Selja tagant. Richard Janno

toimis kiiresti ja masinlikult, nagu väljaspool ennast, nägu liikumatu, ainult silmis mingi taipamatu hirmukas helk. Alles ukse juures sai direktor mahti küsida:

      „Ta ikka elab?”

      „Elab praegu,” vastas arst, „aga midagi ei tea öelda, kas… Paistab väga kardetav olevat.”

      Saalis jätkus etendus. Trepist üles kõndides hakkas direktor mõtteid koguma ja juba esimeste mõtteniidikeste juures tõusis ta silmade ette raske, peaaegu lahendamatu probleem, mis aga nõudis silmapilkset otsustamist: mis teha etendusega? Kas katkestada või lasta mängida lõpuni? Aga veri kušetil, revolvrikuul… need lõid ta kalkulatsioonid sealsamas segamini ja ta jäi poolele trepile seisma. Oleks seal seisnud teojõuetuna pikemaltki, kui mitte sel silmapilgul poleks jõudnud pärale salkkond inimesi, mundreis ja ilma, kelle kohta direktor oma ähmiski taipas, et need on ametivõimud.

      Esimesed küsitlused ei andnud politseirahvale suuremat selgust. Alles kui üks noormeestest, kes näis olevat tasakaalukam ja seisukorda paremini taipavat, kõneles lühidalt kogu asjakäigu, näis küsitlejaile sündmus enam-vähem selguvat.

      „Teie istusite kogu aeg härra Reieri kõrval?”

      „Jah,” vastas direktor.

      „Ja kui see kõuemürin algas, oli midagi märgata?”

      „Midagi… Siiski… Tundsin, et Reier toetab end minu vastu kuidagi koduselt. Aga võisin ma siis seesugust arvata…”

      „Kunas ta põrandale langes?”

      „Igatahes oli saal juba mõni minut valge olnud. Siis äkki…”

      „Hüva. Teie lähete nüüd kohe, nii pea kui etendus lõpeb saali ja teatate publikule, mis on juhtunud. Pidage meeles, et kõnelete rahulikult ja asjalikult. Teatate, et praegu pole veel midagi selgunud — kas on juhuslik halvatus või midagi muud. Kuulist ega muust ei maksa midagi öelda…”

      „Aga kuidas etendusega…”

      „Etenduse katkestate jalamaid. Sest ei tea ju, kuidas on Reieri seisukord… Teie mõistate? Ja siis palute kõiki rahulikult istuma jääda, sest on vaja teha mõningaid korraldusi.”.

      Direktor oli saanud oma rahu aegamisi tagasi. Tundis, et on jälle peremees majas, ja kui ta nüüd saali poole sammus, oli ta järsus ja sirges rühis taas tunda tavalist teatrijuhti, kelle kõvakäelisusest ja kindlast joonest teati eriti näitlejaskonnas kõnelda palju lugusid.

      Seetõttu oli ka ta seisakus ja kõneviisis tugevat auväärsust, kui ta teise vaatuse lõppedes asus lavale ja peaaegu pühaliku käeliigutusega summutas aplausimere. Kõneles vaikselt ja aeglaselt vahepeal sündinud kurvastavast loost ja teatas sama väärikalt, et etendus jääb täna loomulikult pooleli, sest ei teata veel täpselt, milline saatus on kõigi poolt lugupeetud kirjanikku tabanud. Esialgu aga jäädagu rahulikult istuma, sest võib-olla selgub vahepeal lähemalt…

      Publikut rabas see direktori teadaanne kaugelt rohkem kui eelnenud kõuekärgatused. Hiljukesele vaikusele järgnes ärev ja pinev sumin, ja kui selgus, et kõik saaliuksed olid lukustatud, nii et keegi välja ei pääsenud, muutus erutus veel suuremaks. Aga keegi ei tikkunudki erilisema hoolega välja, sest õhus oli tunda uusi üllatusi, mida ükski ei raatsinud maitsmata jätta.

      Ametivõimudest seadis endid paar meest peaaegu tähelepandamatult istuma sinna ritta, kus oli istunud Reier. Vaikselt ja tasahilju esitati küsimusi naabruses istujaile, ja et seltskond kuulus linna paremiku hulka, siis piirdus küsitlus ka peamiselt informatsiooniga. Selgus, et keegi polnud midagi kahtlast märganud. Isegi advokaat Riisimägi, kes istus otse Reieri taga, oli olnud niivõrd pinevil lava vahtimisega, et oli saanud silmad alles siis saali juhtida, kui kirjanik ta ees põrandale vajus.

      Keegi vanem daam tegi siiski teatavaks, et mõni hetk pärast seda, kui Reier oli välja kantud, oli teadustaja kõrvalt püsti tõusnud keegi mees ja tõtanud kiiresti ukse poole. Oli olnud tundmatu smokingis noormees, punase kahupeaga. Nagu esimesel vaheajal oli nähtud — punane arm vasakul põsel. Oli istunud teises reas, mõni iste Reierist vasemal.

      Rohkemale jaole ei saadud. Pärast mõningate asjade fikseerimist avati saali uksed ja rahvas tormas välja.

      Samal momendil helistati haiglast ja teatati, et kirjanik Reier on surnud, meelemärkusele tulemata.

      4. JUHAN SANDER ASUB TEGEVUSSE

      Juhan Sander kuulus nende kohtu-uurijate hulka, kelle edasijõudmist ja tõusmist teenistusastmeis jälgiti salajase kadedusega. Läbi teinud oma tudengipõlve täie põhjalikkusega, viibides õllelaua taga kaugelt suurema osaandmisega kui õpingute juures, oli ta mõnelgi pool tekitanud arvamuse, et kuigi kaugele säärane mees ei pääse. Asuti seisukohal, et vabas advokaadi elukutses võiks ta ju kuidagiviisi oma leivakese teenida, iialgi aga mitte kuskil riigiteenistuses, kus on nõutav esmajoones täpsus, korralikkus ja tõsimeelne suhtumine oma ülesandeisse.