naine veel suurema isiksusega, kelle garderoob näib koosnevat põhiliselt elegantsetest mustadest pükstest ja rangetest särkpluusidest. Ta meenutab mulle üht mu endist kolleegi: valjuhäälne ja kindlate arvamustega, kuid siiski lõbus.
„Miskipärast see ei üllata mind,“ vastan. Uued naerupursked. Ma pean kindlasti veinijoomisega teistele järele jõudma. Isegi Maddie, kes tavaliselt piirdub teega, tõstab täna klaasi.
„Olgu.“
Lizi hääl on vaid kübeke valjem kui teistel, kuid miski selle toonis muudab meid kõiki tähelepanelikuks. „Ma arvan, et on aeg alustada,“ sõnab ta.
Sel kuul loetud raamat – Alain de Bottoni „Filosoofia lohutus“ – oli täielikult Lizi valik ja erineb meie harilikust lugemisvarast, kus tänapäeva ilukirjanduse hulka eksib mõni klassikaline teos. Järgmisel kuul on Barbara kord ja otsustades selle järgi, mida ma märkasin ta käekotist välja ulatumas, oli ta valinud Mary Shelley „Frankensteini“. Oleksin ausalt öelda lootnud midagi kergemat. Vahelduseks midagi, mis parandab meeleolu.
Barbara käitub nagu harilikult, ta ei hoia esileastumisega tagaplaanile. See on mu neljas kokkusaamine ja minu meelest ei ole talle veel ükski raamat meeldinud. Ta ütleb meile, et talle ei meeldi suurvaimude populistlik lugemine ja inimesena, kes on jätnud igasuguse lootuse sobiva partneriga tutvumiseks, ei lohuta teda Schopenhaueri vaated, et armastus on vaid abinõu geenide levitamiseks.
„Mida ütleb see minu kohta? Et minu geenid ei väärigi levitamist? Mitte et ma saaksin neid praegu edasi anda,“ pomiseb ta veiniklaasi. „Mitte ilma jumaliku sekkumiseta.“
Me kõik turtsume naerda.
„Kui Schopenhauer sind ei lohuta, mida arvad sa siis Nietzschest?“ sõnab Liz, vaadates Barbarale otsa oma suurte tõsiste silmadega. „Minule meeldib tema idee, et kõik halvad asjad elus tulevad meile kasuks, et me muutume nende tõttu paremateks inimesteks.“
Barbara mühatab. „Minule on aastate jooksul niipalju sigadusi tehtud, et ma peaksin nüüd olema lausa vooruse verstapost.“
Mina ütlen neile, et mulle meeldib väga jälgida de Bottoni Elukooli postitusi Twitteris ja Facebookis. Barbara teeb grimassi. „Tänu taevale pole ma kunagi tegelenud sotsiaalmeediaga,“ ütleb ta, nagu oleksin ma tunnistanud üles mingi häbiväärse patu.
Õhtu jooksul eemaldub jutu põhisuund paratamatult Sokrateselt ja Senecalt ning teistelt ja pöördub meie endi ning uudiste poole meie elus. Täna on luubi all vaene Jenny. Jenny on meie noorim liige. Hiljuti litsentseeritud õde, sale, tagasihoidlik ja intelligentne, hobusesabasse kinnitatud tumeblondide juustega, eelistab lühikesi dresse ja musti retuuse. Karen pinnib teda armuelu kohta ja Jennyl paistab tõesti olevat ebamugav.
Ma tean, mis tunne on olla Kareni ülekuulatav. Ta katsetas seda kunagi ka minu peal ja see oli mulle väga vastumeelne. Mul ei olnud tuju selgitada oma ebaharilikku suhet Alfie isaga. Ma ei mõistnud, miks peaksin seda tegema, ja mulle ei meeldi olla niimoodi prožektori heledas valgusvihus. Jennyle ilmselt ka mitte.
Ma ei ole kindel, et suudaksin taluda Kareni seltskonda sagedamini kui kord kuus, mis on kurb, sest tegelikult oleme üsna sarnased. Mõlemad kolmekümnendates eluaastates, kooliealise lapsega. Mõlemad kirglikud lugejad. Ta kolis siia Londonist nagu minagi, kuigi on elanud siin mõni aasta kauem. Temal ja ta mehel on arvutigraafikafirma ja ta on Alfie koolis väga tegev lastevanemate komitees. Kui tulin esimest korda raamatuklubisse, hakkas ta mulle üksikasjalikult rääkima Flinsteadi elust, just nagu tema oleks põliselanik ja mina uustulnuk. Kui seletasin talle, et käisin siin koolis ja et Flinsteadis pole jalatäitki maad, mida ma ei tunne, tegi ta pahase näo, nagu tahaksin oma nina püsti ajada. Võibolla tahtsingi.
Valan endale veel veini. „Kas ma tohin kellegi klaasi juurde valada?“ küsin lootuses tõmmata tähelepanu Jennylt kõrvale. Aga ainult Barbara võtab mu ettepaneku vastu.
„Kui kaua sa siis selle mehega kohtamas oled käinud?“ pärib Karen. Ta kummardub Jenny poole, silmad vanainimeselike prillide taga pärani, sirgete tumedate juuste otsad laua kohal hõljumas. „Kas see on tõsine?“
Jenny punastab. Vaesekese kael on läinud üleni punaseks ja laiguliseks ning ma tunnen äkki vajadust teda kaitsta Kareni pealetükkiva küsitlemise eest. Kas inimestel ei tohi olla armuelu, ilma et terve linn sellest teaks?
„Lihtsalt huvi pärast,“ lausun, „kas keegi on kuulnud Sally McGowanist?“ See on esimene asi, mis mulle pähe kargab.
Karen vaatab mind hämmastunult. Armas aeg, miks ma ometi seda küsisin? Tüüpiline mina, suu on ajust kiirem. Liz silmitseb mind kriitiliselt kulmu kortsutades. Vähemalt tundub mulle, et kriitiliselt. Tema oleks jutu pigem raamatutele tagasi tüürinud. Täpselt seda oleksingi ma pidanud tegema.
Karen põrnitseb mind prillide tagant ja pilgutab silmi nagu öökull. „Ainus Sally McGowan, keda ma tean, on see kuuekümnendate aastate lapsmõrvar. Ma mäletan, et ema rääkis mulle sellest loost.“
„Jah, taevas hoidku,“ ütleb Maddie. „Ega sa ei taha, et me loeksime tema kohta mõnd raamatut, Jo? Sest mina ei taha ausalt öeldes küll midagi niisugust lugeda.“ Ta väristab end. „Minu meelest on see liiga masendav.“
Ma ei oska Maddie kohta veel midagi arvata. Ta meenutab mulle mõnd väikest lindu. Säravad pisikesed silmad suunduvad kogu aeg ühelt näolt teisele. Kõrge hääl, mis hakkab värisema, kui ta erutub. Ta tütar töötab rahanduses. Mingi kõrge ametikoht Citys. Mul on tunne, et ta kasutab Maddiet ära. Kindlasti on see palju odavam ja mugavam kui palgata lapsehoidja. Ma tean, et minu ema aitab mind Alfie hoidmisel palju, aga ma ei ootaks kunagi, et ta teeb seda täisajaga.
„Ei, mitte midagi niisugust. Ma lihtsalt kuulsin täna, et temast räägiti.“
„Mida siis?“ küsib Liz, sirutades käe oliivi järele. „Kas uudistes öeldi midagi?“
„Ei. Ma kuulsin juhuslikult üht jutujuppi, kui Alfie kooli juures maha panin. Tobe klatšijutt. Sa tead, milline on Perrydale’i algkool. See on mahlaka keelepeksu taimelava.“
Maddie naerab. „Sa ei eksi. Iga kord, kui käin oma tütretütrel järel, kuulen ma midagi niisugust, mida poleks soovinud kuulda.“
„Räägi siis edasi, Jo,“ ütleb Liz. Ta silmad on suured. Küsivad. „Ära piina meid põnevusega.“
Köhatan. Nüüd pole mul enam võimalik kõrvale hiilida. Kõik ootavad mu vastust.
„Ma olen kindel, et sel pole mingit alust, aga keegi väitis olevat kuulnud, et ta elab Flinsteadis uue identiteediga.“
„Hoidku taevas,“ ütleb Jenny.
Barbara paneb klaasi käest lauale ja vahib mind avasui. Ta põsed õhetavad veinist. „Mu vanemad ütlesid ikka, et talle silma vaatamisest piisas nägemaks, et ta loomus oli üdini kuritahtlik.“
Liz turtsatab pilkavalt.
„Tegelikult see ei üllataks mind,“ sõnab Karen. „Flinstead oleks ideaalne koht niisuguse inimese peitmiseks. Ma mõtlen, et kellel tuleks pähe teda siit otsida?“
Küsimus jääb vastuseta õhku rippuma. Kas see on vaid mu kujutlus või rikkus kuulujutt meie leebe raamatusõprade kokkutuleku meeleolu?
4
Michael saabub laupäeva hommikul kümme minutit pärast kaheksat, otse lennujaamast. Avan eesukse ega suuda mõni hetk rääkida. Alati kui ma teda pärast pikemat vaheaega näen, lööb ta füüsiline kohalolek mind hingetuks. See, kuidas ta ruumi valitseb. Kuidas see talle kuulub. Ta ei ole suurte musklitega nagu kulturist, aga teda ümbritseb tugevuse aura. Tugevus ja õrnus – väga seksikas kombinatsioon –, ja sel hommikul koos paaripäevase habemetüüka ning faktiga, et kortsunud valge särk sobib ta mustade pükste ja musta nahaga nii hästi kokku, näeb ta välja veel seksikam kui harilikult, mis ajab marru, sest ma tean, et ta kannatab praegu kindlasti tugeva lennuväsimuse all.
Ta külastas oma sugulast Las