Iga viimne kui vale. Mary Kubica

kui maailm mu ümber kokku variseb ja hingata on üha raskem.

      „Paha mees,“ nuutsub Maisie uuesti, kui ma mängukaru lina alla, ta kleepuvate käte vahele libistan ja rahulikult küsin: „Kes, Maisie, kes? Milline paha mees?“, kuigi oma sisimas olen ma kõike muud kui rahulik. Kes oli talle ja Nickile järgnenud paha mees? Kes oli see paha mees, kes võttis mu mehelt elu?

      Ja tüdruk kordab, ajamata end voodis istukile või nägu teki alt välja pistmata, häälega, mida tihedad linad summutavad: „Paha mees ajab meid taga! Ta saab meid kätte,“ viskub seejärel voodist välja nagu rakett ja sööstab vannituppa, lüües selle ukse enda järel kiirustades sellise pauguga kinni, et pilt seinalt alla kukub ja selle klaas põrandale prantsatades tuhandeks killuks puruneb, ning lükkab riivi enda järel kinni.

      NICK

      ENNE

      TOL hommikul voodijalutsis seistes ja magavat Clarat silmitsedes ei osanud ma arvata, et meie elu muutub peagi. Jäin sinna kavatsetust kauemaks seisma, olles täielikult hüpnotiseeritud tema silmade võbelemisest laugude all, ninakumerusest, huulte haprusest ja juustest. Kuulasin ta hingamise tekitatud tasast ühtlast heli, mida katkestasid üksikud sügavamad hingetõmbed; õhuke sinine lina oli tõmmatud kaelani ja kattis meie last, paisudes iga hingetõmbega.

      Seisin voodijalutsis ja silmitsesin magavat Clarat, soovides kogu hingest uuesti voodisse pugeda ja sinna terveks päevaks jääda, keskendudes vaid teineteisele, nagu me seda kunagi tegime, libistades oma käsi ümber kumerduva kõhu ja saates tunde mööda meie pisipoisile nime välja mõelda üritades.

      Voodi kohale kummardudes ja Clara otsaesisele suudlust vajutades ei saanud ma kuidagi teada, et väljas on paisumas torm, hävitav raju, mis peagi meie elust läbi tuhiseb, ja et atmosfääris ringi uitavad ebastabiilsed õhumassid on juba meie eesukse taga ootel.

      Ma ei saanud kuidagi teada, et mul hakkab aeg otsa saama.

      Magamistoa ukse taga seisab Maisie, käed rinnal vaheliti, juuksed püsti peas. Tüdruk on alles poolunes, ta silmad üritavad harjuda läbi koridori akna tuppa tungivate valgustriipudega. Ta hõõrub silmi. „Hommikust, Maisie,“ ütlen sosinal, laskun lapse kõrvale põlvili ja surun ta enda vastu, selle tibatillukese olendi, kes väsinu ja vaevatuna minu vastu vajub. „Kuidas oleks, kui sööksime hommikust ja laseksime emmel veel natuke magada?“ küsin teda sülle võttes ja trepist alla kandes, teades, et Clara ööuni oli häiritud ja rahutu nagu viimasel ajal ikka, tingituna tema suutmatusest magamiseks mugavat asendit leida. Viimastel öödel on ta keset ööd ärganud kas krampi kiskuvate jalgade või välja pääseda soovides põtkiva lapse pärast. Tal on öö ja päev segamini läinud, ütles Clara, kuigi minul on raske uskuda, et emakas võiks mingi päevakava kehtida ja lapsel oleks mingitki aimu, millal on öö ja millal päev. Aga mine sa tea.

      Krampide või põtkimise osas ei saa ma kuidagi abiks olla, aga ma võin mõnda aega Maisie meelt lahutada, et Clara magada saaks.

      Soojendan külmutatud vahvlid praeahjus üles ja serveerin neid laua taga istuvale Maisiele koos siirupiga. Teen endale kohvi – kofeiinivaba, kuna ma olen samuti rase; lubasin Clarale, et ta ei pea rasedusega kaasnevat vaeva üksi nägema – ja valan Maisiele mahla. Panen Maisie jaoks teleka mängima ja seadistan köögitaimeri tunni aja peale. „Palun ära aja emmet enne üles, kui sa oled kaks seeriat „Max & Rubyt“ ära vaadanud või taimer heliseb,“ ütlen tüdrukule ja lisan, „eks sa vaata, mis enne juhtub,“ ning suudlen siis tedagi laubale, mis on veel unest kleepuv. „Kas sa kuulsid mind, Maisie?“ küsin. „Millal sa võid emme üles äratada?“ Soovin kindel olla, et Maisie kuulas mind ja pani tähele, mida ma ütlesin. Maisie on tark tüdruk – mõnikord targem, kui see talle endale kasulik oleks –, aga samas on ta ka kõigest neli aastat vana, ning ta silmad ja kõrvad kuuluvad meie telekaekraani täitvatele multifilmijänkudele.

      „Kui taimer heliseb,“ vastab tüdruk mulle otsa vaatamata. Harriet istub ta kõrval põrandal, lootes, nagu ikka, et Maisie vahvli põrandale pillab.

      „Tubli tüdruk.“ Surun kingad jalga ja otsin oma autovõtmed üles. „Nägudeni,“ ütlen väljumiseks garaažiust avades.

      „Kägudeni,“ vastab Maisie, suu toitu täis.

      Lähen garaaži. Olen poolel teel, kui mu telefonile tuleb sõnum ja ma peatun poolelt sammult, et seda lugeda, ägades mõttes, kuna ma juba tean, et need on kindlasti halvad uudised. Head uudised ei saabu kunagi kell seitse hommikul tekstisõnumi kujul.

      Ära kiirusta, ütleb sõnum. Järjekordne äraütlemine. Wilsonid viskasid varvast. – N.

      CLARA

      HOMMIK. Leinajate jaoks nagu hukkamise edasilükkamine. Tumedasse taevasse ilmuvad esimesed päikesekiired, mis annavad lämbuvale maailmale taas hapnikku ja muudavad hingamise kergemaks.

      Ma ärkan põrandal vannitoa ukse kõrval, Felix välja sirutatud jalgade juures pikutamas. Vannitoa uks on lukus ja ma logistan juba kaheksateistkümnendat korda selle klaasist uksenuppu. See on antiikne, 1920. aastate kristallklaasist uksenupp; võtit meil enam ei ole. Võimalik, et meil pole seda kunagi olnudki, kuid see polnud ka oluline, vähemalt hetkeni, mil Maisie ukse enda taga kinni keeras, nagu ta tegi seda möödunud öösel, olles enne voodist välja sööstmist hüüdnud: Paha mees ajab meid taga. Ta saab meid kätte.

      Välja ta ei tule.

      Põrand on üleni klaasikilde täis.

      Ta on nüüdseks neli tundi teisel pool ust olnud ja ma olen pidanud kuulama, kuidas ta ahastav nutt hääbus vaikseks nuutsumiseks ja issi hüüdmine vaibus, kuni ta end viimaks magama nuttis. Ja nüüd on naasnud päikesevalgus, mis varjud seintelt minema peletab.

      Olen tunde Maisie öeldud sõnu mõttes korranud: Paha mees ajab meid taga! Ta saab meid kätte. „Palun, Maisie,“ anun ma neljakümne seitsmendat korda. „Palun, tule välja.“

      Aga Maisie ei tule välja.

      Maisie istub hommikusöögilaua taga ja jõllitab tuimalt enda ees taldrikul olevaid mikrolaineahjus kolm minutit kuumutatud pannkooke. Pudelis oli järel vaid sorts siirupit ja niisiis on koogid valdavalt kuivad. Aga see pole põhjus, miks ta neid ei söö. Minu ees laual ei ole midagi, ei ole toitu. Minagi ei söö. Mitte enne, kui keegi mind selleks sunnib ja peagi see juhtub. Mu isa valab mu kohvikruusi täis, toob selle laua juurde ja asetab minu ette.