käsna kaussi, täitis selle sooja vee ja dušigeeliga ning läks tagasi akendeta tuppa. Nupuvajutus puldil sulges tema selja taga vaikselt ukse. Ta nägi naise silmi tema käes olevat tilkuvat käsna jälgimas, kui mees voodile ronis ja teda pesema hakkas. See osa küttis teda alati üles ja ta kasutas vaba kätt, et oma erektsioonile kaasa aidata, kuni veri tema soontes tuksles.
Kui mees oli rahul, et naine oli puhtaks saanud, viskas ta käsna põrandale ja kummardus, et naist maitsta. Löök tabas meest veel enne, kui ta jõudis keele välja sirutada.
Valu ja lõputu vali müra, mis tema paremas kõrvas möirgas, tegid ta pea tuimaks; tundus, nagu võiks see iga hetk lahti tulla ja põrandale kukkuda.
Ta oli segaduses. Mis oli juhtunud? Kas naine oli teda löönud? Ei, see oli võimatu. Ta oli kinni seotud. Mehe käsi kompas vigastatud kõrva ja juuksepiiri selle kohal. See ei tundunud veritsevat, aga ta tundis seal kohe kindlasti tuikavat muhku kasvavat.
Ta märkas nüüd, et üks kaabel on katki. Aga kuidas, kurat … See ei olnud võimalik, et tangid naise käes on, aga ometi need olid seal. Kust ta need kätte sai? Teises käes hoidis naine kummivasarat. Kas need olid tema tööriistad? Mees püüdis vaimusilmas oma garderoobi sisu kataloogida, aga ei jõudnud piitsakollektsioonist kaugemale, enne kui naine teda uuesti vasaraga lõi. Seekord nii kõvasti, et ta ei tundnud enam mingit valu ja varises õndsas teadvusetuses naise peale kokku.
I OSA
9.–16. mai 2012 Theseuse paradoks
Kreeka mütoloogia järgi päästis sõdalane Theseus neliteist noort meest ja naist, kes olid ohverdatud Kreeta saarel elavale härjapeaga Minotaurusele. Laev, millel ta Ateenasse naasis, säilitati tema kangelaslike tegude mälestuseks.
Sellest sai kiiresti sümbol, meeldetuletus, et isegi ilmselgelt võimatu on võimalik.
Aga loodusjõud polnud armulised laeva vastu, mis lagunes aastate möödudes üha rohkem ja rohkem. Ja kui juba üksikud lauad ära mädanesid, otsustati neist halvimad välja vahetada. Lõpuks olid laeva kõik osad asendatud uutega. Küsimus oli: kas see oli tõesti seesama laev, mis originaal? Oli see ikka veel Theseuse laev?
1
ASTRID TUVESSON, HELSINGBORGI KRIMIRÜHMA ülem, kahetses oma otsust kohe, kui kodust lahkus. Toas olid rullkardinad suutnud eredat kevadpäikest vaos hoida, aga siin väljas lõõskas see märgatavalt tugevamalt, kui ta oodanud oli. Kui ta varsti oma kotist päikeseprille ei leia, ähvardab valu tema pea plahvatama panna. Ta suutis juba ette kujutada, kuidas Ingvar Molander ja tema mehed tulevad ja ala lintidega eraldavad ja kõik tema tükid kokku korjavad. Aah, seal nad olidki – tema päikeseprillid, kriimustatud ja sõrmejälgedega kaetud.
Oh, jumal küll … Tal tekkis järsku vajadus pissida. Mõnikord sai tal endast kõrini. Tüüpiline Astrid, kes unustas enne majast väljumist vetsus käia ja viskas oma võtmed kotti, kust neid loomulikult praeguseks juba võimatu leida oli.
See kott oli asjade ära kaotamises parem kui David Copperfield. Ta otsustas, et võtmeid otsima hakata pole mõtet – need olid läinud ja arvatavasti igaveseks –, nii et ta lasi püksid ja aluspüksid alla ning kükitas lillepeenra kohale.
See oli tema enda aed, nii et miks mitte teha mida iganes, mis talle parasjagu pähe tuleb? Kui see inimestele ei meeldi, võivad nad alati politseisse helistada.
Ta naeris oma mõtte üle ja tema jalge vahelt paiskuv juga pritsis nagu uhke purskkaev.
Ta polnud päris kindel, miks ta lihtsalt koju ei jäänud, nagu ta plaaninud oli, miks ta selle asemel tundis kutset rooli taha istuda ja süütevõtit keerata.
Lõppude lõpuks oli ta võtnud ainult kolm haiguspäeva alates eelmisest esmaspäevast, mis ei olnud midagi, võrreldes osa inimestega meeskonnas.
Mingis mõttes oli see kõik selle idioodi Gunnari süü. Kui teda poleks olnud, ei oleks midagi sellist juhtunud. Ta oleks olnud jaoskonnas ja veetnud koos teistega aega, mitte lamanud kodus ja …
Miski tabas naise autot ja ta vajutas järsult pidurile.
Mida paganat? Ta kohandas tahavaatepeeglit ja mõistis, et see pidi olema postkast. Seesama, mille üles seadmist see idioot oli isiklikult nõudnud koos piisavalt suurde tsemendihunnikusse uputamisega, et see kahtlemata ka teise maailmasõja üle elaks. Just seda ta praegu vajaski. Ta ei tahtnud isegi mõelda, milline auto tagaosa nüüd välja nägi.
Astrid manööverdas paar korda edasi ja tagasi, keeras Singögatanile ja sõitis minema nii kiiresti kui võimalik, enne kui mõni naaber jõuab teda, suu ammuli, vahtima tulla.
Täpselt seda ta mõtleski. Kõik – absoluutselt kõik, mis tema elus oli valesti –, oli selle idioodi Gunnari süü.
Ta keeras vasakule ja sõitis põhja suunduva E20 pealesõidurajale, pressis auto sigaretisüütaja sisse ja võttis ukselingi vahele surutud pakist viimase suitsu. Hõõguv kuma levis mööda tubaka pealmisi kihte ja ta hingas endasse nii palju suitsu, kui kopsud võimaldasid, ning kihutas kiirteele.
Ainult paar aastat tagasi oli tema see, kes oli lahkuda tahtnud.
Aga mees oli ta külge klammerdunud ja naise kustuv armastus oli aeglaselt muutunud põlguseks. Peagi oli ta ise moondunud kohutavaks koletiseks ja lõpuks, kui mees oli otsustanud ta maha jätta, ei läinud miski nii, nagu naine seda endale ette oli kujutanud. Mitte miski.
Alguses ei saanud ta aru, mis juhtunud oli – järsku kõlas vali krigin, juhipoolne küljepeegel rebenes lahti ja jäi keerdus juhtmete otsa rippuma, toksides vastu autokeret nagu üliagar rähn. Siis nägi ta punast BMWd otse enda ees. Astrid andis signaali, kuid sellele ei järgnenud mingisugust reaktsiooni, auto lihtsalt kiirendas ja sõitis minema. Mitte mingil neetud juhul ei pääse ta nii kergelt. Naine surus gaasi ja jõudis peagi autole järele.
Ta ei põlanud midagi rohkem kui uusrikastest väikseid mehi kallite autodega ja ta oli veendunud, et see mees on väike igast otsast. Naine möödus temast vasakult, kaldus ohutuledega vilgutades tagasi paremale sõidurajale ja aeglustas, samal ajal kui oma töötõendit üleval hoidis.
Nagu mees oleks seda näinud. Aga persse sellega. Mees peab peatuma, ja kui ta seda teinud on, õpetab naine talle üht-teist.
Selle asemel liikus BMW vasakule sõidurajale ja lendas temast mööda, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Mida põrgut? See tähendas sõda. Kurat, see tähendas tõsiselt sõda. Ta pistis vasaku käe aknast välja ja tõmbas küljepeegli ära, samal ajal kihutas gaasipedaali tihedalt vastu räpast põrandamatti pressides punasele BMW-le järele.
Minut hiljem liikus ta juba tugevalt üle kiirusepiirangu. Tema Toyota Corolla rappus ja andis kõikide märkidega teada, et ei soovi enam selles tagaajamises osaleda. Aga Astridil oli olukorra üle täielik kontroll, ta sõitis nagu jumalanna – kui keegi tema hinnangut oleks küsinud – ja selleks ajaks, kui nad Helsingborg Södra mahasõidust möödusid, oli naine BMW-le uuesti järele jõudnud ja vilgutas kaugtuledega.
Aga BMW ei võtnud hoogu maha. Sõitis hoopis kiiremini. Autojuhil polnud ilmselgelt aimugi, kellega tal tegemist on. Astrid toppis käe kõrvalistmel lebavasse kotti. Ta telefon oli kusagil seal sees, ta oli selles kindel. Oo, ta tundis oma võtmeid.
Muidugi ilmusid need nüüd lagedale.
Astrid õngitses telefoni välja ja heitis sellele kiire pilgu, otsides kaamera rakendust. Kus iganes see oli. Kuradi Samsungi pasakäkk. Ta vihkas seda. Rääkimata sellest dauni näoga müügimehest, kes oli jauranud nagu jonnakas papagoi, kui palju on Android parem kui iOS. Lõpuks oli naine alla andnud lihtsalt selleks, et mees vait jääks. Aga okei, tundus, et see töötas nüüd. Kuidas ta sellega hakkama oli saanud, polnud aimugi.
Astrid hoidis telefoni üleval, kaamera eesolevale autole suunatud, kui avastas, et hakkab teelt välja