keeldunud.
Ja Develin oli teinud rohkem kui vaid nõustunud. Thea pani sõrmed huulile, mida mees oli nii kirglikult suudelnud. Paistis, nagu oleks Develin pidanud teda tõesti ihaldusväärseks ja kui Thea mõtles nende pulmaööle...
Poleks tark sellele liiga palju mõelda, sõnas Thea endale, kui tõukas end puust lahti ja jalutas kärmesti küla poole.
Lõppude lõpuks võis Develin ju meelt muuta.
Kui Develin terrassiusteni jõudis, oli leedi Theodora kadunud hommikuuttu nagu mingi haldjas või mõni muu üleloomulik olend.
Võib-olla ta oligi see, mõtles Develin kõrvale pöörates. Kujutluspilt, mille oli esile mananud tema süü- ja kahetsustunne. Või ehk tundis ta seda segadusesoleku ja erutuse sulamit, sest ta polnud eales varem kohanud vapramat ja otsusekindlamat naist või sellist naist, kes suudleb nii ohjeldamatu ja loomuliku kirega.
Develin sammus laua juurde, millel seisid brändipudel ja klaasid ning valas endale märjukest. Nüüd, kui Sir Johni suurte hallide silmade ja segavalt ahvatlevate huultega tütar polnud enam siin, sai ta kindlasti arukamalt asja üle mõelda.
Leedi Theodoral oli õigus selles, et Develin tunneb, nagu oleks ta poevitriini välja pandud. Asi oli jõudnud staadiumi, kus ta kartis minna ballidele ja pidudele. Ka Theodora teised abiellumist toetavad argumendid olid mõistlikud. Ja kui paljudele meestele pakuti võimalust olla abielus ja ikka elada poissmeheelu?
Theodora ootamatu, vaieldamatu kirglikkus kõneles tema kasuks. Ta oli reageerinud ehtsa ihaga, mis suurendas Develini oma, mitte aga õpitud kergusega nagu tema endised armukesed.
Ent mida ütleksid Develini sõbrad ja ülejäänud peenem seltskond, kui ta ilmuks nende ette mõrsjaga, keda keegi ei tunne ja keda paljud ei peaks ilusaks? Nad ei pruugi tingimata märgata tema säravaid nutikaid silmi, nõtket ja vormikat keha ega pehmeid täidlasi huuli.
Develini advokaat mõtleks kindlasti, et ta on aru kaotanud ja kohale kutsutaks arst.
Develin heitis jälle pilgu isa portreele kamina kohal. Too ülikriitiline härrasmees oleks visanud leedi Theodora majast välja ja õssitanud koerad talle kallale kohe, kui too avaldas, kes ta on. Isa poleks kröömikestki liigutanud see meeleheitlikult igatsev pilk, mis oli ilmunud leedi Theodora suurtesse särasilmadesse, kui ta ootas Develini vastust oma ettepanekule, see pilk ei koputanud üksnes Develini autundele, vaid liigutas ka tema üksildast südant.
Develin jõi veel ühe napsi, seejärel sammus terrassiuste poole ja vaatas uuesti vihmamärga aeda. Sel aastaajal lilled ei õitsenud, nii et ainsa roheluse moodustasid korralikult pügatud hekid, seedrid aiapiirdena ja eemalt paistev mets. See oli nagu tema elu – ta vaid oleskles, oodates samal ajal kevade- ja suvesoojust.
Sellised kummalised mõtted kõrvale tõrjunud, kaalus Develin, mida peaks tegema. Leedi Theodoraga abiellumine leevendaks süütunnet, mida ta oli endaga kandnud sellest ajast alates, kui laskis oma uhkusel ja vajadusel iga hinna eest võita hoida teda mängulaua ääres, hoolimata Sir Johni kasvavast paanikast ja meeleheitest.
Aga kas Develin pidi maksma tolle vea eest, sidudes end naisega, keda ta ei armastanud ega isegi tundnud?
Las leedi Theodora hoolitseb ise enda eest. Ta paistis selleks piisavalt võimeline olevat.
Lõppude lõpuks, nagu Dev oli märkinud, oleks leedi isa võinud mängulauast lahkuda. Develinil polnud tema ees kohustusi, polnud eales olnud ega pruugi kunagi olla.
Ainult et...
Develin oli nõus olnud.
Ja liisk oli langenud, ehkki mitte sel hommikul, kui ilmus välja leedi Thea ja tegi tolle ootamatu ettepaneku. Develin oli ise otsustava sammu teinud tol ööl, kui mängis kaarte Sir John Markhamiga.
Ja pettis kaardilauas.
Teine peatükk
„Kas ma võin teile midagi tuua, preili? Võileiba? Võib-olla tassikese teed?“ küsis teenijatüdruk Thealt järgmisel hommikul, kui too istus võõrastemaja pearuumis akna juures, mis avanes õue.
Pearuum ise oli avar ja mugav, siin olid laiad istmed ja kaminas põles tuli – õdus, kui ei pidanud ärevalt ootama, et teada saada, missugune tulevik on ees. Või kui sa polnud uudishimulike pilkude ja sosistamise sihtmärk, nagu oli olnud Thea sellest saadik, kui saabus kaks päeva tagasi tõllaga Londonist, üksi ja vaid väikese reisikotiga. Kindlasti tekib rohkem jutte, kui saabuks Sir Develin ja Thea lahkuks koos temaga.
„Ei, tänan teid,“ vastas Thea priskele noorele naisele. Teenijatüdruku juuksed olid keeratud lohakasse krunni. Tema kleit ja põll olid siiski puhtad ja kenad.
Thea oli rõõmus, et tal oli nii palju kogemusi, kuidas näoilme rahulik hoida. See võime oli talle mitme aasta jooksul kasulikuks osutunud asjaajamises vihaste kaupmeeste ja majaomanikega ning olnud üsna mõjuv kuulujuttude või uudishimulike inimeste järjepidevate küsimuste ohjeldamisel.
Noor naine nookas tuleaseme poole. „Võib-olla tahaksite hoopis tule äärde istuda?“
Thea raputas pead. „Tänan, ei.“ Ta eelistas jääda sinna, kus oli ja jälgida õue saabuvaid tõldu.
„Me ei oota veel mõnda aega ühegi postitõlla saabumist,“ märkis teenijatüdruk. „Te ju ootate postitõlda? Et minna tagasi Liverpooli? Või ehk Londonisse?“
Thea ei kavatsenud talle öelda, kuhu minek teda ootas. Lõppude lõpuks polnud ta selles isegi kindel. Hoolimata sellest, mida Sir Develin oli eelmisel päeval öelnud, ei pruugi ta sõna pidada.
Kui Thea ei vastanud, kortsutas teenijatüdruk kulmu, kehitas siis õlgu ja läks õnneks minema, jättes Thea jälgima tegevust hoovis. Ehkki päeva algus oli jahe ja udune, oli hoovis juba sagivaid tallipoisse ja teenreid, kes puhastasid talle või pesid munakivisillutist, täitsid joogiküna või tõid kööki puid. Kõrvalhoonest, mida Thea pidas pesuköögiks − otsustades hiigelsuurte pesukorvide põhjal, mida viisid sinna tugevate käsivartega teenijatüdrukud −, immitses uksest auru iga kord, kui see lahti tehti. Saabus veovanker, mis oli täis kogukaid piimapütte ja mis laaditi maha piimaköögi juures, milles võis näha vähemalt üht noort naist võid valmistamas. Järgmisena saabus kalakaupmees mitme korvi mageveekalade ja angerjatega. Põlle sisse käsi pühkiv kokk tuli välja, et hinnata tema pakutavat.
Siis, kui Thea hakkas uskuma, et Sir Develin muutis kindlasti meelt, veeres hoovi läikivmust landoo, mida vedas neli ilusasti tõllaga sobivat valget hobust. Tumerohelises livrees kutsar peatas oskuslikult sõiduki. Kui ta tuli oma istmelt alla ja avas ukse, langes Theal kivi südamelt. Välja astus Sir Develin Dundrake, särav ja nägus mustas torukübaras, kolmekordse keebiga palitus ja läikivate saabastega.
Thea ei raisanud aega. Ta haaras oma reisikoti kulunud sangast ja kiirustas välja, kõndides nii kärmesti, kui tema uhkus ja väärikus lubasid, enne kui jäi seisma meetri kaugusel landoost ja Sir Develinist. Thea andis ka oma parima, et eirata kutsari ja teiste hoovis viibivate teenijate uudishimulikke pilke.
„Tere hommikust, Sir Develin,“ lausus ta ja tal õnnestus kõlada tublisti rahulikumalt, kui ta end tundis.
„Tere päevast teile, leedi Theodora,“ vastas mees, libistades pilguga üle Thea, kübaratipust kuni mantli allääreni.
Thea teadis, et tema rõivad polnud ilusad ja Sir Develini uuriv pilk tegi selle asjaolu veel valusamaks. Thea vastas siiski kartmatult mehe uurivale pilgule ja märkas, et hoolimata energiliselt tõllast väljumisele, oli Sir Develin selgesti kurnatud. Tema silmade all oli tumedad ringid, nagu poleks ta kogu öö sõba silmale saanud.
Võib-olla oli ta järele mõelnud ja tulnud Theale ütlema...
„Meil oleks parem teele asuda, kui tahame enne päeva lõppu oma sihtkohta jõuda,“ lausus Develin, kinkis Theale naeratuse ja pakkus talle oma käsivart.
Develin polnud ümber mõelnud! Ta abiellub Theaga!
Nii rõõmus kui Thea tol hetkel