oleks võinud ikka peenrasse jätta,” ütles vanaema maitsetaimi vastu võttes ja neid pliidinurgal seisvas kausis mullast puhtaks loputades. Hõbe istus veidi tusaselt laua taha ja tõstis endale Kaarna tehtud omletti. Munakoored krõbisesid hamba all, kuid vanaema küpsetatud musta leiva ja värske maitserohelisega maitses söök siiski väga hea ning Hõbeda tuju muutus vähehaaval paremaks.
„Mul on teile üllatus,” ütles vanaisa ja tõi teisest toast suure värvilise pappkarbi.
„Aa! Kummipaat!” hüüdis Kaaren vanaisa juurde tormates. Ta hakkas karpi õhinal lahti kiskuma. „Nüüd saamegi piraate mängida!”
„Ainult hommikupoolikul. Pärastlõunal harvendate porgandid ära,” ütles vanaema rangelt. „Ja ka mul on teile midagi.” Ta andis mõlemale lapsele pehmete pruunide kaantega märkmiku. „Need on teie uued päevikud. Kirjutage siia iga päev, mis teiega juhtus ja mida te sel päeval uut õppisite. Nii arendate oma kirjatehnikat ja õigekirja.”
„Kas me siia joonistada ka võime?” küsis Kaaren õhinal.
„Ikka võite,” ütles vanaisa. Vanaema noogutas.
Kaaren jooksis kohe teise tuppa pliiatsit otsima, samal ajal kui vanaema lauda koristas. „Hõbe, sina pesed nõud,” ütles vanaema taldrikuid pliidiservale tõstes. „Nii suur tüdruk peaks kodutööd selgeks saama ja perenaisekunsti harjutama. Mina sinu vanuses juba hoolitsesin terve pere majapidamise eest.”
Hõbedal ei olnud nõudepesemise vastu midagi, kui seda sai teha kraanist jooksva sooja vee all. Paraku ei olnud vanaemal ja vanaisal ei kraani ega sooja vett. Vesi toodi ämbriga kaevust ja soojendati pliidi peal pajas. Nõusid pesti aga pliidi nurgal kausis. Vesi kausis muutus nõudepesu käigus rasvaseks ja ebameeldivaks. Vee sees hulpisid toidupalakesed nagu pisikesed hallid lögased kalakesed ja kulunud marlist nõudepesulapp sobis Hõbeda meelest pigem õudusunenägudesse.
„Õudne. Košmaarne,” mõtles Hõbe, surus hambad risti ja pesi vanaema valvsa pilgu all nõusid nii kiiresti, kui suutis. Ta otsustas, et peab käituma strateegiliselt – pärast järgmist söögikorda püüab ta nõudepesemisest pääsemiseks köögist jalga lasta enne, kui vanaema söömise lõpetab. Pesku siis ise oma tobedas rasvases kausis nõusid ja harjutagu perenaisekunsti. Erinevalt vanaemast ei olnud Hõbedal mingit plaani ei nüüd ega ka tulevikus pere majapidamist enda õlule võtta.
„Valmis!” hüüdis Kaaren samal ajal teisest toast ja jooksis kööki vanaemale oma päeviku esimest sissekannet näitama. See oli pilt piraadilaevast, mille masti küljes rippus habetunud mereröövli verest tilkuv pea. Alla oli Kaaren oma kõverike tähtedega kirjutanud „MUSTHAPE”.
Vanaema vaatas pilti ja võpatas. „See küll ei sobi,” hüüatas ta pahaselt ja näitas päevikut vanaisale.
„Ei sobi jah, Kaaren,” ütles vanaisa muiates. „Musthabe kirjutatakse ju nõrga b-ga. Aga pilt on küll väga ilus. Tulge, lähme nüüd keldrist moosi tooma. Äkki näeme nahkhiirt ka.”
„Ärge siis mullusuviseid moose võtke,” õpetas vanaema. „Võtke ikka neid vanemaid, mis juba otsast hallitavad. Need tuleb enne ära süüa. Ja võtke kartuliämber ka kaasa.”
Kaaren ja Hõbe vahetasid tuduriided päevariiete vastu ja läksid vanaisaga läbi õue keldri poole. Kelder oli kaevatud majast veidi eemal asuva pisikese mäekünka sisse ning künka peal oli väike töötuba, kus vanaisa hoidis oma mesindusasju. Töötoa küljele oli ehitatud kanakuut koos aiaga, kus kanad siblida said. Kanad tervitasid lähenejaid pahase kaagutamisega.
„Pead vastu, Hõbe?” küsis vanaisa tüdrukult kaastundlikult, kui Kaaren kanadele vastu kaagutades neist ette jooksis. „Kui sa natuke rohkem sisse elanud oled, läheb ehk kergemaks. Vanaemal on nii hea meel, kui ta kedagi õpetada saab. Muidu ta kasvatab siin hommikust õhtuni ainult mind.”
„Minul juba ongi kergem,” hõikas Kaaren nende juurde tagasi kepseldes. Hüplemine oligi tema loomulik liikumisviis, rahulikuks kõndimiseks ei olnud tal pea kunagi mahti. „Maal on palju lõbusam kui linnas, on ju, Hõbe!”
Hõbe teadis küll, et Kaaren mõtles seda tõsiselt, kuid ikkagi näis talle, et vend on üks nõme pugeja. Ta tundis korraga, et ei taha vastata ei vanaisa hoolitsevale järelepärimisele ega Kaarna rõõmuhõisetele. Pahuralt vaikides kõndis ta vanaisast ja Kaarnast mõne sammu tagapool, kuni nad keldrikünkani jõudsid.
Töötoa seina najale oli asetatud redel ja katusealusesse viiv luuk oli lahti. „Ma viisin sinna värskeid heinu,” ütles vanaisa üle õla Hõbedale. „Kui sa tunned, et tahaksid rohkem omaette olla, siis võid sinna endale pesa teha. Te võite seal isegi magada, kui tahate. Võtke lihtsalt oma tekid-padjad toast kaasa.”
„Lahe!” hüüdis Kaaren ja ronis kribinal-krabinal redelist üles. „Siia teeme oma salajase röövlipesa!”
Ka Hõbeda tuju läks hoobilt paremaks. Sellest redelist vanaema oma haige seljaga juba üles ei roni, sinna võivad nad peitu pugeda, kui töötegemisest ja õpetustest väga villand saab.
Nad läksid künkanõlvast alla suurtest ümmargustest maakividest laotud keldriruumi, kus lõhnas niiskuse, jaheduse, mulla ja kartulite järele. Hõbe tõmbas kopsud naudinguga rõsket keldriõhku täis. Vanaisa näitas neile keldrinurka, kus laes rippus tõepoolest väike nahkhiir, liikumatult nagu pisike karvane ja erakordselt inetu kuusekaunistus.
„Paneme talle nimeks Nutsak ja hakkame teda iga päev vaatamas käima,” pakkus Kaaren õhinal.
„Ärge iga päev käige, muidu segate teda liiga palju,” ütles vanaisa. „Ta käib öösiti jahti pidamas ja peab päeval puhkama.”
Nahkhiir tegi silmad lahti ja vaatas neid üllatavalt aruka ning tähelepaneliku pilguga. Kulmu kortsutades keskendas Hõbe oma tähelepanu väikesele karvasele elukale, kuid loomake pani silmad jälle kinni ning rippus süütu moega magamist teeseldes edasi. „Kahtlane elukas,” pomises Hõbe, üle kartulisalve kummardudes.
Kartulisalvede kohal paiknesid väikesed tolmused lihvimata lauajuppidest riiulid, mis olid lookas moosipurkide ja muude hoidiste all. Vanaisa valis paar moosipurki, Hõbe ja Kaaren ladusid kartuliämbri täis – Hõbeda küünealused läksid seejuures vastikult mullaseks – ja ämbrit kahevahel kandes kõndisid nad tagasi maja juurde. Hõbe ja Kaaren vedasid kartuliämbri tuppa ja läksid siis tiigi äärde, tassides kahe vahel oma uut paati.
„Nüüd pumpame selle täis,” ütles vanaisa tiigisillal põlvitades ja käsi loputades.
Vanaisa „puhus” paadi rattapumba abil kenasti punni. Paat oli roosa, rõõmus ja ümar ega jätnud üldsegi mereröövellikku muljet.
„Selle nimi on Must Pärl,” otsustas Kaaren, leidis rohu seest poolemeetrise sirge puuoksa ja vehkis sellega nagu mõõgaga. Hõbe turtsatas põlastavat. „Must Pärl? Pigem võiks selle nimi olla Udar.”
Kaaren ei lasknud ennast häirida. „Must Pärl on parem nimi,” kinnitas ta veendunult. „Lähme nüüd merd röövima!”
Päike peegeldus tiigiveelt vastu, veepinna kohal vihisesid edasi-tagasi kiilid, rohelised konnad krooksusid tiigiservas. Hõbe tundis kõhus elevusejõnksatust. Nüüd saavad ka nemad Kaarnaga osa sellest salapärasest pulbitsevast maailmast, mida tal oli varahommikul õnnestunud vaid põgusalt piiluda!
Nad lükkasid paadi vette ja ronisid paati. Seiklus oli alanud.
Pärismaailma kaitsesid unustatute eest Väravad. Väravaid kahe maailma vahel oli mitu. Kui palju täpselt, seda ei teadnud keegi. Või õigemini ei mäletanud. Mäletamisega olid Unustusemaailmas üldse kehvad lood. Aga kui kehvad täpselt, see pole mul praegu meeles.
Igatahes oli igal väraval üks valvur. Väravahoidja. Värava hoidjad olid unustatutest ainukesed, kes päriselt mõlema maailma vahel liikuda said. Aga nendegi liikumisvabadus oli piiratud. Lisaks said värava kaudu eriloaga edasi-tagasi liikuda nõialoomad.