „Oota, sa oled kogu aeg majas olnud?” Cliff nägi peaaegu pettunud välja.

      „Jah, alates kella viiest hommikul. Tulin siia, et minu laual olevasse tööhunnikusse mõlk sisse lüüa.”

      „Mis selle kohtumise põhjus oli?” küsis Molander.

      Tuvesson ohkas ja sulges enda järel ukse. „Ma tõesti ei jaksa enam uuesti selle kõigega tegelda. Aga tuleb ilmselt pingutada, et mitte anda alust tühjadele juttudele …” Ta vaatas kõigile silma ja täitis siis kohvitermosest oma kruusi. „Nagu te teate, olen ma paar päeva haiguslehel olnud ja … Noh, ma ei hakka varjama, et mul on alkoholiga natuke probleeme olnud, alates sellest ajast, kui me Gunnariga lahutasime. Aga eile pärastlõunal tundsin end piisavalt tugevana, et tööle tulla. Ja enne, kui te küsite, polnud ma tilkagi joonud. Muide, kas see viimane on mulle?” Ta osutas sarvesaiale.

      Elvin noogutas ja hoidis korvi nii, et Astrid ulatuks seda võtma.

      „Igatahes sõitsin kiirteele välja ja paarsada meetrit hiljem käis pauk ja mu küljepeegel lendas laiali.”

      „Peter Brise?” küsis Cliff ja Astrid noogutas.

      „Aga ma ei teadnud seda siis. Ma ei tea, mida keegi teist oleks sellises olukorras teinud, kuid mina sõitsin talle järele ja proovisin teda peatada. Kahjuks ei olnud minu Corollast tema BMW-le vastast ja kui ta lõpuks Hamntorgeti poole pööras, sõitsin ühele nendest üle disainitud purskkaevudest otsa ja keerasin oma auto üle katuse.”

      „Ma ei nimetaks seda asja purskkaevuks.” Elvin raputas pead.

      „Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Igatahes tulin autost välja ja nägin BMWd üle kai ääre vette sõitmas. Täiesti sürreaalne. Jooksin kohale ja hakkasin rahvast laiali ajama ja siis tuleb üks vormikandja ligi ja käsib mul puhuda. Ma olin omadega täiesti läbi ja seisin seal nagu suur küsimärk. Mul polnud ju midagi varjata. Mitte vähimatki. Ja siiski ma keeldusin. Palun ärge küsige, miks, sest mul pole aimugi.” Ta tõstis käed. „Nii et ta tegi minu kohta avalduse, kuigi Bokander lubas vaadata, mida ta teha saab. Aga aitab sellest.” Naine lõi käed kokku. „Millest ma ilma jäin?”

      Sellega oli vaikus jälle tagasi, nagu oleks keegi kaitsme välja tõmmanud, ja kõik andsid endast parima, et Astridi pilku vältida.

      „Kas keegi selgitaks mulle, kuidas ma seda peaksin tõlgendama?” jätkas naine, püüdes kellegagi silmsidet luua – ükskõik kellega.

      „Kas ma jäin millestki ilma või te ei usu, et ma …”

      „Nad on sinu pärast mures,” katkestas Elvin, vaadates naisele silma.

      „Aga sina ei ole?”

      „Kas peaksin olema?”

      „Nagu ma just ütlesin, on mul rasked ajad olnud. Aga võin teile kõigile kinnitada, et oman olukorra üle täielikku kontrolli. Nii et kas me võiksime nüüd juhtida vestluse põhjusele, miks me tegelikult siin oleme …”

      „Kahjuks me ei jaga seda seisukohta.” Seekord oli see Cliff, kes oli pilgu tõstnud ja naisele otsa vaatas.

      „Ei? Ja mida te tahate, et ma selles suhtes ette võtaksin?” Astrid tõstis käed üles. „Ma tean ju väga hästi, kuidas kuulujutud mööda neid koridore liiguvad, aga …”

      „Astrid,” katkestas teda Fabian, tõustes püsti, et naisega samal kõrgusel olla. „Me seisame silmitsi juurdlusega, mis võib olla kõige raskemat sorti, alates …”

      „Noh, ja milles kurat siis probleem on? Olen siin olnud alates kella viiest. Ja jah, jäin natuke hiljaks, sest olin kohtumisel …”

      „Probleem on selles, et me ei tea kunagi, kas sa ilmud välja või oled terve ülejäänud nädala kadunud! Sa olid haige, aga siis otsustasid järsku tööle sõita ja teel sattusid ohtlikku tagaajamisse, mis nõudis ohvri.” See oli tal esimene kord Astridi peale häält tõsta ja naine oli ilmselgelt sama imestunud kui ta ise.

      „Võtame ühe asja korraga,” ütles Astrid, sundides oma häält rahulikuks. „Esiteks, ei ole kindel, et see „ohtlik tagaajamine” lõppes surmaga. Jah, ma rääkisin Patsiga.” Ta hoidis lahkamisaruannet käes ja asetas selle lauale. „Ja nagu ma aru saan, leidub märke sellest, et Brise oli juba pikka aega surnud olnud. Teiseks, kui selgub, et Pats eksis ja Brise oli tõesti roolis, näitab toksikoloogiaaruanne, et tema veres oli päris palju alkoholi. Teisisõnu, tema oli purjus juht, mitte mina.” Ta lasi oma pilgul igaühel neist peatuda. „Nii et kui me oleme nüüd selle kollase ajakirjanduse jamaga lõpetanud, saame äkki lõpuks selle asemel tööle asuda?”

      „Okei.” Fabian noogutas, kuigi oli endiselt veendunud, et naine valetas. Ühes asjas oli tal siiski ka õigus olnud: nad olid seal, et tööd teha ja mitte oma isiklike probleemidega tegelda. „Nii et sa juba tead, et Pats võttis minuga eile ühendust ja rääkis Brise kohta …”

      „Kes oli kaks kuud külmutatud olnud. Jah, nagu ma ütlesin, me rääkisime täna hommikul.”

      „Tore, siis on võibolla sinul sellele selgitus,” ütles Cliff tooli seljatoele naaldudes. „Sest meie ei suuda siin mingit loogikat leida. Näiteks miks külmutaks keegi mehe keha, et see seejärel terve karja politseinike silme all sadamas vette visata? Ja kuidas see keegi sai kõikide tunnistajate silme all nähtamatuks muutuda?”

      „Teie suus kõlab see nii, nagu oleksid tunnistajad plaani juurde kuulunud,” ütles Astrid. „Või noh, miks muidu otsustaks keegi keset Norra Hamnenit üle kai ääre sõita?”

      „Ja millest sa järeldad, et see oli valik? Vaevalt see, kes iganes roolis oli, ootas, et ma autot jälitama hakkaksin. Kui mind poleks olnud, oleks ta võibolla hoopis kusagile mujale sõitnud. Ja see tuletab mulle meelde – kuidas autoga läheb?” Astrid pöördus Molanderi poole.

      „Seda tõmmatakse praegu veest välja ja see peaks varsti siia jõudma.”

      „Mis sa arvad, millal sa saad selle uurimisega alustada?”

      „Niipea, kui kuivatid sellega valmis saavad, mis võtab ilmselt kogu homse päeva ja suurema osa nädalavahetusest.”

      „Olgu. Loodetavasti aitab see meil mõnele paljudest küsimustest lahenduse leida.” Astrid pöördus Lilja poole. „Nägin, et olid kalendrisse Ylva Frideni märkinud – tema abikaasa on kadunud?”

      „Jah, aga ma võin selle lõunapausile suruda, nii et see ei võta aega …”

      „Pole hullu. Niipea, kui oled lõpetanud, võid liituda Clifi ja Hugoga, kes Peter Brise elu kaardistavad.” Ta pöördus nende kahe poole.

      „Me räägime tema firmast, eraelust, perekonnast, hobidest, sõpradest – kõigest, kuni pangakontoni, mida ta kasutas. Keegi pidi märkama, et ta on kaks kuud kadunud olnud. Ja parandage mind, kui ma eksin, aga kas see pole mitte see tüüp, kes tegi „Tapjanälkjad”?”