Ei suutnud oma väikesest printsist nii kaua eemal olla.”
Steph torutab huuli ja räägib titekeeles, Laura naeratab tahtmatult.
„Ema ja tädi Hedda ei saanud kuigi hästi läbi.”
„Su tädi hakkab mulle järjest rohkem meeldima.”
„On veel üks põhjus, miks ma tahan sõita.”
Tegelikult ei kavatsenud ta rohkem midagi rääkida, aga Steph oskab alati ta tuju paremaks teha.
„Ahaa …” Steph kummardab lähemale. „Intriig tiheneb.”
„Seal oli üks poiss. Kaotasime samuti kontakti pärast seda, kui …” Laura otsib õigeid sõnu. „Kõik juhtus.”
Steph kergitab pisut lõuga, uurib teda hoolikalt ja see teeb Laura ootamatult närviliseks. Pilk otsekui põletaks temast ja tema mõtetest läbi. On nii palju asju, millest ta pole rääkinud. Millest ta on vaikinud, mida ta on sundinud end unustama.
Steph pahvatab naerma.
„Nii! Ja nüüd loodad sa, et unistuste prints tuleb samuti matusele? Kolmkümmend aastat vana säde tuleb uuesti lõkkele puhuda.”
„Võib-olla.”
Laura ohkab vaikselt endamisi.
„Millal sa sõidad?”
„Neljapäeval pärast tööd. Pühapäeva õhtul tagasi.”
Steph võtab oma mahlatopsist suure sõõmu.
„Kas tahad, et ma tulen sinuga kaasa?”
„Tänan pakkumast, aga ma tean, et sa vihkad matuseid.”
Ta tõesti hindab sõbranna pakkumist. Aga Laura lihtsalt ei saa lasta tal kaasa tulla. Sest mis juhtub siis, kui Steph saab teada tõe, mis tol luutsinaööl tegelikult juhtus? Saab teada, mida Laura tegi.
4
Aulin Consulting asub Östermalmil ilusas vanas majas. Stukklagi, tume puit, kristall-lühtrid ja Pärsia vaibad. Laura oleks eelistanud midagi tänapäevasemat, otstarbekamat ja odavamat. Ta teeb sellesisulise ettepaneku enne iga uut eelarveaastat, aga ema tahab, et kõik oleks nii nagu isa ajal, ja Marcus on alati ema poolt.
Firmas on üheksateist töötajat, üksteist neist osalise tööajaga: juura- ja ajakirjandustudengid, kes kontrollivad registreid, nõuavad välja avalikke dokumente ja vaatavad läbi CV-sid. Lisaks neile on firma palgalehel neli riskikonsultanti ja kindlustusstatistik, ning Gunvor, kelle isa palkas sekretäriks juba siis, kui nad üheksakümnendate keskel Aasiast koju tagasi kolisid. Laura teab, et ema ja Gunvor räägivad peaaegu iga päev telefonis, ta ei saa omatahtsi isegi kohviruumis kohvisorti vahetada, ilma et sellest emale ette ei kantaks.
Suunavahetus ning hoonete ja autode asemel inimeste riskihindamisele keskendumine oli tema idee. Isa nõustus sellega vastu tahtmist kõigest aasta enne surma. Ta teab, et ema süüdistab teda. Väidab vähem või rohkem varjatult, et isa murdis pigem firma ümberkujundamine kui vähk. Tegelikult polnud neil valikut. Isa kaotas pinna jalge alt ja praegu õitsev firma, mis toidab niihästi ema kui ka Pierre’i, teda ennast ja Marcust, oli põhja minemas. Aga sel teemal ei räägi nad kunagi. Isa oli veatu, ta oli pühak. Püha Jakob. Aamen!
Tema kabinet, mis kunagi kuulus isale, asub koridori lõpus. Teel möödub ta Marcuse suletud uksest. Nagu tavaliselt, on vennal õnnestunud minema hiilida siis, kui tal endal mujal tegemist on. Marcusel on selleks lausa eriline anne.
Ta on nagu tavaliselt kontoris esimene, kui ta ärkas, lebas kape padja peal ja seepärast pidi ta päeva alustama kahe valuvaigistava tableti neelamisega.
„Hammaste kiristamine ja pingepeavalu, good for you. Saad arsti käest Botoxi retsepti nõuda!”
Steph mõtleb head, aga Laura ei nõustuks iialgi närvimürgi näkku süstimisega. Ta ei nõustuks ka operatsioonide, vaktsineerimise, päevitamise või mingi muud liiki füüsilise või psüühilise pingutusega, mille üle tal puudub kontroll. Pingutused, mis võivad viiruse vallandada, peituvad sügaval tema sisimas. Nagu rasedus.
Ta sunnib oma mõtted mujale, sikutab kašmiirkampsuni varrukaid, kuni need katavad sõrmenukid, ja paneb enne arvuti tööle lülitamist käima kirjutuslaua all seisva elektriradiaatori.
Ta guugeldab Gärdsnäseti puhkeküla. Leiab oma üllatuseks kodulehe aadressi. Aga kui ta lingile klikib, ilmub ekraanile teade, et lehekülge pole enam olemas ja domeeninimi on vaba.
Ta kirjutab otsinguruutu Vintersjö nime.
Järv, nagu ta loeb vikipeedia leheküljelt, asub Loode-Skånes Vedarpi vallas. Vintersjö on 23 meetrit sügav, selle pindala on 5 ruutkilomeetrit ja kõrgus merepinnast 66 meetrit. Pikliku kujuga järve varustavad veega Hallandsåseni nõlvade ojad ja järve keskel asuv allikas.
4058 elanikuga Vedarpi asula asub järve läänerannikul.
Järve asustamata põhjarannikul Hallandsåseni nõlvadel asub looduskaitseala. Vintersjö lõunapoolse kalda hoonestus koosneb peamiselt suvilatest, kuid ka üksikutest aastaringsetest elamutest. Järve idarannikul on 16. sajandist pärit Vintersjöholmi loss.
Laura vaatab natuke aega järve ja lossi pilte. Lõpuks võtab ta julguse kokku, paneb vikipeedia kinni ja guugeldab sõnu Vintersjö ja tulekahju. Täpselt nagu ta loodabki, ei tule ühtegi konkreetset tabamust. Aga ta ei anna nii kergesti alla. Ta otsib välja kohaliku ajalehe ja selle arhiivi internetieelse aja artiklid. Ta valib menüüst 1987. aasta, sealt kohalikud uudised. Kerib edasi, kuni leiab otsitava.
Esimene artikkel pole kuigi hirmuäratav.
Vintersjö suvila tulekahju tõenäoline põhjus on viga elektrisüsteemis.
Järgmine artikkel on paar nädalat hilisema kuupäevaga ja pikem.
Uus tulekahju Vintersjö ääres suvilas. Tulekahju tekkepõhjus pole teada.
Kolmas pealkiri on tunduvalt paksemas kirjas ja ta tunneb, kuidas keha külmaks tõmbub.
Veel üks tulekahju Vintersjö ääres. Politsei ei välista süütamist.
Lõpuks jõuab ta pealkirjani, mille eest on ennast raske kaitsta. Nüüd jõuab külm südameni.
Tragöödia Vintersjö ääres. Noor neiu hukkus kiiresti levinud põlengus.
Ta hakkab parajasti artiklit suurendama, et edasi lugeda, kui uksele koputatakse.
„Tere hommikut!”
Nagu tavaliselt, astub Gunvor vastust ootamata sisse.
„Ma toon sulle hommikuse tee.”
Gunvor tuleb ümber kirjutuslaua ja paneb aurava tassi klaviatuuri kõrvale, samal ajal häbenemata ekraani poole piiludes. Laura suleb kiiresti tulekahjuloo akna.
„Sa näed väsinud välja, Laurakene.” Gunvor kallutab pea viltu ja silitab ta juukseid. „Sa ikka hoolitsed enda eest korralikult?”
Laura ei vasta. Niihästi liigutus kui ka kommentaar häirivad teda. Ta on firma tegevjuht, aga Gunvor räägib temaga ikka veel samamoodi, nagu oleks ta isaga tööle kaasa tulnud väike Laura.
„Üksi pole lihtne olla,” jätkab Gunvor. „Ma mäletan, kuidas sinu ema ennast tundis, kui Jacob suri. Ta sulgus mitmeks kuuks endasse ega söönud peaaegu üldse.”
Gunvor jahvatab edasi, aga Laura ei kuula teda enam. Ta on seda kõike juba sada korda kuulnud ja tahaks Gunvorile nähvata, et Andreas pole surnud, nad on kõigest lahutatud ja ta ei taha mitte mingil juhul lasta end oma emaga võrrelda. Kuid sellest poleks loomulikult kasu. Säärasest purskest saaks Mallorcal õhtusöögilauas otsekohe järjekordne jututeema.